Communio

III tooni communio "Beatus servus" Liber usualis'est (transkriptsioon)

Communio (ladina keelest antiphona ad communionem 'antifon armulaua juurde') ehk armulaualaul[1] on laul, mis missaliturgial kõlab armulauasakramendi jagamisel ning kuulub missa propriumi.

Alates 4. sajandist sai armulaualauluks eelistatult 33. (34.) psalm, just selle 9. versus "Gustate et videte quam suavis est Dominus" ('maitske ja vaadake, et Issand on hea') koos antifoniga. Nagu ofertooriumi puhul jäi rituaali lühendes aja jooksul kasutusele ainult antifon. Erandiks on leinamissa, kus antifoni "Lux aeterna" järel kõlab versus "Requiem aeternam" ja selle lõpus kordub antifoni lõpp alates sõnadest "Cum sanctis tuis".[2]

Gregooriuse communio-meloodiad on võrdlemisi lihtsas neumalises stiilis (silbile vastab väike noodirühm, 1–4 nooti). Paljudes meloodiates esineb omapärane tonaalne ebapüsivus.

ViitedRedigeeri

  1. H. Uleksin. Varajase muusika terminoloogia. Magistritöö. Tartu, 2006
  2. T. Siitan. Keskaja muusika aastani 1300. Tallinn, 1989

VälislingidRedigeeri