Eestist väljasaatmine

Väljasaatmine on ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase sunniviisiline tagasisaatmine tema päritolu- või transiidiriiki või muusse riiki, kus ta vastu võetakse. Enamik välismaalasi, keda kohustatakse riigist lahkuma, on kolmanda riigi kodanikud.

Välismaalase Eestist väljasaatmine toimub lahkumisettekirjutuses määratud sundtäitmise tähtaja saabumisel ehk aja lõppedes, mille jooksul oli välismaalasel võimalik täita vabatahtlikult ettekirjutuses pandud kohustus lahkuda riigist. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus sätestab alused, mil võib välismaalasele vabatahtliku lahkumise tähtaja jätta andmata. Välismaalase tagasisaatmise aluseks on haldusakt – lahkumisettekirjutus, millega kohustatakse viibimisaluseta riigis viibivat välismaalast lahkuma, või kohtuotsus, millega on välismaalasele mõistetud väljasaatmine lisakaristusena. Euroopa Liit Euroopa Liidu on kehtestanud ühtsed nõuded ja korra kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks. Naasmisdirektiivi nõuded on peamiselt üle võetud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega.

Välismaalasele võidakse väljasaatmine mõista lisakaristusena, kui välisriigi kodanik on süüdi mõistetud tahtlikult toime pandud kuriteos ja karistatud teda vangistusega. Väljasaatmist lisakaristusena ei kohaldata välisriigi kodanikule, kes on kuriteo toime pannud nooremana kui kaheksateistaastasena.

Takistused väljasaatmisel

Väljasaatmise sundtäitmine võib olla takistatud näiteks, kui:

1. isikul puudub kehtiv reisidokument;
2. isik ei soovi teha koostööd oma väljasaatmise korraldamisel;
3. puudub vastuvõttev riik.

Tagasisaatmisotsus

Tagasisaatmisotsus naasmisdirektiivi tähenduses on haldusakt või kohtuotsus, mis sätestab, et kolmanda riigi kodaniku riigisviibimine on ebaseaduslik ning talle sätestatakse või kehtestatakse tagasipöördumiskohustus. Otsuse määratluses keskendutakse kahele olulisimale elemendile. Nendeks on:

1. kinnitus ebaseadusliku riigisviibimise kohta;
2. tagasipöördumiskohustuse kehtestamine.

Tagasisaatmisotsus võib sisaldada veel elemente, näiteks sissesõidukeeldu, vabatahtliku lahkumise tähtaega, tagasisaatmise sihtriigi kindlaksmääramist.

Vabatahtlik lahkumine

Lahkumisettekirjutuses nähakse ette seitsme kuni kolmekümne päeva pikkune periood vabatahtlikuks lahkumiseks, kui ei esine aluseid ettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks. Kui välismaalasel puuduvad vahendid, et oma koduriiki tagasi pöörduda, saab ta Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni Eesti esinduses taotleda selleks toetust. Alates 2010. aastast on käivitatud vabatahtliku tagasipöördumise ja reintegratsiooni programm VARRE.

Väljasaatmine

Juhul kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud, võtab Eesti kõik vajalikud meetmed, et tagasisaatmisotsus saaks täidetud. Põhjused, mis õigustavad välismaalasele vabatahtliku lahkumise tähtaja andmata jätmist, on:

1. Esineb välismaalase põgenemise oht
2. Välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist kaitset seetõttu, et elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on põhjendamatu
3. Välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta
4. Välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule
5. Välismaalase suhtes on piiripunktis tehtud riiki mittelubamise otsus
6. Lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida
7. Välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist

Kui välismaalane taotleb rahvusvahelist kaitset, siis talle tehtud lahkumisettekirjutuse täitmine peatub kuni rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes lõpliku otsuse tegemiseni, millega talle keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest. Välismaalasel on õigus lahkumisettekirjutuse peale esitada halduskohtule kaebus kümne päeva jooksul, pärast ettekirjutuse või otsuse teatavaks tegemist.