Vikipeedia

Digilõhe

infokihistumine, mis eristab ühiskonnagruppe nende infooskuste ja infole ligipääsu alusel
(Ümber suunatud leheküljelt Digitaalne lõhe)

Digilõhe on infoühiskonnas tekkinud erinevus ühelt poolt internetile vaba ligipääsuga ja selle võimalusi kasutada oskavate ning teiselt poolt internetile halvasti või üldse mitte ligipääsevate ja selle võimalusi mittevaldavate inimeste vahel.[1] Laiemas plaanis on digilõhe osa infokihistumisest, mis eristab ühiskonnagruppe nende infooskuste ja infole ligipääsu alusel.[2]

Globaalne digilõhe on globaalne ebavõrdsus, peamiseltarenenud riikide ja arengumaade vahel. Seda lõhet näitavad ka IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) kasutatavuse arvud: 2006. aastal kasutas internetti arengumaades 10% elanikest, arenenud maades 60% elanikest. 2016. aastal kasutas internetti arengumaades 28% ja arenenud maades 89% elanikest.[3]

Ajalugu, definitsioon muuda

Digilõhet hakati käsitlema 1990-ndate lõpus avalikel, poliitilistel ja teadusdebattidel. Teema sai alguse Ameerika Ühendriikidest, levides sealt Euroopasse ja edasi mujale maailma.[4] Digilõhe algne, traditsiooniline definitsioon oli: lõhe nende vahel, kel on ligipääs internetile ja kel pole. Ligipääs tähendas selles kontekstis ainult füüsilist ligipääsu – personaalarvuti ja internetiühenduse olemasolu. Digilõhest saadakse valesti aru. Esiteks arvatakse, et mõiste lubab lihtsat kaheks jagamist. Teiseks arvatakse, nagu oleks digilõhe ületamatu. Kolmandaks ollakse kindlad, et lõhe peitub absoluutses ebavõrdsuses – ühed on n-ö sees ja teised väljas.[5]

Internet ja IKT muuda

Läänemaailmas on internet muutnud paljude inimeste elusid väga suurel määral. Ta on saanud suureks osaks majanduses, poliitikas, sotsiaalelus, poodlemises, panganduses ja kommunikatsioonis. Kasutajate arv on alates 1990-ndatest tähelepanuväärselt suurenenud. 1993. aastal oli kasutajaid terves maailmas umbes 10 miljonit, 1995. aastal oli see arv tõusnud 40 miljonile ning 2002. aastaks oli see arv 670 miljonit.[6] Miljardi piir ületati 2005. aastal ja tänapäeval kasutab internetti üle kolme miljardi inimese.[7]

IKT võimaldab tarbijal telekommunikatsioonivahendite, arvutite, vahevara, salvestus- ja audiovisuaalsete seadmete sidumist ja ühendatud kommunikatsiooni abil juurdepääsu andmetele, nende talletamist, edastamist ja haldamist. Globaalsel tasandil on IKT saanud üheks võtmetehnoloogiaks enamikus teistes juhtivates sektorites: IKT rakendamine äriprotsessides on oluline ettevõtte efektiivsuse tõstmise vahend. IKT-sektor kasvab hinnanguliselt teistest majandusvaldkondadest seitse korda kiiremini. Euroopa Komisjon on valinud esimese seitsme strateegilise suuna hulka IKT-sektori (digitaaltehnoloogiad), millega tagada majanduse nutikas ja jätkusuutlik kasv Euroopas.[8]

IKT-line ebavõrdsus muuda

IKT-line ebavõrdsus on sotsiaalse ebavõrdsuse üheks osaks ja laias laastus jagatud kaheks. Üks on personaalne ebavõrdsus, mille hulka kuuluvad vanus, generatsioon, sugu, rass, etnilisus, intelligentsus ja isikupära. Teiseks on positsiooniline ebavõrdsus, mis täpsemalt hõlmab töökohta, positsiooni majapidamises (laps-vanem; mees-naine), elukohta (arenenud riik – arengumaa; linn-maa) ja haridust. Need inimesed, kes on eespool nimetatud kohtadel n-ö parematel positsioonidel (nt noor valge, kõrgelt haritud, hea sissetulekuga, linnas elav inimene) jäävad sellele poole digilõhet, mida peetakse paremaks. Kehvematel positsioonidel on inimesed (näiteks tumeda nahavärviga indialane, kes elab maal), kes jäävad teisele poole digilõhet. Digilõhe võib olla ka kahe valge, linnas elava ja hea haridusega noore inimese vahel, kuid seda siis, kui üks neist oskab IKT-d paremini ära kasutada kui teine. Samas jääb kahe viimase vaheline digilõhe väiksemaks kui esimesena toodud näites.[9]

Digilõhe kolm etappi muuda

1. etapp muuda

Nimetatakse ka majanduslikuks lõheks. See kujutab endast otseselt seda, et osa inimesi saab endale osta arvutit, osa mitte. Asi sõltub rahast. Mida suurem on inimese sissetulek, seda suurem on tõenäosus, et ta saab osta endale isikliku arvuti.

2. etapp muuda

Ehk kasutatavuse lõhe. Siin etapis kirjeldatakse olukorda, kus inimesel on olemas arvuti, kuid ta ei oska või ei taha seda kasutada. Võib ka olla, et inimesel on arvuti, kuid ta ei kasuta kõiki selle võimalusi. See tähendab, et ta ei oska kasutada kõiki arvuti mugavusi, sest enamik teenuseid on tema jaoks kasutamiseks liiga keerulised.

3. etapp muuda

Ehk aktiivsuse lõhe. Isegi, kui inimestel on arvutid, mida nad hästi kasutada oskavad, ei oska siiski kõik enda kätte sattunud tehnoloogiat ja selle võimalusi täielikult ära kasutada. Näiteks võib tuua olukorra, kus inimesed vahel nõustuvad vaikimisi pakutavate kodulehtedega, kuigi saaksid neid ise valida ja hallata.[10]

Digilõhe Eestis muuda

Üldiselt vaadatakse Eestit kui korralikku üleminekuühiskonda, eriti kiiresti areneb infoühiskond. Digitehnoloogiaid kasutatakse Eestis palju, kuid see ei tähenda jätkusuutlikkuse võimalust.

Ehkki digilõhe on arengumaades suurem kui arenenud riikides, on see oluline kõikjal, sealhulgas ka Eestis.[11] Kuna üha enam nii erasektori kui ka riigi ja omavalitsuste teenuseid liigub internetti, tekib aina sagedamini olukordi, kus arvutivõõrastel ja internetile ligipääsuta inimestel on paljusid üldlevinuks peetud teenuseid tegelikult raske kasutada.

Digilõhe tõttu kannatavad eelkõige vanemad ja madalama sissetulekuga inimesed, kuid mitte üksnes nemad. Suures osas on digilõhe põhjus hariduslik: koolis arvutiga tutvunud põlvkonnas on digilõhe oluliselt väiksem probleem, samuti aitab internetis hakkama saada parem inglise keele oskus. Vanuse ja hariduse erinevusest tuleneb ka lõhe õpilaste ja õpetajate internetioskuste vahel.[12] Eestis ei räägita enam sellest digitaalsest osast, kus mõeldakse arvutile ligipääsule või ligipääsmatusele. Pigem on lõhe muukeelse elanikkonna, madalama sissetuleku ja madalama haridustasemega inimeste vahel. Ka Eestis on takistuseks rohkem oskused ja teadmised, kuna inimestele lihtsalt arvutite hankimine ei lahenda probleemi.[13]

Ajakirjanduse hinnangul oli Eestis 2012. aasta lõpul internetita 290 000 inimest, samas on see hinnang vaid ligikaudne.[11] 2009. aasta mais firma GfK korraldatud küsitluse kohaselt kasutas Eestis 70% inimestest internetti.[14] Eestis võib digilõhe üheks näiteks tuua elektrituru avanemisega seotud protsessid 2012.–2013. aastal. Elektrimüüjad on asetanud klienditeeninduses ja teavituses põhirõhu internetile, seetõttu on aga internetita inimestel olnud raskusi küllaldase korrektse info saamisega, et langetada elektrimüüja valikul informeeritud otsus.[15]

Digilõhe vähendamisega on Eestis tegelnud projekt "Vaata maailma", mille raames korraldati kogu Eestis arvutikoolitusi. Samuti on kõikjal üle Eesti rajatud tasuta avalikke internetipunkte (AIP). Selliste projektide toel on olukord ka paranenud. Nii kasutas 2002. aasta kevadel Emori andmeil uuringule eelnenud kuue kuu jooksul 50-aastastest ja vanematest inimestest internetti vaid 11% (kogu elanikkonnast vanuses 15–74 aastat seevastu 39%), 2004. aasta suvel kasutab 6–74-aastastest eestimaalastest internetti juba 52% (621 000 inimest). Digilõhe ületamisel loodetakse abi ka kiire ja odava internetiühenduse levikust.

Probleemid muuda

  • Palju arutletakse selle üle, kui suur on ebavõrdne ligipääs infole ja IKT-le. Tõsiasi on see, et väga palju teenuseid (pangandus, e-poed, sotsiaalmeedia) kolib pidevalt internetti, muutes internetti kasutavate inimeste elu lihtsamaks.
  • Pole teada, mis saab nendest, kes jäävad teisele poole digilõhet. Üks teooria on, et teisele poole digilõhet jäänutel positsioon ühiskonnas aina halveneb, kuna nad jäävad ilma suuremamahulisest infost ning teenustest ning nende kasvubaas erinevatel aladel jääb kitsamaks. Arvatakse ka, et nende inimeste innovatiivsus ja konkurentsivõime vähenevad.
  • Digilõhe ei kao iseenesest. Vaatamata sellele, et on loodetud digilõhe kadumisele iseenesest, ei ole seda juhtunud ja arvatavasti ei juhtu ka tulevikus. Tuleb siiski riiklikul või lausa rahvusvahelisel tasemel võtta kasutusele meetmeid, mis aitaksid digilõhet vähendada.
  • On teooria, et digilõhe võib olla vana ebaühtlase ühiskonnakorra ilmnemine uue tehnoloogia omastamise ja ligipääsu kaudu. Digilõhe eri pooltel olevad inimesed erinevad üksteisest nii majanduslikult, kultuuriliselt kui ka ühiskondlikult

ühiskondlikult.[9]

Üks, mis probleemidele lahenduse tooks, oleks digitaaltehnoloogia ja interneti soodsamaks muutmine.[9]

Meetmed muuda

Meetmete kasutamist otsustab iga riik või riikide ühendus ise (nt Euroopa Liit).

On olemas ka rahvusvaheline organisatsioon, kes edendab olukorda eelkõige arenguriikides. Ülemaailmselt tegeleb digilõhe teemaga organisatsioon Close the Gap (eesti keelde tõlgituna: sulge lõhe). Organisatsiooni missiooniks on ületada digilõhet, pakkudes Euroopa firmade kõrgekvaliteedilisi, kasutatud arvuteid arengumaade haridus-, meditsiini- ja sotsiaalprojektidesse. Close the Gap on samuti ÜRO avaliku informatsiooni osakonna liige. Close the Gap on toetanud üle 2500 projekti üle maailma. Organisatsioon kogub firmadelt arvuteid ja palub nende puhastamisel abi teistelt organisatsioonidelt. Puhastatakse kõvakettad, kontrollitakse ja seadistatakse riistvara vastavalt nõuetele. Seejärel saadetakse arvutid sihtriiki. Alates 2003. aastast on saadetud arvuteid rohkem kui 250 000. Lisaks arvutitele tegeletakse ka muude seadmetega, näiteks tahvelarvutite ja nutitelefonidega.[16]

Viited muuda

  1. ↑ Tõnu Vare. "Digilõhe teisel poolel on vanemaealised" Arvutimaailm, 19.01.2005
  2. ↑ Pille Vengerfeldt "Digitaalsest lõhest infokihistumiseni – uurimistemaatikat kaardistades" Arvutimaailm, 25.09.2002
  3. ↑ Mauro F.Guillen."Explaining the Global Digital Divide: Economic, Political and Sociological Drivers of Cross- National Internet Use" Social forces, Volume 84 Issue 2, lk 681–708, 2005
  4. ↑ Richard Rapaport "A Short History of the Digital Divide" Edutopia, 27.10.2009
  5. ↑ B.M.Compaine "The Digital Divide: Facing a Crisis or Creating a Myth", MIT Press, 2001
  6. ↑ Amir Hatem Ali "The Power of Social Media in Developing Nations: New Tools for Closing the Global Digital Divide and Beyond" Harvard Law School, 12.12.2011
  7. ↑ Statistika interneti kasutajate kohta maailmas. Internet Users
  8. ↑ Eesti Arengufond "Nutika spetsialiseerumise valdkondlik raport info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogia kui kasvuvaldkonna kohta", 2014
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Mari Kalkun "Digitaalne lõhe Eestis ja selle ületamise võimalused", PRAXIS Poliitikauuringute keskus, 2002.
  10. ↑ Jakob Nielses "Digital Divide: The 3 Stages" 20.11.2006
  11. ↑ 11,0 11,1 Sven Randlaid. "Eksperdid: digilõhe on Eestis aasta-aastalt vähenenud" ERR, 12.12.2012
  12. ↑ Anto Veldre "Digilõhe õpilaste ja õpetajate vahel", RIA, 2009
  13. ↑ Marju Himma "Uuring: Eesti täiskasvanute oskus arvuti abil probleeme lahendada on erakordselt madal", ERR, 2015
  14. ↑ "Digilõhe ületamine", Virumaa Teataja, 2009
  15. ↑ Rein Sikk "Internetita ajakirjaniku kurb seiklus elektripakettide rägastikus", Eesti Päevaleht, 2012
  16. ↑ http://close-the-gap.org/ Close the Gap
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Digilõhe&oldid=6339453"