Vikipeedia

John Everett Millais

John Everett Millais (8. juuni 1829 Southampton – 13. august 1896 London) oli inglise maalikunstnik ja illustraator; üks prerafaeliitide vennaskonna asutajaid koos William Holman Hunti ja Dante Gabriel Rossettiga.

John Everett Millais
Briti kunstnik John Everett Millais
Sündinud 8. juuni 1829
Southampton, Inglismaa
Surnud 13. august 1896
London, Inglismaa
Rahvus inglane
Haridus Kuninglik Kunstiakadeemia
Tegevusala maalikunst
Tuntud teoseid "Ophelia", "Pime tüdruk", "Isabella", "Kristus oma vanemate majas (Puusepatöökoda)", "Hugenott", "Pruutneitsi"
Mõjutatud Prerafaeliitide vennaskond
Mõjutanud estetism

1840. aastal võeti ta vastu Kuninglikku Kunstiakadeemiasse (edaspidi akadeemia), kus ta oli tol ajal ajaloo noorim akadeemia õpilane, kõigest 11-aastane. Ta oli varaküps ja võitis palju auhindu. 1848. aastal moodustati prerafaeliitide vennaskond, mis vastandas ennast kaasaegsele akadeemilisele briti kunstile. Kuigi 1850. aastad olid Millais' loomingus kõige eksperimentaalsemad, peetakse just seda aega tema loomingu kõrgperioodiks. Ta sai 1885. aastal baronetiks ning 1896. aastal valiti Kuningliku Kunstiakadeemia presidendiks.[1]

Elukäik muuda

John Everett Millais sündis 1829. aasta 8. juunil Southamptonis jõuka isaga John William Millais' perekonna kolmanda lapsena. Ema Mary Emily Evamy oli pärit edukate sadulseppade suguvõsast. Millais paistis juba noorena silma andeka joonistajana, eriti hästi tulid tal välja portreed. Teda peeti imelapseks ning vanemad hakkasid poja kunstiõpinguid varakult toetama. 1838. aastal kolis pere Londonisse ning juba üheksa-aastaselt läks Millais Henry Sassi Kunstikooli Londonis.[2] Sama vanalt võitis ta ka Kuningliku Kunstide Ühingu hõbemedali. 1840. aastal võeti ta vastu Kuninglikku Kunstiakadeemiasse, kus ta oli muuseas ajaloo noorim õpilane, tol ajal 11-aastane. 1843. aastal võitis Millais hõbemedali antiigi eeskujul joonistamise eest ning 1847. aastal kuldmedali oma maali "Benjamini kamp Shiliohi tütart tabamas" ("The Tribe of Benjamin Seizing the Daughter of Shiloh") eest. Akadeemias esines ta 1846. aastal esimest korda ka näitusel, kus oli väljas tema teos "Pizarro Peruu inkat tabamas" ("Pizarro Seizing the Inca of Peru").[3]

 
"Kristus oma vanemate majas (Puusepatöökoda)" (1849–1850)

Kuninglikus Kunstiakadeemias sõbrunes Millais kaasõpilase William Holman Huntiga. Nii Millais'le kui ka Huntile oli vastumeelne akadeemiale omane formaalne joonistus- ja maaliõpe. Kumbki kunstnikest ei läbinud akadeemia traditsioonilist 10 aasta pikkust õppekava.[4] Hunti ja Dante Gabriel Rossettiga aitas Millais 1848. aastal moodustada prerafaeliitide vennaskonda, kuhu kuulusid veel maalikunstnik James Collinson, kunstikriitik William Michel Rossetti ja Frederic George Stephends, skulptor ja luuletaja Thomas Woolner jne. Vennaskond vastandas ennast tolleaegse briti peavoolu kunstiga ning andis isegi välja neli numbrit oma ajakirja The Germ, kus nad avaldasid teoreetilisi artikleid, esseesid, jutte, luuletusi jne. Millais’ esimeseks prerafaeliitseks loomingunäiteks on maal "Isabella" (1848–1849) mida esitleti akadeemias 1849. aastal. Sellele järgnenud maal "Kristus oma vanemate majas (Puusepatöökoda)" (1849–1850) pälvis omal ajal palju kriitikat, mis oli tingitud teema ja valitud kujutusviisi vastuolulisusest ja sobimatusest. Kõige valjuhäälsem kriitika Millais’ maali kohta tuli kirjanik Charles Dickensi sulest tema ajakirjas Household Words (1850), kus ta kirjeldas kunstniku tööd kui tähtsusetut, vastikut ja eemaletõukavat.[5] Millas’ ja prerafaeliitide kaitseks astus välja kunstikriitik ja -patroon John Ruskin, kelle arvustused avaldati ajalehes The Times. Vennaskonnaga seltsides arendas Millais oma oskusi tabada karakterit, loodust ja näo väljenduslikkust ning maalida portreid.[6]

 
"Pime neiu" (1854–1856)

1852. aastal saavutas Millais tunnustuse ja edu nii kriitikute kui ka publiku seas maaliga "Hugenott". Järgmisel aastal valiti ta Kuningliku Akadeemia assotsieerunud liikmeks (Associate Royal Academician ehk A. R. A.). Selleks ajaks oli vennaskonna ühine tegevus lõppenud. 1855. aastal abiellus Millais Effie Chalmersiga, kes oli varem olnud Ruskini naine. Millais' ja Effie armusid ühise puhkusereisi ajal Šotimaal. Paarike seadis end sisse Perthis. 40-aastase abielu vältel said Millais ja Effie 8 last.[6] 1857. aastal pälvis Millais Liverpooli Akadeemialt auhinna oma maali "Pime neiu" eest.[5]

1860. aastatel osales Millais estetismi liikumises ning 1863. aastal esitles maali "Minu esimene jutlus", tänu millele võeti ta Kuningliku Kunstiakadeemia täieõiguslikuks liikmeks. Millais’ 1868. aasta diplomitöö "Velázqueze meene" ("A Souvenir of Velázquez") oli esimeseks märgiks enese suurte meistrite konteksti asetamise katsetest.[7] 1885. aastal anti talle baroneti tiitel ja 1896. aastal valiti Kunstiakadeemia presidendiks, kuid juba pool aastat hiljem ta suri Londonis. Millais on maetud Saint Pauli katedraali Londonis.[3]

Looming ja peamised teosed muuda

Esimene teos, mille Millais pärast prerafaeliitide vennaskonna asutamist akadeemiale esitas, oli "Isabella". Selles maalis oli Millais ühednanud taaselustatud keskaja ja 19. sajandi kirjandusliku romantismi. Selle stiil põhineb quattrocento maalidel, keskendudes värvidele ja teose dekoratiivsele kvaliteedile. Kuigi Millais' maalis on esindatud quattrocento '​le omased kostüümid, kasutas kunstnik modellidena oma peamiselt tuttavaid ja lähedasi inimesi. Näiteks on pildil äratuntav Millais’ isa (mees, kes hoiab suu juures taskurätti).[8]

 
"Isabella" (1848–1849)

1850. aastatel hakkasid Millais’ loomingus prerafaeliitsed mõjud tasapisi taanduma. Ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama keskkonna jälgimisele ning looduslike keskkondade kujutamisele. Ta tegi küll järeleandmisi käsitletud teemade osas ning pöördus pigem populaarsemate poole (arvestades meedia pahameelt 1850. aastal), aga samal ajal arendas oma isiklikku stiili.[9]

 
"Sügislehed" (1855–1856)

1856. aastast alates maalis Millais pilte, mis olid poeetilised; narratiiv polnud enam nii tähtis ning maalilaad oli vabam kui varasemas loomingus. Selle perioodi esimeseks teoseks loetakse maali "Sügislehed" (1855–1856). On arvatud, et nende teostega tahtis Millais vältida prerafaeliitide mõjutusi, et isikupäraselt silma paista oma kolleegide seast, kellega ta pärast Effiga abiellumist enam eriti läbi ei käinud. Siiski paistab, et eksperimentaalsema lähenemisega ennustas Millais ka prerafaeliitide liikumise teist tulemist, mida hakkas 1857. aastal juhtima Rossetti. Neid teoseid oli Millais’il raske müüa ning aastatel 1857–1859 saatis maale jälle negatiivne kuulsus ajakirjanduses, kriitiliselt võttis sõna ka Ruskin. Kuigi kriitikud ei mõistnud Millais’ 1850. aastate lõpul valminud loomingut, sai sellest suur eeskuju paljudele kunstnikele, keda seostatakse enim estetismiga.[10] 1850. aastatel lubas Millais oma tuntud maalidest ka puutrükke teha, selle eest saadud tasuga kindlustas ennast rahaliselt.[11]

Aastatel 1855–1864 lõi Millais illustratsioone paljudele väljaannetele. 1861. aastal kolis ta tagasi Londonisse ning sai tuntuks kunstnikuna, kes maalis lapsi. Üheks selliseks näiteks paljude seas on maal "Mullid" (1886). Populaarsed olid ka tema teosed, millel Millais oli kujutanud noori naisi (nt "Stella" (1868)).[3] Millais'd huvitas ilu käsitlemine, selle üldistamine ja idealiseerimine. Ilu uurides kujutas ta oma maalidel enamasti lapsi ja noorukeid. Näiteks on arvatud, et maalil "Vaba aeg" ("Leisure Hours") keskendus Millais rohkem iluesemete korrastamisele pildipinnal, kui indiviidide kujutamisele. Maalil arvatakse olevat näha ka esmaseid mõjutusi Hispaania maalikunstist, seda tüdrukute kleidistiilide ja maalil kujutatud tekstiilide näol. Estetismist mõjutatult huvitus Millais 18. sajandi kõrg- ja dekoratiivkunstist. 1860. aastaid võibki Millais’ loomingulises arenguloos iseloomustada laste kujutamisega, mis mõjus hästi ka kunstniku populaarsusele. 1870. aastatel hakkas ta märgatavalt rohkem portreteerima ka täiskasvanud inimesi.[12] Tema portreteeritavate hulka kuulusid näiteks Thomas Carlyle (1877), Lillie Langtry (1878), Gladstone (1879 ja 1885), Disraeli (1881) ja Tennyson (1881).[3]

Oma romantilisel viisil on Millais käsitlenud ajaloolisi sündmusi ning mõnda teemat on ta lausa mitmes töös korranud. Need teosed (nt "Hugenott"; "Must Brunswicker" ("The Black Brunswicker")) olid tihti eriti populaarsed, sest tunduvad tabatud vahetult ja intiimselt, vaataja võib tegelaste saatusele kaasa tunda. Kujutatud on kaasaegsed ja tavalised inimesed, kelle teod või ohverdused on kangelaslikud.[13]

 
"Hugenott" (1852)

Oma karjääri lõpus oli Millais veelgi eraldunud kunagistest prerafaeliitide ideaalidest ning seda muutust saatis pahameel, et ta olevat oma kunsti põhimõtteid moonutanud kuulsuse ja raha nimel. Kuigi 1870. aastatel keskendus ta rohkem portreedele ja illustratsioonidele, et üleval pidada oma järjest suurenevat peret, arendas ta siiski edasi endale omast estetismi. Selliseks näiteks on "Püha Agnese õhtu" ("The Eve of St Agnes"; 1863) – teose pealkiri viitab prerafaeliitidele ning tunda on ka gootika mõjusid, aga Millais on figuuri kujutanud kaasaegsetes riietes. 1860. aastate lõpust alates on märgata isegi akademismi mõjusid.[14]

"Ophelia" (1851–1852) muuda

 
"Ophelia" (1851–1852)

"Ophelia" on Millais’ üks tuntumaid töid. Maali aines on võetud "Hamleti" IV vaatusest, milles kuninganna teeb teatavaks Ophelia surma. Millais maalis selle maali tarbeks juulist oktoobrini (1851) kuni 11 tundi päevas Hogsmilli jõge, kus ta jälgis vee olekuid, puid ja taimi. Millais on kompositsioonis ühendanud maakoha visuaalse mälestuse ja Shakespeare'i näidendi. Ophelia käe lähedal asetsev moon sümboliseerib nii und kui ka surma. Millais loobus teatraalsest kujutusviisist ning proovis Ophelia näol jätta muljet päris inimesest. Maalid "Pruutneitsi", "Mariana" ja "Ophelia" moodustavad kunstiteadlaste arvates tugevalt seostatud järjendi: "Pruutneitsi" kujutab iha käes vaevlevat noorukit, "Marina" Shakespeare'i ainetel maalitud seksuaalselt frustreerunud täiskasvanud kurba naist ning "Ophelia" suitsiidset ja ärapõlatud armastatut. Kõik need kujutatud naised on väiksemas või suuremas vaimses segaduses. On huvitav, et Millais kujutas kõiki neid naisi oma kaasaegsetena, mis tegi Shakespeare'i ainetel maalitud teosed vastuoluliseks.[15]

"Pime neiu" (1854–1856) muuda

Maalis "Pime neiu" kasutas Millais populaarset sensatsionismi ja teema kaasaegsust, arendades neid kõrgkunsti tasemeni. Teos käsitleb meeli ja meelelist tunnetust. Kujutatud tüdruk istub jõepangal, tema käsi haarab rohtu ning tema pea on tõstetud, et tunda õhku, tuult ja sooja päikest. Arvatakse, et kuulmismeelt esindab kohalolev jõgi ja pill tüdruku süles. Siiski, topeltvikerkaar tüdrukute taga tormises taevas on vaatepilt, mida pime tüdruk ei saa kogeda, sellal kui tema kaaslane on pööranud vaatepildi poole. Vikerkaar sümboliseerib jumalikku kohalolu ja lubadust, kaarnad kui surmakuulutajad on arvatud sümboliseerivat tüdrukute edasist saatust.[16]

Viited muuda

  1. ↑ "Sir John Everett Millais, 1st Baronet". Britannica. Vaadatud 10.04.2018.
  2. ↑ Michael Robinson (2011) lk 12
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Terry Riggs (1998). "Sir John Everett Millais, Bt". Vaadatud 10.04.2018.
  4. ↑ Michael Robinson (2011) lk 12–13
  5. ↑ 5,0 5,1 Ciprian Iulian Şoptică, "John Everett Millais and the "Pre-Raphaelite Brotherhood": The first avant-garde movement in art", AGATHOS: An International Review of the Humanities and Social Sciences, (2013), 73–79.
  6. ↑ 6,0 6,1 Christine Riding (2006) lk 12
  7. ↑ Christine Riding (2006) lk 13
  8. ↑ Michael Robinson (2011) lk 14
  9. ↑ David Bindman (toim.) (1995). The Thames and Hudson Dictionary of British Art. London: Thames and Hudson. Lk 159–160.
  10. ↑ Christine Riding (2006) lk 12, 30, 38
  11. ↑ Michael Robinson (2011) lk 26
  12. ↑ Christine Riding (2006) lk 39–43, 52
  13. ↑ Christine Riding (2006) lk 44–50
  14. ↑ Michael Robinson (2011) lk 28–29
  15. ↑ Christine Riding (2006) lk 19–24
  16. ↑ Christine Riding (2006) lk 30–34

Kirjandus muuda

  • Millais, Geoffroy 1979. Sir John Everet Millais. London: Academy.
  • Christine Riding. (2006). John Everett Millais. London: Tate.
  • Michael Robinson. (2011). The Pre-Raphaelites: their lives and works in 500 images: an illustrated exploration of the artists, their liver and contexts, with a gallery of 290 of their greatest paintings. London: Lorenz.
  • Rosenfeld, Jason; Smith, Alison 2007. Millais. London: Tate.
  • Fish, Arthur 1923. John Everett Millais, 1829–1896. London: Cassell.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=John_Everett_Millais&oldid=6581907"