Doggerbank
Doggerbank on suur madal Põhjameres. Ta paikneb umbes samadel laiuskraadidel Inglismaa Yorkshire'i krahvkonna ning Middlesbrough' ja Ringkøbingi fjordiga (Taani). Madala lääneots on keskmiselt 100 km kaugusel Suurbritannia idarannikust, idaots umbes 125...150 km kaugusel Taani läänerannikust.
Madala pindala on umbes 17 600 km². Tema pikkus lääne-idasuunas on 300...350 km ning laius kuni 120 km. Ta meenutab kujult tilka, mille kitsam ots näitab Jüütimaa poole.
Doggerbanki keskmine sügavus 30 m (Põhjamerel 94 m). Madalaimas kohas (54°...55° N, 1°...2° E) on sügavus kuni 13 m. Suurim sügavus on 36 m.
1931. aasta Doggerbanki maavärin on võimsaim Suurbritannias registreeritud maavärin.
Doggerbank on hea kalapüügikoht. Püütakse eriti turska.
Teke muuda
Doggerbank tekkis tõenäoliselt moreenimoodustisena Pleistotseenis.[1] See leidis aset jääaegse Reini jõe tollal tunduvalt põhjapoolsema suudme ees.
Jääaegadel, kui merepind oli praegusest kuni 100 m madalamal ning Põhjamere lõunarannik praegusest umbes 600 km põhja pool, oli praegune Doggerbank koos ümbritsevate merealadega veest väljas ning moodustas Doggerlandi. Ka praegune La Manche oli veest väljas, nii et praegune Inglismaa oli praeguse Mandri-Euroopaga ühenduses.
Merepinna languse tõttu Doggerbanki ja La Manche'i vahele tekkinud saarteribale kasvas näiteks Weichseli jäätumise lõpus napp taimkate. Madalamatel aladel Doggerbanki ja La Manche'i maaühenduste vahel praeguses Põhjamere lõunaosas oli järv.
Kui mesoliitikumis umbes 6500 eK oli kriidikaljudest ühendus praeguse Doveri ja Calais' linna vahel piisavalt erodeerunud, voolas selle järve vesi üle La Manche'i Atlandi ookeani. Hiljem merepind tõusis, nii et Doggerbank ja La Manche jäid jälle vee alla ning vesi sai voolata Atlandi ookeanist üle La Manche'i Põhjamerre, nagu jäävaheaegadel ja praegu, ning sealt edasi piki Norra rannikut Atlandi ookeani põhjaossa.
Vaata ka muuda
Viited muuda