Edmund Martin
Edmund (Johannes) Martin (13. jaanuar 1910 Pärnu – 18. september 2003 Nassau maakond, New Yorgi osariik, USA) oli eesti filmirežissöör.
Sündis Pärnus kaupmehe pojana. Õppis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis, mille lõpetamise järel astus Viini Ülikooli majandusteaduskonda. Edasi jätkusid õpingud Austria Filmiliidu Filmikunsti ja Filmitehnika õppeasutuse Filmbund filmikoolis, mille lõpetas filmirežissööri kutsega. Samal ajal oli ta Viini Eesti Seltsi asjaajaja ja Välis-Eesti korp! Wäinla osakonna organiseerija esimees[1]. Edasi töötas ta Berliinis ja Viinis.
Eesti 1930. aastate kinematograafias oli Edmund Martin ainuke sellise eriala kõrgharidusega mees. Filmiinspektor Artur Adsoni kutsel tuli ta tagasi Eestisse, et abistada eesti filmiala ülesehitamist Eesti Kultuurfilmis, seal ta töötas peamiselt ärijuhina (produktsioonijuhatajana) ja helikroonika tootjana. Tema ettepanekute kohaselt sai Eesti Kultuurfilm riigivanem Konstantin Pätsilt abi ajakohase kinotehnika varustuse ostmiseks. Ta ise hakkas tootma helikroonikaid, mida hakati vahetuse korras saatma ka teistesse riikidesse.
Eesti Kultuurfilmis töötas ta aastatel 1935–1938. Samal ajal asutas oma kunstsarvetööstuse "Estosarv Ed. Martin & Ko", mis natsionaliseeriti 1940. aastal. Tal õnnestus pääseda tagasi Austriasse Viini ja asuda tööle firmas Wien Film, kus ta töötas seni, kuni produktsioonigrupp viidi üle Prahasse. Viinis oli ta Eesti Seltsi asjaajaja, kes abistas eestlastest sõjapõgenikke. Prahas tuli tal jälle asuda põgenikuteele, et mitte sattuda Tšhehhoslovakkiasse tunginud Punaarmee vangistusse. Sõja lõppedes 1945. aastal sai ta tööd Ameerika Sõjaväe Peakorteri meelelahutusüksuses Special Service, kus filmis muuhulgas ka eesti sõjapagulaste laagreid. Martin moodustas näitetrupi Estonian Ballet and Musical Show ning abiellus Vanemuise endise tantsija Valli Ruubeliga. 1952 siirdusid nad edasi USAsse, kus Edmund Martin õppis disaineriks ja avas New Yorgis mustrikujundusettevõtte Scandic Disainers.
1956 asus Edmund Martin koos New Yorgi Eesti Haridusseltsiga looma Eesti Filmikeskust. Pooleteise aastaga tegi ta pagulaseestlaste juhtumitest naljafilmi "Seitse vihta", mis esilinastus 30. novembril 1958 New Yorgis. Seda näidati kõigis suuremais eesti keskustes USAs ja Kanadas (selle koopia asub Eesti Filmiarhiivis Tallinnas).
1964. aastal asusid Martinid elama Lakewoodi, kus nelja aastaga tegi koos Heinz Riivaldiga August Kitzbergi "Libahundi" ainetel mängufilmi "Tiina". Film esilinastus Baltimore'is ESTO'76 ajal ja 1979. aastal Tallinna Kinomajas. 1980. aastatel hakkas ta ette valmistama videomängufilmi Lydia Koidulast, mille stsenaariumi oli kirjutanud kirjandusteadlane Mall Jürma. Filmi plaan ei realiseerunud ja ootamatult suri ka Valli Martin, kes oleks pidanud kehastama Lydia Koidulat[2].
Martin on kujundanud raamatuid ja kirjutanud ka lauludele sõnu.
Filmograafia muuda
- 1932 – "Auringon lapset" ("Päikese lapsed") (mängufilm), Th. Lutsu Filmiproduktsioon / Suomi-Filmi, näitleja (suvitaja episoodiline roll); režissöör Theodor Luts
- 1937 – "La culture physique en Estonia" (dokumentaalfilm, vaatefilm), Eesti Kultuurfilm, monteerija
- 1958 – "7 vihta" ("Seitse vihta") (mängufilm), EFS, stsenarist, režissöör, produtsent
- 1976 – "Tiina" (mängufilm), Tiina Studios (New York), stsenarist, režissöör, operaator, kunstnik, helikujundaja, valgusmeister, monteerija, produtsent
Raamatud muuda
- Pärnumaa kõverpeegel. Pärnumaa tegelaste biograafiline leksikon sõnas ja pildis. Kaaneillustratsioon: Edmund Martin. (Pärnu: Vaba Maa, 1933).
Viited muuda
Välislingid muuda
- "Pärnust pärit filmimees Edmund Martin". Pärnu Postimees, 22. jaanuar 2014