Ava peamenüü

Teoreetiline mehaanika ehk absoluutselt jäiga keha mehaanika on klassikalise mehaanika haru, mis uurib absoluutselt jäikade kehade liikumist ja paigalseisu neile rakendatud jõudude toimel. Laias laastus võib teoreetilise mehaanika jagada staatikaks ja dünaamikaks.[1]

Teise definitsiooni järgi on teoreetiline mehaanika aksiomatiseeritud õpetus nii kehade liikumisest ja jõududest kui liikumise põhjustest. See on osa teoreetilisest füüsikast, mis seab klassikalise mehaanika rangele matemaatilisele alusele. Erinevalt eksperimentaalfüüsikast, kus füüsikalisi nähtuseid uuritakse vaatluse ja katse abil, uurib teoreeriline mehaanika mehaanilisi nähtuseid matemaatiliste mudelite ja abstraktsioonide abil.

Teoreetilise mehaanika harudRedigeeri

Teoreetilise mehaanika harud on:

  • Staatika (kehade tasakaalus püsimist neile rakendatud jõudude mõjul)
  • Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude)
  • Dünaamika (kirjeldab kehade liikumist neile mõjuvate jõudude mõjul)
  • Analüütiline mehaanika (käsitleb teoreetilise mehaanika alternatiivseid formuleeringuid)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Andrus Salupere. "Staatika". 2006. Vaadatud 2018.

KirjandusRedigeeri