Eesti sibulakasvatus

Eesti sibulakasvatus on sibulakasvatus ja selle ajalugu Eestis.

Sibulapärjad Varnja ridakülas

Eesti Statistikaameti andmetel oli Eestis põllukultuuri (avamaaköögivili) sibulate saak (tuhat tonni) (mugulsibulad) 2005 (2,2), 2006 (2,0), 2007 (1,4), 2008 (2,4), 2009 (1,9), 2010(2,2), 2011 (1,3), 2012(2,2), 2013(1,3) ja 2014 (1,5). Andmetest ei selgu aga kas ja kui suur osakaalu moodustasid Peipsi sibulad.[1]

Ajalugu muuda

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, selle järgi olevat sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele "paganatele" müünud Saksa ordu.[2]

Pesasibulat hakati Eestis tõenäoliselt sibulakultuurina kultiveerima 17. sajandi lõpul, kui Peipsi järve läänekalda äärsetesse küladesse asusid elama Vene vanausulised. Nemad tõid Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibula rahvaselektsioonisordi 'Bessonovski', mis Eesti kliimaoludes hästi kohanes. Pesasibula kasvatamisel, kus mugulaid rohkem kui üks, ongi Eestis suur kultuuriline väärtus just vene vanausulistele.

1920. aastatel saadi suurem osa Eestis tarbitavast sibulast Peipsi äärest ja Setumaalt. Teistes Eesti piirkondades hakkasid eestlased seda köögivilja laiemalt kasvatama 1930. aastatel.

Eesti kliimas on nii kodusel aiamaal kui ka sibulapõldudel kasvatatav harilik sibul valdavalt avamaal kasvav köögiviljakultuur, kuid seda võidakse kasvatada ka kasvuhoonetes.

Richard Klesment kirjutab raamatus "Aiatöö õpetus : köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatus" (1927) sibulakasvatuse kohta järgmist: "Sibul (Allium Cepa.) armastab kergeid (mitte turbasegaseid), liivaseguseid maid; raskes savimulammas kasvavad väikesed ja halvad sibulad. Värsket väetist sibul ei kannata. Sellega võib küll võrdlemisi suuri sibulaid kasvatada, kuid need lähevad kiiresti mädanema. Külvikorras on sibul II ja III rühmas. Kus muld taime toitainetest väga vaene, seal tuleb seda kaali ja vosvorhappe väetistega rikastada, kuna lämmastik tuleb ära jätta. Lisaväetiseks võib kevadel külvata 3 kg supervosvaati ja 3 kg kaalisoola aarile. Koht, kus sibulaid kasvatatakse, peab olema soe ja päikesepaisteline."

Sibulakaubandus muuda

Eksport välismaale muuda

Eesti müüs välismaale aastatel 1929–1935 keskmiselt 199 tonni sibulaid, 1936. aastal 106, 1937. aastal 110 ja 1938. aastal 248 tonni sibulaid.[3]

Import Eestisse muuda

Eestisse imporditi 2012. aasta 9 esimese kuuga 5,2 tuhat tonni sibulat, mis oli 11,5% rohkem kui eelmisel aastal samal ajal. Sibulat veeti Eestisse põhiliselt Hollandist (38%), Poolast (23%) ning Lätist (23%).

Imporditud sibul odavnes eelmise aasta sama ajaga võrreldes 35,6%. Odavama sibula turule tulek seadis raskesse olukorda kohalikud sibulakasvatajad.[4]

Eestis aretatud sibulasordid muuda

'Jõgeva 3' on Julius Aamisepa ja Valve Jaaguse poolt Jõgeval aretatud sibulasort ja kuulub kibesibulate rühma.

Tema algmaterjal pärineb Peipsi äärest, seetõttu on sordi 'Jõgeva 3' kirjeldus ja omadused sarnased praegu Peipsi ääres kasvatatava sibula kirjelduse ja omadustega.

‘Jõgeva 3’ on suurepesaline, pesas harilikult 3–5 sibulat. Sibula kasvamiseks soodsal aastal (kui õhuniiskust on piisavalt) võib peas olla sageli rohkem sibulaid.

Sibula kuju on lapikümar, mass 40–70 g. Kuivsoomuste värv on roosakaskollane, roosakaspruun või kollane.[5]

Tänapäeval säilitatakse meil harilikult 1–2,2 cm läbimõõduga tippsibulaid ületalve ja teisel aastal kasvatatakse tippsibulatest tarbesibulad.

Vahel kasutatakse ka terminit valiksibulad, kuna neid valitakse tarbesibula (eelmise aasta saagi) hulgast ja arvatakse, et nen­dest kasvavad suuremad tarbesibulad.

'Jõgeva 3' on geneetilise ressursina kantud Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipanka.

Peipsi sibul ehk 'Peipsiäärne'

Peipsi ääres kasvatatav sibul on saanud tuntuks nime ‘Peipsiäärne’ all, see on oma iseloomult agro-ökotüüp ja rahva­selektsioonisort.[5]

Peipsi sibul ehk Peipsi-äärne sibul on Peipsi läänerannikul välja aretatud sibula sordirühm ('Peipsiäärne' ja 'Jõgeva 3') ja esimene kvaliteedikava (toidukvaliteedikava) omav Eesti toidutaim.[6]

Pesasibulal on Eestis kas 3 või 4. aastane seemnekasvatustsükkel:

  • 1. aasta kevadel külvatakse seemned ja sügisel saadakse saagiks sevok ehk tippsibul, tihti kasvab tippsibul esimesel aastal juba nii suureks, et kõlbab söögisibulaks;
  • 2. aasta kevadel istutatakse sevok mulda ja sügisel saadakse saak mis on 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja 1. aasta söögi- ja müügisibul;
  • 3. aasta kevadel istutakse mulda 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja sügisel saadakse saagiks võborka ehk 2. aasta söögi- või ka müügisibul, nende hulgast valitakse välja kõige suuremad võborkad;
  • 4. aasta kevadel pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad) ja nemad kasvatavad putked e õievarred ja saagiks on seemne (nimetatakse värvuse tõttu ka mustaks seemneks).[7][8]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Põllukultuuride saak, aasta, 28. jaanuar 2015, vaadatud 30.07.2015)
  2. Leopold Meensalu, Sibul, vaadatud 26.07.2015)
  3. 5. AIANDUS JA MESINDUS, KODUAED, Köögiviljandus, lk 88, veebiversioon (tarve 31.07.2015)
  4. Põllumajandusministeerium, Puu- ja köögiviljasektor 2012. aasta 9 kuud, 1.04.2012, veebiversioon (tarve 22.07.2015)
  5. 5,0 5,1 Ingrid Bender, Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, Pesasibul ja selle kasvatamine, 20. aprill 2014,Maaleht, (vaadatud 21.07.2015)
  6. Raivo Kalle, Ester Bardone, Renata Sõukand, Sibul, kadakas ja küüslauk – toidutaimed ja regionaalne toidukultuur Eestis, 102–106, vaadatud 28.07.2015)
  7. Peipsiäärne Pesasibul, vaadatud 21.07.2015)
  8. Külli Annamaa, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Pesasibula kasvatamine Eestis, 14.märts 2015, Ähijärve, vaadatud 25.07.2015)