Diether von Isenburg
Diether von Isenburg (u. 1412 – 7. mai 1482) oli Mainzi peapiiskop aastatel 1460–1461, mil kukutati vastaskandidaat Adolf II poolt. Peale tema surma oli Isenburg peapiiskop veel 1476–1482.
| Diether von Isenburg | |
|---|---|
 Diether von Isenburg | |
| Mainzi peapiiskop | |
|
Ametiaeg 1460–1461 | |
| Eelnev | Dietrich Schenk von Erbach |
| Järgnev | Adolf II |
|
Ametiaeg 1476–1482 | |
| Järgnev | Adalbert III |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | u. 1412 |
| Surmaaeg |
7. mai 1482 Aschaffenburg |
Elulugu
muudaDiether von Isenburg sündis u. 1412 Isenburg-Büdingeni krahv Diether I ja Elisabeth von Solm-Braunfelsi perekonda. 1427. aastal astus ta Mainzi kloostrisse ning loobus kaks aastat hiljem oma pärilusõigusest oma venna kasuks ja sai kanoonikuks.[1] Samal ajal õppis ta Kölni ja Erfurdi ülikoolides. 1434. aastal lõpetas ta kooli bakalaureusekraadiga ning sai Erfurdis ka rektoriks. 1453. aastal sai ta Mainzi katedraali haldajaks ning peapiiskopkonna maksukogujaks.[2] Peale peapiiskop Dietrich Schenk von Erbachi surma 6. mail 1459 toimusid seitsmeliikmelises toomkapiitlis valimised, kus Isenburg võistles Nassau-Wiesbaden-Idsteini krahvi poja Adolfiga. Isenburg võitis nelja häälega. Paavst Pius II käest sai ta 20 000 kuldna lubamisega ametissekinnituse järgmise aasta 4. jaanuaril. Isenburg ei suutnud raha aga tasuda.[1]
Isenburgi võit valimistel viis konfliktini Pfalzi krahv Friedrich I-ga, kes teda 1460 Pfeddersheimi lahingus võitis. 1461. aasta mais korraldas Isenburg Frankfurdis maahärrade kokkutuleku, milles ründas paavsti. Pius II tagandas Isenburgi ametist 21. augustil, 8. augustil oli ta järgmiseks peapiiskopiks juba Adolfi määranud.[3][4] Isenburg alustas sõda Adolfiga (nn. Mainzi diötseesivaenus, väiksem osa tol ajal käinud Baieri sõjast), kes astus liitu Trieri, Metzi ja Speyeri piiskoppide ning Württembergi krahv Ulrich V ja Badeni markrahv Karl I-ga. Isenburgi toetas Friedrich I. Isenburg ja Friedrich saavutasid 1462 Seckenheimi lahingus suure võidu Adolfi jt. vägede üle, kuid sama aasta 28. oktoobril hõivas Adolf Mainzi. Järgmisel aastal sõlmiti Zeilsheimi rahuleping, millega Isenburg loobus Mainzi peapiiskopitiitlist. Vastutasuks eraldati talle peapiiskopkonnast maad.[5][6]
Peale Adolf II surma 1675. aasta 9. novembril valiti Isenburg toomkapiitli poolt taas peapiiskopiks. 5. aprillil 1476 kinnitas ta ametisse ka paavst Sixtus VI. 22. aprillil puhkes linnaelanike seas mäss, kuna kardeti, et linn antakse toomkapiitli valitsemise alla. Isenburg surus mässu maha.[1] 1477. aastal asutas Isenburg Mainzi Ülikooli.[7]
12. jaanuaril 1481 määras ta endale koadjuutoriks Saksimaa kuurvürsti poja Adalberti. 1482. aasta kevadel haigestus Isenburg Aschaffenburgis düsenteeriasse ning suri 7. mail.[1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Diether von Isenburg (um 1412–1482)". Vaadatud 18.05.2024.
- ↑ "Dieter Graf von Isenburg". Deutsche Biographie. Vaadatud 18.05.2024.
- ↑ "The Princes' War in South Germany 1458-1463" (PDF). Lk 93. Vaadatud 18.05.2024.
- ↑ "Die Mainzer Stiftsfehde 1459–1463". Lk 115. Vaadatud 18.05.2024.
- ↑ "Mainzer Stiftsfehde". Vaadatud 18.05.2024.
- ↑ Gieseler, Johann Carl Ludwig (1853). A Compendium of Ecclesiastical History. Kd 4. Lk 367.
- ↑ "Diether of Isenburg". Vaadatud 18.05.2024.
Välislingid
muuda- Menzer, Karl. Diether von Isenburg - Erzbischof von Mainz 1459–1463. 1868.
| Eelnev Dietrich Schenk von Erbach |
Mainzi peapiiskop 1460 – 1461 |
Järgnev Adolf II |
| Eelnev Adolf II |
Mainzi peapiiskop 1476 – 1482 |
Järgnev Adalbert III |