Eesti ajaloo periodiseerimine

Eesti ajaloo periodiseerimiseks on mitu võimalust.

Ajalooline ülevaade muuda

Baltisakslased muuda

18. ja 19. sajandi baltisaksa ajaloolased vaatlesid Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ajalugu tavaliselt ühtsena, alustades seda sakslaste tulekuga Liivimaale 12. sajandil ja lõpetades oma kaasajaga. Kõige üldisemalt jagunes ajalugu nende periodiseeringus keskajaks (orduajaks) ehk "Liivimaa iseseisvuse ajaks" ja sellele järgnenud võõrvõimude, Rootsi, Poola ja Vene aegadeks.

Ärkamisaegsed periodiseeringud muuda

Esimesed eestlaste kirjutatud ajalooalased ülevaated olid saksakeelsete teoste tõlked või mugandused (näiteks Matthias Johann Eiseni "Eesti, Liiwi ja Kuura maa ajalugu"), nende periodiseeringud järgisid seetõttu baltisakslaste omi.

Carl Robert Jakobson jagas oma kolmes isamaakõnes Eesti ajaloo "valguse-", "pimeduse-" ja "koiduajaks" (vastavalt eestlaste muistne iseseisvusaeg enne 13. sajandit, sellele järgnenud sakslaste võimuaeg ning Jakobsoni kaasaeg), tema ajalookontseptsioon tugines Garlieb Helwig Merkeli hilisvalgustusaegsele, baltisakslasi kritiseerivale vaatenurgale.

Esimese originaalse eestikeelse ajalooalase raamatu ("Pildid isamaa sündinud asjust") kirjutanud Jakob Hurt jagas Eesti ajaloo 13. sajandi järgse aja ordu, Poola ja Rootsi ajaks, tuginedes seega samuti periodiseeringu osas baltisakslastele.

Villem Reiman, kes kirjutas esimese teaduslikult arvestatava Eesti ajaloo ülevaate (ilmus 1920), jagas Eesti ajaloo ajaloolise aja järgmisteks perioodideks:

1) keskaja esimene pool;

2) keskaja lõpp;

3) usupuhastuse ajajärk;

4) Poola aeg Liivimaal;

5) Rootsi aeg Eestis;

6) 18. sajandi esimene pool;

7) Eesti rahva vabanemine 1775–1865.

Reimanilt pärineb ka väljend "vana hea Rootsi aeg".

Periodiseerimine Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) muuda

1918. aasta järel jäi peamiseks periodiseeringu kriteeriumiks poliitiline, vähemal määral majanduslik ajalugu. Seetõttu jäid ajaloolised perioodid ja sageli ka nende nimetused sarnaseks baltisakslaste omadega, samas kui sisulises osas nihkus fookus maa ülemkihilt rohkem eestlaste, seega peamiselt talupoegade uurimisele. 1930. aastatel hakati enam rõhutama ka "kahe Eesti aja" (muistse ja kaasaegse) ning nende vahele jääva "võõrvõimu aja" kontseptsiooni. Samal ajal ilmus ka kaks üldkäsitlust Eesti ajaloost, mis mõlemad jäid lõpetamata. Siiski on nendes esitatud periodiseering, mis hõlmab ajaloost enamikku.

Populaarsemas võtmes kirjutatud "Eesti rahva ajaloos" periodiseeriti ajalugu jätkuvalt endist skeemi ja osaliselt ka nimetusi kasutades: muistne iseseisvusaeg, muistne vabadusvõitlus, Taani ja orduaeg, Vana Liivimaa Eesti riikkondliku lahustumise ajajärgul, Poola ja Rootsi aeg, Põhjasõda, Vene aeg, Ärkamisaja algus.

1935. aastal ilmuma hakanud "Eesti ajalugu" püüdles professionaalsema käsitluse ja seetõttu ka periodiseeringu poole ning jagas Eesti ajaloo järgnevalt: esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus, Eesti keskaeg, Rootsi ja Poola aeg. Pärast 60-aastast pausi ilmunud kolmes köites olev periodiseering kuulub juba hilisemasse ajajärku.

Nõukogulik periodiseering muuda

Seoses Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis 1940. aastal asuti kiiresti ka ajalugu ümber hindama ja kirjutama. Kuid ajaloo üldistuskatseteni jõuti alles 1940. aastate lõpuks ning järgmisel kümnenditel välja antud üldkäsitlustest ("Eesti NSV ajalugu") ilmneb esmakordselt ka selgemalt nõukogulik periodiseering. See tugines juba varem NSV Liidus välja töötatud periodiseeringule, mis järgis osaliselt Karl Marxi ajaloolisi formatsioone ning järgis Venemaa ajaloos toimunud protsesse. Üldplaanis jagati Eesti ajalugu seetõttu ürgkogukondliku korra, feodalismi (mille ette asetati harva ka orjanduslik kord), kapitalismi ja sotsialismi perioodideks. Lähemas periodiseeringus eelistati nimetusi ja daatumeid, mis lähendaksid Eesti ajalugu võimalikult Venemaa omale, kuid kohati pidi seda ka diferentseerima. Kõige olulisemaks sündmuseks Eesti ajaloos ja ka selle periodiseeringus tehti 1917. aasta "Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon". Aastaid 1918 või 1920 – 1940 nimetati aga "kodanliku diktatuuri perioodiks".

Periodiseerimisest pärast 1991. aastat muuda

Üldjoontes jagatakse Eesti ajalugu Eesti muinasajaks, Eesti keskajaks, Eesti varauusajaks, Eesti uusajaks ja Eesti lähiajalooks või uusimaks ajaks.