Eesti ürglooduse raamat

Eesti ürglooduse raamat on 17-köiteline kogumik, kus on antud üleriigiline ülevaade eluta looduse tähelepanuväärsetest objektidest.[1]

Selle koostamise idee tekkis 1970. aastate lõpul looduskaitsja Herbert Viidingul. Tema koostatud kava arutati Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonis ja Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia ja Bioloogiateaduste Osakonnas ning selle kiitis heaks Teaduste Akadeemia presiidium. Kava teostamise otsustas 17. mail 1982 Eesti NSV MN Presiidiumi Keskkonnakaitse ja Loodusvarade Ratsionaalse Kasutamise Komisjon.

Eesti ürglooduse raamatu koostamise metoodika töötas välja Herbert Viiding.[1]

Raamatu esimesed köited (Ida- ja Lääne-Virumaa) ilmusid pärast Herbert Viidingu surma 1990. aastal. Tööd korraldas edasi Ülo Heinsalu; pärast tema surma tegeles sellega Enn Pirrus, kelle kõrval andis suure panuse Hella Kink.

Eesti ürglooduse raamat koosneb 17 köitest – üks iga maakonna kohta ning lisaks Tallinn ja militaaralad. Selle üldmaht on umbes 6500 lehekülge. Registreeritud on 2528 loodusobjekti, sealhulgas 227 aluspõhja paljandit ja koobast, 269 pinnavormi, 222 allikat, 76 järve, 73 sood, 1600 rändrahnu ja kivikülvi.[1] Töö raamatuga jätkub.

Osaliselt on see raamat välja antud Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi sarjas "Loodusmälestised".

Viited

muuda

Välislingid

muuda