Édouard Séguin
Edouard Séguin (20. jaanuar 1812 Clamecy, Nièvre, Prantsusmaa – 28. oktoober 1880 New York) oli prantsuse arst ja õpetaja, vaimupuudepedagoogika rajaja.
Üliõpilasena oli ta prantsuse arsti Jean Marc Gaspard Itardi õpilane. Seguin oli veendunud, et kõik inimesed, hoolimata oma kaasasündinud puuetest ja haigustest, on võimelised õppima. Tema tööd näitasid, et õpetamise abil on võimalik tugevdada füüsilist keha ja arendada sensomotoorset koordinatsiooni ka kõige raskematel patsientidel.
1837. aastal hakkas Seguin külastama Salpetriere'i varjupaika Pariisis, kus oli palju vaimupuudega lapsi, ning püüdis neid õpetada. 1839 rajas ta Pariisis vaimupuudega laste kooli. See oli esimene taoline kogu maailmas, millest hiljem võtsid eeskuju paljud teised.
1846 ilmus Seguinilt esimene õpik "Traitement moral, hygiène et éducation des idiots", kus ta ei teinud olulist vahet puuetega ja puueteta laste õpetamisel.
Seguin sattus 1848. aastal seoses Prantsusmaa poliitilise olukorra muutusega ebasoosingusse ja emigreerus 1850 Ameerika Ühendriikidesse. Ta leidis esialgu Clevelandis tööd arstina, kuid juba 1854 rajas ta esimese raske vaimupuudega laste kooli New Yorki. Ta nimetati kooli Pennsylvania Training School for Idiots juhiks.
1861 sai Seguin meditsiinidoktori kraadi. Arstina on ta uurinud loomade termomeetria probleeme ja töötas välja füsioloogilise termomeetri.
Tema pedagoogikaideed vajusid Euroopas peagi unustusse. Alles aastal 1900 avastas Itaalia arst ja õpetaja Maria Montessori need uuesti ning asus neid laiemalt tutvustama. Seguini ideedest sai ainest ka montessori pedagoogika.
Teosed muuda
- Édouard Séguin, Traitement moral, hygiène et éducation des idiots. Paris 1846
- Édouard Séguin, Report on Education. Vienna International Exhibition 1873. Washington 1875.