Ava peamenüü

Alexandre Charles Lecocq (3. juuni 1832 Pariis24. oktoober 1918 Pariis) oli prantsuse helilooja.

Ta komponeeris poole sajandi jooksul üle 50 opereti, koomilise ooperi ja vodevilli ning üle 100 laulu.

Charles Lecocq

ÕpiaastadRedigeeri

Pärit Pariisi vaesest viielapselisest perekonnast. Lapsena põdes liigeste tuberkuloosi, mistõttu kasutas karke läbi kogu elu. Asudes 17-aastaselt õppima Pariisi konservatooriumi, oli juba arvestatav pianist. Õppis harmooniat François Bazini ja kompositsiooni Fromental Halévy juhendamisel. Võttis ka François Benoist'lt orelitunde. Tema kaasüliõpilasteks olid Georges Bizet ja Camille Saint-Saëns. Viimasest sai tema eluaegne sõber. Üliõpilasajal komponeeris ta klaverisonaate ja kammermuusikat. Võitis üliõpilasena 1850. aastal konservatooriumi harmooniavõistlused ja sai 1852 teise auhinna fuuga alal.

Esimest korda pandi teda operetiheliloojana tähele 1856. aastal, kui jagas samale libretole, kuid eraldi komponeeritud operetiga "Le docteur Miracle" ("Imedoktor") Bizet'ga esimest auhinda Offenbachi poolt Théâtre des Bouffes-Parisiensi repertuaari täiendamiseks korraldatud konkursil. Järgmise 15 aasta jooksul kirjutas samale teatrile peamiselt ühevaatuselisi lavatükke. Ükski neist ei saavutanud erilist edu.

LaineharjalRedigeeri

 
Charles Lecocq 1910

Läbimurre tuli Pariisi Athénée teatrile kirjutatud koomilise ooperiga "Fleur-de-thé" ("Teelill"), mida esitati üksnes selles teatris üle 100 korra ning mängiti mitme aasta jooksul edukalt kõikjal Prantsusmaal, samuti Londonis ja Brüsselis.

Elas alates 1872 Brüsselis, kus komponeeris Fantaisies-Parisiennes'i teatrile opereti "Les cent vierges" ("Sada neitsit") ning tema operetiloomingu parimateks teoseks peetavad "La fille de Madame Angot" ("Madame Angot' tütar"), mida mängiti ühtejärge üle 500 korra. Edukas oli ka "Giroflé-Girofla". Saavutas nende oopustega triumfaalse rahvusvahelise edu kõrval ka arvestatava operetihelilooja maine. Teda peeti Jacques Offenbachi ja Florimond Hervé kõrval Prantsusmaa väljapaistvaimaks opéra bouffe heliloojaks. Prantsuse operetiteatrid pakkusid talle üksteise järel soodsaid lepinguid, mida Lecocq aktiivselt ka kasutas.

Naasis 1874. aastal Pariisi, et töötada järgmise 14 aasta jooksul sealsete teatrite Variétés, Folies-Dramatique, Théâtre de la Renaissance ja Théâtre des Nouveautés heaks. Komponeeris tol perioodil 1−2 operetti, koomilist ooperit, opéra buffa't ja vodevilli aastas. Selle perioodi loomingust on väljapaistvaim teos koomiline ooper (ka operetiks nimetatud) "Le petit duc" ("Väike hertsog").

Komponeeritud 51 kergesisulise lavateose tase ja populaarsus ei ületanud kunagi tema suure innustaja ja konkurendi Offenbachi saavutusi. Lecocqi teosed olid palju akadeemilisemad ja tõsisema alatooniga, mistõttu suur osa neist pidas vastu vaid kümmekond etendust. Proovis kätt ka balletiga "Le cygne" ("Luik") ja monoloog-ooperiga "La salutiste" ("Päästja"), kuid need ei saavutanud erilist tähelepanu. Tänaseni on helilooja populaarsemad teosed operetid "La fille de Madame Angot", "Giroflé-Girofla" ja "Le petit duc", mida peamiselt Prantsusmaal, aga ka Belgias regulaarselt esitatakse.

Komponeeris 21 koomilist ooperit, 12 opéra buffa't, 14 operetti ja 9 vodevillilaadset lavateost. Eestis ei ole Lecocqi operette lavastatud.

 
Charles Lecocqi hauamonument Pariisi Père-Lachaise'i kalmistul

Peamised teosed (esmaettekanne Pariisis, kui pole teisiti märgitud)Redigeeri

  • Le docteur Miracle (1857),
  • Huis-clos (1859),
  • Liline et Valentin (1864),
  • Le myosotis (1866),
  • Le cabaret de Ramponneau (1867),
  • L’amour et son carquois (1868),
  • Fleur-de-thé (1868),
  • Le jumeaux de Bergame (1868),
  • Gandolfo (1869),
  • Le beau Dunois (1870),
  • Sauvons la caisse (1871),
  • Les cent vierges (Brüssel, 1872),
  • La fille de Madame Angot (Brüssel, 1872),
  • Giroflé-Girofla (Brüssel, 1874),
  • Les prés Saint-Gervais (1874),
  • Le pompon (1875),
  • Kosiki (1876),
  • Le petit duc (1878),
  • La Camargo (1878),
  • Le grand Casmir (1879),
  • La petite mademoiselle (1879),
  • Janot (1881),
  • La roussotte (1881),
  • Le cœur et la main (1882),
  • Le princesse des Canaries (1883),
  • La vie mondaine (1885),
  • Plutus (1886),
  • Ali-Baba (1887),
  • Les grenadiers de Mont-Cornette (1887),
  • L’égyptienne (1890),
  • Ninette (1896),
  • Yetta (1903),
  • Ruse d’amour (1898),
  • Le cygne (1899),
  • La belle au bois dormant (1900),
  • Yetta (1903),
  • Rose Mousse (1904),
  • La salutiste (1905),
  • Le trahision de Pan (1911).