Dünaamiline koormus

Dünaamiline koormus on mõiste tugevusõpetusest, mis tähendab suure kiirusega muutuvat koormust. Sellise koormusega kaasneb konstruktsiooni ja selle üksikute elementide võnkumine või vibratsioon. Pinged dünaamilisel koormusel ületavad tavaliselt mitu korda pingeid staatilisel koormusel.

Konstruktsioonielementide arvutamine dünaamilisele koormusele on keerukam kui arvutamine staatilisele koormusele. Põhjus seisneb ühest küljest dünaamilise koormuse mõjul tekkivate sisejõudude ja pingete leidmise meetodite ning teisest küljest materjalide mehaaniliste omaduste määramise meetodite suuremas keerukuses dünaamilise koormuse puhul. Näiteks eriti lühikese kestusega koormuse ehk löökkoormuse toimel paljud materjalid, mis staatilisel koormamisel olid plastsed, käituvad habrastena. Paljukordsel dünaamilisel koormusel materjalide tugevus alaneb järsult.

Dünaamilisele koormusele arvutamise üldmeetod põhineb teoreetilisest mehaanikast tuntud d'Alemberti printsiibil. Vastavalt sellele printsiibile võib iga liikuvat keha vaadelda hetkelises tasakaalus olevana, kui kehale mõjuvate välisjõududele lisada inertsjõud, mis võrdub keha massi ja kiirenduse korrutisega ning on suunatud vastupidi kiirendusele. Seepärast juhtudel, kui inertsjõud on teada, saab igasuguste kitsendusteta rakendada lõikemeetodit ja määrata sisejõude tasakaalutingimuste abil. Kui aga inertsjõudude leidmine on raskendatud (nagu näiteks löögi puhul), siis kasutatakse dünaamiliste pingete ja deformatsioonide arvutamisel energia jäävuse seadust.