Ava peamenüü

Dante Gabriel Rossetti, õieti Gabriel Charles Dante Rossetti (12. mai 1828 London – 9. aprill 1882 Birchington-on-Sea, Kent, Inglismaa), oli inglise kunstnik ja luuletaja, kes aitas asutada prerafaeliitide vennaskonna: inglise romantikute (maalijate ja luuletajate) rühmituse, mis idealiseeris Itaalia vararenessanssi ja unistavat ilukultust ning eitas kaasaegset akademismi.[1]

Dante Gabriel Rossetti
Dante Gabriel Rossetti by George Frederic Watts.jpg
Sünniaeg 12. mai 1828
Sünnikoht London, Inglismaa
Surmaaeg 9. aprill 1882
Surmakoht Birchington-on-Sea, Kent, England
Tegevusala luuletaja, illustraator, maalikunstnik
Kunsti õppinud King's College Kool, Kuninglik Kunstiakadeemia
Tuntud teoseid "Ecce Ancilla Domini",
"Beata Beatrix"

Noorus ja loomingRedigeeri

Itaalia immigrandist õpetlase Gabriele Pasquale Giuseppe Rossetti ja tema naise Frances Mary Lavinia Polidori poeg Gabriel Charles Dante Rossetti sündis Londonis 12. mail 1828. Tema perekond ja sõbrad kutsusid teda Gabrieliks, aga oma väljaannetes nimetas ta end Dante Alighieri auks Danteks. Tema õde oli luuletaja Christina Rossetti, vend kriitik William Michael Rossetti ja õde kirjanik Maria Francesca Rossetti.[2]

Pärast põhihariduse omandamist King's College'is (1836–1841) polnud Rossetti kindel, kas valida oma kutsumuseks luule või hakata kunstnikuks. 14-aastaselt astus ta Bloomsburys asuvasse Henry Sassi nimelisse vanamoodsasse joonistuskooli ja seejärel, 1845. aastal, Kuningliku Kunstiadeemia antiigikooli, kus temast sai täiskohaga tudeng.[3]

Õpingute ajal luges Rossetti palju tuntud romantilisi ja poeetilisi teoseid, mille autoriteks olid William Shakespeare, J.W. von Goethe, Lord Byron, Sir Walter Scott, ning ka gooti õuduslugusid (Gothic tales of horror). 1847. aastal avastas ta enda jaoks 18. sajandi inglise maalikunstniku ja poeedi William Blake'i, kelle pilkav suhtumine maalikunstnik Sir Joshua Reynoldsi kunsti vastu ärgitas Rossettitki pilkama viktoriaanlike maalide, mille esindajaks Reynolds oli, lihtlabasust.[3]

20. eluaastaks oli Rosetti arvukalt tõlkinud itaalia poeetide loomingut ning loonud ka ise värsse, kuid lisaks külastas ta sageli ka kunstnike stuudioid ning oli lühikese aja vältel maalija Ford Madox Browni õpilane. Õpingute ajal omandas ta mõningase Browni imetluse sakslaste "prerafaeliitide", austereNazarenes’ide, vastu, kes olid otsustanud tagasi tuua saksa kunsti renessansi aja eelse stiilipuhtuse.[3]

Suures osas just tänu Rossetti pingutustele loodi 1848. aastal Inglismaa prerafaeliitide vennaskond, mille peaaegu kõik liikmed olid Kuningliku Kunstiakadeemia liikmed (v.a William Michael Rossetti). Nad püüdlesid "loodusliku tõe" poole, mida võis saavutada vaid läbi looduse üksikasjalikult detailse maalimise ning erilisel kohal oli see just William Holman Hunti ja John Everett Millais' jaoks. Rossetti laiendas vennaskonna eesmärke liites kokku luule, maalimise ja sotsiaalse idealismi ning interpreteerides prerafaeliitide terminit kui sünonüümi romantilisele keskaegsele minevikule.[4]

 
Rossetti perekond

Rossetti esimesed kaks õlimaali – 1849. aasta "Maarja tüdrukupõlv" (The Girlhood of Mary) ning 1850. aasta "Maarja kuulutus" (Ecce Ancilla Domini) – olid oma stiililt lihtsad, kuid viimistletud sümbolismis. Seda atmosfääri on tunda rikkaliku sõnamaalina ning tundelise jõuna tema luuletuses "Õnnistatud neiu" (The Blessed Damozel), mis avaldati 1850. aastal prerafaeliitide ajakirja The Germ esimeses numbris. Kui "Ecce Ancilla Dominit" esitleti 1850. aastal, sattus see tugeva kriitika alla, mille suhtes Rossetti ei suutnud kunagi ükskõikseks jääda. Selle tagajärjena ei ilmunud ta enam avalikkuse ette ning loobus õlivärvidest vesivärvide kasuks. Samuti eemaldus ta oma traditsioonilisest religioossest temaatikast, et maalida stseene Shakespeare’i, Robert Browningu ja Dante loomingust, mis võimaldasid talle rohkem loomingulist vabadust. Tüüpiline näide tema tööst sellel perioodil on "Kuidas nad endaga tutvusid" (How They Met Themselves, 1851–1860). Pärast 1856. aastat juhindus Rossetti Thomas Malory raamatust "Le Morte d'Arthur" ning Alfred, Lord Tennysoni luulekogust "Idylls of the King", mis inspireerisid teda maalima kujuteldavat kuningas Arthuri ajastut koos heraldilise kuma ja mustriga ning keskaegse riietuse ja soomusrüüga.[5]

 
Fanny Cornforth

1850-ndad olid Rossetti jaoks sündmusterohked aastad, mis algasid kauni Elizabeth Siddali tutvustamisega prerafaeliitide vennaskonda, kes esialgu täitis grupi jaoks modelli rolli ning kellega Rossetti 1860. aastal abiellus. Kunstniku kiindumusest Elizabethi annavad tunnistust mitmed naise portreed.[6] 1854. aastal sai Rossetti endale mõjuka, kuid nõudliku patrooni – kunstikriitiku John Ruskini. Selleks hetkeks oli prerafaeliitide vennaskond jõudnud lähedale oma lõpule, kuna seda lõhestasid liikmete erinevad eesmärgid. 1856. aastal kohtus Rossetti Edward Burne-Jonesi ja William Morrisega, kes õppisid siis veel Oxfordi Ülikoolis. Koos nende kahe noore järgijaga algatas ta teise faasi prerafaeliitide liikumises. Selle värske suuna kõrvalekallete kaks peamist aspekti olid realismi asendumine romantilise entusiasmiga ning ambitsioon uuendada tarbekunsti disaini. Kunstniku mõju mitte ainult ei viinud molbertmaalideni, mis kujutavad kuningas Arthuri aegseid legende, vaid see ulatus ka teistesse kunstivaldkondadesse. Rossetti illustratsioonid Tennysoni luuletustes (1857) Moxoni väljaandele kuulutasid ette uut raamatukujunduse ajastut. Kunstniku volitus 1856. aastal maalida triptühhon "Taaveti seeme" (The Seed of David) Llandaffi katedraali jaoks oli eelmänguks 1857. aasta ambitsioonikatele plaanidele kujundada Oxfordi Uniooni väitluskamber kuningas Arthuri aegse temaatika seinamaalidega. Kuigi Rossetti ja tema abilised (Burne-Jones, Morris ja teised) ebaõnnestusid tehniliste teadmiste ja kogemuste puudujäägi tõttu, oli nende ettevõtmine siiski viljakas, kuna see pakkus välja kunsti ulatuse laienemise selleks, et kaasata neid vajalikke oskusi.[3]

Hilisem elu ja loomingRedigeeri

 
"Beata Beatrix" (modell Elizabeth Siddal, 1863)

Alates 1860. aastast moodustasid kohtuistungid Rossetti igapäevaelu lahutamatu osa. Kunstniku abielu Elizabeth Siddaliga, mida niigi varjutasid naise pidevad haigushood, lõppes traagiliselt 1862. aastal naise üledoosist tingitud surmaga. Lein sundis Rossettit matma ühes armastatuga oma luuleteose ainsa täieliku käsikirja. See, mida ta pidas armastuseks oma abikaasa vastu ning mis sarnanes Dante müstilise ja idealiseeritud armastusega Beatrice'i vastu, on ilmne 1863. aasta sümbolistlikus maalis "Beata Beatrix", mis tänapäeval asub Tate Gallerys.[3]

Rossetti elu ja looming olid nüüd tugevalt muutunud. Ta kolis oma jõeäärsest elamust Londoni Blackfriarsist Chelseasse.[7] Kunstniku uute sõprade Algernon Charles Swinburne’i ja ameeriklasest maalikunstniku James McNeill Whistleri mõju muutis tema lähenemise kunstile esteetilisemaks ja sensuaalsemaks. Kirjanduslikud temaatikad andsid tee maalidele ilmalikest kaunitaridest, kes olid, nagu näiteks kunstniku armuke Fanny Cornforth, suurepäraselt riietatud ja maalitud õlivärvidega viisil, mida Rossetti polnud varem näidanud. Antud maalide seast võib välja tuua sellised teosed nagu "Õnnistatud neiu" (The Blessed Damozel, 1871–1879), "Lehtla karjamaa" (The Bower Meadow: 1872), "Proserpine" (1874) ja "La Pia de' Tolomei" (1881). Maalide luksuslik koloriit ja rütmiline disain rõhutab sensuaalsete naisfiguuride lõtvust, keda on lisaks kujutatud erilise prerafaeliitiliku näotüübiga. Maalid osutusid kollektsionääride seas äärmiselt populaarseteks, mis tegi Rossettist piisavalt rikka mehe, et palgata abilisi, kes teeksid koopiaid ja reprosid. Lisaks kogus ta antiiki ning täitis oma aia haruldaste loomade ja lindudega.[8]

 
"Proserpine" (1874)

Rossetti nautis 1861. aastal tagasihoidlikku edu tänu tema avaldatud tõlgetele kogumikus "Varajased Itaalia luuletajad" ning 1860-ndate lõpus pöördusid tema mõtted taas luule poole. Ta alustas uute luuletustega ning plaanis tagasi saada luuletuste käsikirjad, mis olid maetud koos tema naisega Highgate’i surnuaeda. Väljakaevamisi tegi 1869. aastal Charles Augustus Howell ning protsess nähtavalt häiris ebausklikku Rossettit. Need luuletused avaldati 1870 ning võeti vastu suhteliselt hästi, kuniks neid ründas metsikult Thomas Maitland (ajakirjanikust kriitiku Robert Buchanani pseudonüüm), mis avaldati artiklis "The Fleshly School of Poetry".[3] Rossetti vastas mõõdukalt oma artiklis "The Stealthy School of Criticism" ("Varjatud kriitika kool"), aga kriitikute metsik reaktsioon aitas kaasa tema vaimsele kokkuvarisemisele 1872. aasta juunis. Vaatamata liitumisele Jane Morrisega Kelmscottis sama aasta septembris, veetis Rossetti "oma päevad kloori ja viski vines".[9] Ta taastus piisavalt, et maalida ja kirjutada, kuid tema elu Chelseas oli edaspidi eraklik. Kuni 1874. aastani veetis ta rohkelt aega Kelmscotti mõisas (Oxfordi lähedal), mille ta võttis ühisomandisse William Morrisega 1871. aastal. Kunstniku tolleaegseid armastavalt idealiseeritud portreid Jane Morrisest võib pidada tagasitulekuks kunstniku luulelise ja müstilise stiili juurde.[3]

Oma surma eelsetel aastatel (1880. aastate alguses) oli Rossetti hõivatud maaliga "Dante unenägu" (Dante’s Dream, 1880), parandatud "Poeemide" (1881) väljaandega ning "Ballaadide ja sonettidega" (Ballads and Sonnets, 1881), mis sisaldas täielikku sonettide järge pealkirjaga "Elu maja" (The House of Life) ning mis kajastas naise ja mehe vahelist traagiliselt intensiivset armastust. Samal ajal andis advokaat Theodore Watts-Dunton oma parima seadmaks korda Rosetti rahaasjad. Naastes oma Keswicki visiidilt Loode-Inglismaalt 1881. aastal, haigestus Rossetti ootamatult ning suri järgnenud kevadel.[3] Ta on maetud Birchington-on-Sea'sse Kentis Inglismaal.[10]

LuuleRedigeeri

 
Jane Morrise portree, 1872

Dante Gabriel Rosetti väärtus peitub tõenäoliselt sama palju tema luules kui kunstilises loomingus. Vastandina tema maalidele, kus kuhjunud kostüümidetailid ja rohelus võivad muutuda imalaks, on detailid Rossetti luules allutatud emotsiooni intensiivsusele ning rakendatud kutsumaks esile emotsiooni. Näiteks on aeg tema poeemis "Minu õe uni" (My Sister’s Sleep) peatatud pisikeste ning näiliselt triviaalsete puudutuste abil. "Metsa piimalill" (The Wood Spurge) ja "Ma olen siin varem olnud" (I have been here before) näitavad kunstniku sarnaste efektid meisterlikkust. Lisaks on ajatu moment oskuslikult taas kinni püütud tema sonetis "Giorgione Veneetsia pastoraal Louvre’is" (A Venetian Pastoral by Giorgione in the Louvre)– see on edukaim tema äärmiselt originaalsetest püüdlustest tõlkida hästi tuntud maale värssidesse. Rossetti surnud naise poolt kummitatud poeem "Hoovuse saladus" (The Stream’s Secret) kutsub esile kurbust ja kahetsust tänu tema võimsale "verbaalsele muusikale".[3]

Rossetti oli sündinud sonetimeister. Tema parim saavutus "Elu maja" ("The House of Life") on soneti järg, mis on unikaalne oma intensiivse ning esilekutsuva füüsilise ja vaimse armastusega. Vastuväidetes oma halvustajatele kirjeldas ta, kuidas "kirglikud ja õiglased kehalised naudingud on kui mittemiski, kui need pole õilistatud samaaegselt hingega.[3]

ViitedRedigeeri

  1. Eesti Entsüklopeedia. "Prerafaeliidid".
  2. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 15–18. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Bryson, John & Gaunt, William. "Dante Gabriel Rossetti". Encyclopaedia Britannica, 04.02.2018. Vaadatud 03.05.2018.
  4. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 22-23. 
  5. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 19. 
  6. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 33. 
  7. Todd, Pamela (2001). Pre-Raphaelites at Home. New York: Watson-Giptill Publications. Lk 107. 
  8. Treuherz, Julian; Prettejohn, Elizabeth and Becker, Edwin (2003). Dante Gabriel Rossetti. London: Thames & Hudson. Lk 52-54. 
  9. Todd, Pamela (2001). Pre-Raphaelites at Home. New York: Watson-Giptill Publications. Lk 128-129. 
  10. Wilson, Scott (2016). Resting Places: The Burial Sites of More Than 14,000 Famous Persons. North Carolina: McFarland & Company. Lk 120. 

VälislingidRedigeeri