Capitalist Realism

Mark Fisheri teos

"Capitalist Realism: Is There no Alternative?" (Kapitalistlik realism: kas alternatiivi ei ole?) on Mark Fisheri raamat, milles vaidlustakse väidet, et kapitalism on ainus realistlik poliitiline ja majanduslik süsteem. Raamat ilmus 2009.

Kokkuvõte muuda

1 Kergem on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu muuda

Filmis "Inimlapsed" külastab Theo kohta, kus hoitakse päästetud kunstiteoseid. See on filmis ainuke sissevaade eliidi ellu. Theo küsib, mis mõte sellel on, kui tulevasi põlvi ei ole. Vastuseks on nihilistlik hedonism: "Ma püüan selle peale mitte mõelda." Sellele düstoopiale on iseloomulik, et tegu on hiliskapitalismiga. Tegu ei ole totalitarismiga nagu näiteks filmis "V nagu veritasu" ja "Inimlaste" aluseks olnud romaanis "The Children of Men". Kasutusele võetud autoritaarsed meetmed on võimalikud ka demokraatia raamides. Terrorismivastane sõda on meid selleks ette valmistanud: kui kriis muutub normaalseks, siis erakorraliste meetmete kaotamine muutub kujuteldamatuks (millal on sõda läbi?). Meenub Fredric Jamesonile ja Slavoj Žižekile omistatud ütlus, et kergem on kujutleda maailma lõppu kui kapitalismi lõppu. See ongi "kapitalistlik realism": levinud arusaam, et kapitalism ei ole ainult ainus elujõuline poliitiline ja majanduslik süsteem, vaid sellele on praegu võimatu isegi kujutleda elujõulist alternatiivi. Kunagi kujutlesid düstoopiad, kuidas katastroofid viivad teistsuguste eluviisideni. "Inimlastes" pigem ekstrapoleeritakse praegust eluviisi: ülim autoritarism ja kapitalism on ühitatavad. Avalik ruum hüljatakse, loovutatakse koristamata prügile ja hulkuvatele loomadele (hüljatud koolimajas kõnnib hirv). Neoliberaalid, kapitalistlikud realistid par excellence, on ülistanud avaliku ruumi hävimist, aga "Inimlastes" riik ei sure välja, vaid taandub sõjaväele ja politseile. (Ametlikult on nad lootnud riigi väljasuremist, kuid salamisi siiski lootnud riigi peale, nagu näitab 2008. aasta panganduskriis, kui neoliberaalid kutsusid riiki pangandussüsteemi toetama.) Katastroof on parasjagu tasapisi käimas. Selle põhjust ei teata, see on otsekui negatiivne ime, mille puhul patukahetsus ei aita. Abi saab olla ainult sama ootamatu nagu õnnetus ise. Midagi teha ei ole mõtet, ainult mõttetult loota. Viljatus on metafoor, ja see tähendab ängi, et kultuur ei suuda enam pakkuda midagi uut ja üllatavat. Lõpp on vist juba tulnud, tulevik ainult kordab ja kombineerib. Kas saab olla, et katkestusi ja vapustavalt uut pole enam tulemas? Kord loodetakse, et midagi uut siiski tuleb, kord usutakse, et seda ei saa enam tulla. Tähelepanu nihkub viimasele suurele asjale: millal see oli ja kui suur. Taustal on Thomas Stearns Elioti "Ahermaa". "Šanti šanti šanti" filmi lõpus viitab rohkem sinna kui upanišadide rahule. Ehk võib selle taga näha ka Elioti esseed "Traditsioon ja individuaalne talent", kus ta Harold Bloomi ennetades kirjeldas kanoonilise ja uue vastastikust seoste. Uus määratleb end vastusena juba juurdunule ja juurdunu peab end vastuseks uuele ümber konfigureerima. Tuleviku ammendumine ei jäta meile ka minevikku. Traditsiooniga pole midagi peale hakata, kui seda enam ei vaidlustata ega teisendata. Kultuur, mida ainult säilitatakse, polegi kultuur. Kui kultuuriobjektilt võetakse võimalik funktsioon või kontekst, omandab ta "ikoonilise" staatuse. Me näeme juba, kuidas kultuur muutub muuseumieksponaatideks. Kapitalistliku realismi jõud tuleb osalt sellest, kuidas kapitalism allutab enda alla ja kulutab kogu eelneva ajaloo, mis on üks tagajärg "ekvivalentsisüsteemist", mis omistab kõigile kultuuriobjektidele rahalise väärtuse. Muuseumis on objektid oma eluilmadest välja kistud ja kokku kogutud, muudetud puhtesteetilisteks objektideks, eelmiste kultuuride uskumused on objektiivselt ironiseeritud, muudetud artefaktideks. Kapitalistlik realism ei ole erilist tüüpi realism, vaid pigem realism iseeneses. Karl Marx ja Friedrich Engels ütlevad "Kommunistliku partei manifestis": kodanlus "on uputanud vaga visionäärliku fanatismi, rüütelliku vaimustuse, väikekodanliku nostalgia pühad judinad egoistliku arvestuse jääkülma vette. Ta on muutnud isikliku väärikuse vahetusväärtuseks ja asendanud arvutud annetatud ja legitiimselt omandatud vabadused üheainsa südametunnistuseta kaubandusvabadusega. Ta on ühesõnaga asendanud religioossete ja poliitiliste illusioonidega looritatud kurnamise avaliku, häbenematu, otsese, ahtra kurnamisega." Kapitalism on see, mis jääb järele, kui rituaalsed ja sümboolsed uskumused kaovad ning jääb ainult tarbijast vaatleja, kes kahlab läbi varemete ja jäänuste. Ometi peetakse seda pööret uskumuselt esteetikale, kaasahaaratuselt kõrvaltvaatamisele üheks kapitalistliku realismi vooruseks.