Brandon Warmke

Brandon Warmke on USA filosoof, kes kirjutab peamiselt moraalsest vastutusest, andestusest ja karistusest.

Ta on Bowling Green State University abiprofessor.

Filosoof Craig Warmke on tema vend.

Looming

Andestuse majanduslik mudel

Artiklis "The Economic Model of Forgiveness" kaitseb Warmke analoogiat andestuse ja võla kustutamise vahel ning juhib tähelepanu ühele raskusele.

Sageli väidetakse, et pahategijal tekib moraalne võlgnevus ohvrile ning andestuse puhul see võlg "kustutatakse". See mõte ulatub tagasi vähemalt Aristoteleseni (Nikomachose eetika VIII.14). Sellel on oluline koht Canterbury Anselmi rahuldusteloogias, mille järgi patt tekitab võlgnevuse Jumalale. Richard Swinburne (Responsibility and Atonement) ütleb, et teisele liigategija on olukorras, mis sarnaneb võlglase olukorraga: tuleb midagi ette võtta, et võlg tasuda. Paul Twambley ("Mercy and Forgiveness") ütleb, et pahateoga tekitab tegija endale otsekui võla, mistõttu me räägimegi hüvitamisest ja andekspalumisest. Ohvril on õigus pahameelele. Andestusega loobutakse sellest õigusest, taastades võrdsuse. Ka mõned psühholoogid on seda võrdlust kasutanud. Julie Exline'il ja Roy Baumeister paigutavad selle isegi andestuse definitsiooni. Selles analoogia on nähtavasti midagi ligitõmbavat ja valgustavat. Mis on selle analoogia motiiv? Mis on neil nähtustel ühist? Warmke nimetab vaadet, et moraalne andestus sarnaneb võla kustutamisega, andestuse majanduslikuks mudeliks.

Majanduslik mudel väidab, et andestuse võrdlemine võla kustutamisega võimaldab andestust paremini mõista. Vaasi näites ei nõua omanik kogemata lõhutud vaasi kinnimaksmist (rahaline andestus). Pettuse näites antakse ülekohtune petmine, mille tõttu ohver ei saanud last koolist ära tuua, andeks (moraalne andestus). Vaasi näites tekib esiteks rahaline võlg (kuigi moraalset võlga ei ole). Teiseks, lõhkujal tekib rahaline kohustus (osta samasugune vaas või kui vaas on haruldane, siis vaas kinni maksta ja lisada valuraha.) Kolmandaks, nüüd võib omanik võla andeks anda, öeldes, et lõhkuja ei pea maksma. Sellega ta loobub õigusest edaspidi kahjutasu nõuda. Omaniku andestus ei pruugi küll kõike arvestades lõhkujat vabastada kohustusest tagasi maksta: näiteks võib olla seadus, mis selleks kohustab. Ka pettuse näites on kolm punkti: esiteks, pettus on sündmus, mis tekitab moraalse võla; teiseks, petjal tekib moraalne kohustus ohvri suhtes (oma teost aru anda, andeks paluda, heastada või hüvitada). Kolmandaks, ohver võib nüüd pettuse andeks anda. See andeksandmine ei pruugi kõike arvestades petjat vabastada kohustusest näiteks andeks paluda või kahju heastada: näiteks võib olla moraalne kohustus ohvrilt andeks paluda. Kuid moraalne andestaja loobub õigusest nõuda näiteks andekspalumist või hüvitamist. Seda sarnasust on mitu filosoofi (näiteks Paul Twambley, Richard Swinburne, Peter Digeser (Political Forgiveness), Linda Radzik), kuid seda sarnasust pole täpselt selgitatud. (Kõige täpsema selgituse on andnud Swinburne. Ta mainib kohustust teha midagi võla tasumiseks ning ütleb, et niivõrd kui süü on analoogne võlaga, saab seda kõrvaldada kas süüdlase teoga, mis selle asub, või ohvri teoga, mis võtab hüvitise. Aga sellest jääb mulje, et moraalne andestus on Swinburne'i järgi tasu vastuvõtmine, mitte võla andestamine või tühistamine. Warmke meelest ei ole süü võlaga analoogne: moraalset võlga saab kaotada, süüd mitte.) Tuleb eristada andestamise praktikat ja andestussündmust, mis on selle saadus. Eespool on võrreldud praktikaid. Praktika hõlmab hoiakuid ja käitumisi, mis lähtuvad ühistest üldistest mõistetest ja normidest. Saadus võib olla protsess. Saadust võib pidada praktika eesmärgiks, kuid see ei ammenda kogu praktikat, sest andestus nõuab loomu poolest teatud laadi ajalugu. Näiteks kuulub andestuse juurde, et reageeritakse millelegi, mida andestatakse. (Aurel Kolnai ("Forgiveness") väidab, et andestamiseks tuleb eeldada, et on leidnud aset moraalne haavamine. Charles Griswold (Forgiveness: A Philosophical Explanation) väidab, et andestus eeldab, et andestaja meelest on tegija teinud midagi väära ning on selle eest moraalselt vastutav. Angela M. Smith ("On Being Responsible and Holding Responsible") nõuab, et andestaja oleks juba võtnud tegijat laiduväärsena.) Selleks et majanduslik mudel oleks valgustav, pole tarvis üksühest vastavust moraalse ja majandusliku andestuse kõigi punktide vahel. Jutt on ainult ühisest kolmesest struktuurist ning sellest, et see aitab andestuse teatud aspekte mõista. Loomulikult on ka disanaloogiaid. Küsimus on selles, kas mudelist on kasu disanaloogiatest hoolimata. Majanduslik mudel on ka üsna plastiline, sest ta jätab hulga küsimusi moraalse andestuse loomuse ja normide kohta vastamata. Näiteks ta ei ütle, milline käitumine saab võla tekitada. Seda peab ütlema moraalse vastutuse teooria. Ta ei ütle ka konkreetselt, millised kohustused pahategijal ohvri vastu tekivad. Seda peab ütlema moraalsete kohustuste teooria. Mudel ei anna ka andestuse piisavaid ja tarvilikke tingimusi. Selleks on tarvis andestuse loomuse teooriat. (Seda võib võrrelda näiteks vaba tahte hargnevate teede mudeliga (Peter van Inwagen, Metaphysics): vaba tegevus eeldab alternatiivseid võimalusi. Aga sellisest arusaamast ei tulene ükski konkreetne metafüüsiline vaade vaba tahte kohta. Või võtame Michael McKenna (Conversation and Responsibility) väite, et moraalse vastutuse praktikaid ja hoiakuid saab mõista pädevate kõnelejate vestluse kaudu. See väide jääb neutraalseks näiteks laituse ja kiituse loomuse asjus ja selle asjus, kas vaba tahe ja vastutus eeldavad indeterminismi. Mudel võib olla valgustav ka juhul, kui see jääb paljude lähedaste tähtsate küsimuste suhtes neutraalseks.) Mudel peab siiski ütlema midagi selle kohta, milles moraalse võla andestamine seisneb. Warmke pakub kaks asja. Esiteks, vaasi näites saab omanik vabastada vaasi lõhkuja teatud kohustustest, ja ka moraalse võla andestamise puhul saab andestaja muu hulgas vabastada pahategija teatud isiklikest kohustustest. Dana Nelkini ("Freedom and Forgiveness") järgi andestus sellepärast ongi võla kustutamine, et see muu hulgas võib teatud kohustustest vabastada. Tema arvates võlgneb pahategijale selliseid asju nagu andekspalumine ja kahetsus. Ei pea väitma, et ohver peab pahategija vabastama kõigest, mida võib kohustuseks pidada (näiteks hüvituse pakkumisest või andekspalumisest). Igatahes saab ta pahategija vabastada isiklikest kohustustest tema vastu. (See, kellele andestatakse, tunneb tavaliselt teatud laadi kergendust. Üks selle allikas on see, et ohver teda enam teatud moel ei kohtle või vaata, näiteks ei laida. Teine aga on teadmine, et ta ei pea enam kohtlema ohvrit sellena, kellele ta on liiga teinud. Kuigi ta tunneb end süüdi ja tunnistab kahju, mida ta on teinud, võib talle olla koormav see, et ta on oma ohvrile võlgu. Warmke meelest on üks loomulik seletus, miks andestus vabastab võlguolemise koormast, see, et pahategija vabaneb teatud isiklikest kohustustest.) Vaasi näites andestas omanik majandusliku võla, loobudes sellega teatud õigustest, näiteks nõuda tasumist ja kritiseerida mittetasumist. Ka moraalse võla andestamise puhul loobutakse teatud õigustest laita, kohelda viisil, mis on tavaliselt laituse ilming, nagu sõbraks olemisest loobumine, noomimine ja hukkamõistmine, andekspalumise ja hüvituse nõudmine. See ei tähenda, nagu pahategija poleks enam laiduväärne (sinna ei saa ohver midagi parata). Pole lihtne täpselt öelda, millistest laitmisõigustest andestamisega loobutakse. Igatahes pärast andestust ei tohiks enam nõuda andekspalumist või hüvitust ega tegu nina peale visata, et teine tunneks end halvasti või selleks, et nägeluses peale jääda. On aga usutav, et ohvrile jääb õigus (kohasel viisil ja kohases kontekstis) teo vastu protestida ja õigus keelduda suhtes ära leppida. Piir sõltub arvatavasti kontekstist – muu hulgas suhte iseloomust, teo tõsidusest ning andekspalumise ja südamemuutuse siirusest, kuid on igatahes olemas.

Miks mõelda moraalsest andestusest analoogselt võla kustutamisega. Mõned lähtuvad Warmke arvates järgmisest kaalutlusest. Iga usutav andestuse teooria peaks saama seletada, miks andestuse näidisjuhtumitel pahategija ja ohvri interaktsiooni normid muutuvad. Petmise näites tunneb petja end oma iseka käitumise pärast väga halvasti ja palub andeks ning pakub, et käib ohvri lapsel järgmisel kuul ise järel. Oletame, et ohver annab andeks ja ütleb seda, aga järgmisel päeval ilmutab pahameelt, palub andeks, ütleb, kui paha tegu see oli, ning teatab, et kui tegijal oleks pisutki väärikust, käiks ta lapsel järel kuus kuud. Warmke meelest on ilmne, et sel juhul teeb ohver midagi moraalselt lubamatut. Andestus muudab mõned enne lubatud vaatamis- ja kohtlemisviisid ohvrile esmapilgul lubamatuteks. Näidisjuhtumitel on normid muutunud ka pahategija jaoks. Näites kaob petjal kohustus andeks paluda ja kohustus hüvitust pakkuda. Tal on küll lubatud andeks paluda ja hüvitada. Niisiis, iga andestuse teooria peab seletama "andestusejärgset fakti": andestuse näidisjuhtumitel muutuvad normid nii ohvri kui ka pahategija jaoks. Andestusejärgset fakti ei muuda see, kui ohvri hoiakud ja käitumine näitavad, et ta polegi andeks andnud. Standardsed andestuse teooriad väidavad, et andestus on (jämedates joontes) emotsiooni muutus, pahameele või retributiivsete kirgede kõrvaldamine või mahendamine või nendest loobumine. (John Kekes ("Blame versus Forgiveness"), Linda Radzik ja Leo Zaibert ("The Paradox of Forgiveness") nimetavad seda standardseks vaateks. Seda pooldavad näiteks Jeffrie Murphy, Norvin Richards ("Forgiveness"), Stephen Darwall (The Second Person Standpoint: Morality, Respect, and Accountability).) On raske näha, kuidas standardne andestuseteooria üksinda andestusejärgset fakti seletab. Seda on hakatud kirjanduses üha enam tunnistama. On näiteks veenvalt väidetud, et andestamisele ei pea üldse eelnema pahameel (William Neblett, "Forgiveness and Ideals"), Richard Swinburne, Peter Digeser, Eve Garrard ja David McNaughton ("In Defence of Unconditional Forgiveness"), Anthony Bash (Forgiveness and Christian Ethics), Brandon Warmke ja Michael McKenna ("Moral Responsibility, Forgiveness, and Conversation"), Dana Nelkin, Derk Pereboom (Free Will, Agency, and Meaning in Life)). On ka väidetud, et andestus on võimalik isegi mingil määral jätkuva pahameele juures. (Näiteks Ernesto V. Garcia ("Bishop Butler on Forgiveness and Resentment") väidab, et Joseph Butler tegelikult nii arvaski.) Aga kui need väited on tõesed, siis kontingentsed emotsionaalsed muutused ei saa normide muutumist seletada. Aga majanduslik mudel seletab andestusejärgset fakti. Kui rahaline võlg kuulutatakse andestatuks, siis see andestatakse, nii et nüüd on esmapilgul lubamatu toimida nii nagu enne andestamist (palgast kinni pidada, maja võõrandada, krediidireitingut alandati). Kui andestuse puhul andestatakse moraalne võlg, siis teatud kohtlemis- ja vaateviis muutub esmapilgul lubamatuks, sest teatud kohustustest on vabastatud ja teatud õigustest on loobutud. Majanduslik mudel ütleb, et andestajatel on normatiivne võim, nagu võlakustutajatelgi. Ent kõiki pole veendud, et majanduslik mudel on valgustav. Mõned on osutanud sügavatele disanaloogiatele, mis annavad alust see mudel kõrvale jätta.

Charles Griswold väidab, et moraalsed ja majanduslikud võlad pole nii sarnased, nagu paistab. Liigategija ei laena midagi ja talle ei laenata midagi. Ta võtab jõuga ilma ohvri nõusolekuta. Laenuandja aga on võlaga nõus ja arvab, et see on talle kasulik. Griswold võtab asja kitsalt, arvestamata võla tekkimist õnnetu juhuse tõttu. Ka moraalset võlga võtab Griswold kitsalt, olles nähtavasti seisukohal, et kellelegi ei saa liiga teha, kui ta ise on asjaga nõus. Ori võib oma olukorraga nõus olla, ometi ütleksid paljud, et talle tehakse liiga. Või võtame naise, keda mees peksab ja kes arvab, et ta on selle ära teeninud, või nooruki, kes on nõus õpetajaga seksuaalvahekorras olema. (Või kui see pole veenev, oletame, et Jumala käsu teooria on õige ja Jumal on abielueelse seksi keelanud. Isegi kui see eeldus on väär, pole siin mõistelist viga ega segadust. See on Michael Bukoski mõte. (T. E. Hill, "Servility and Self-Respect".)) Laiema arusaama järgi kaob see disanaloogia ära. Aga võib-olla Griswold peab silmas, et moraalses võlas on alati midagi väära või halba, aga rahalises võlas ei pruugi olla. Majandusliku mudeli kaitsja saab lihtsalt öelda, et teda huvitab analoogia moraalsete võlgade ja teatud laadi majanduslike võlgade vahel. Ta võib näiteks piirduda ootamatute ebameeldivate võlgadega, mis polnud võlausaldajal plaanis. Aga see pole sama mis moraalne võlg, sest see võib tekkida ilma millegi moraalselt laiduväärseta. Kas see vastus on ad hoc? Iga mudel on omaette ad hoc, sest mudeli ülesanne on ainult valgustada nähtuse teatud aspekti. Aga see on võib-olla taganemine, kui mööndakse, et moraalne andestus sarnaneb ainult mõnd liiki võlakustutamisega, ja siis on tulemus vähem huvitav. Aga küsimus on selles, kas mudel on valgustav ja on abiks.

Griswoldi teine vastuväide on järgmine. Võla saab ühepoolselt kustutada võlausaldaja. Ja kui haavamine tekitaks võla, siis süüdlane saaks ühepoolselt tahvli puhtaks pühkida, makstes võla ära. Poleks tarvis muutumise ega tõerääkimise kohustust ega isegi vastutuse võtmist, ja ohvri tunded ei puutu asjasse. Erinevalt majandusikust võlast ei saa ei andestaja ega andestuse saaja päris ühepoolselt moraalset võlga lõpetada. Kas Griswoldi mure seisneb selles, et ühepoolne moraalne andestus on üldse võimatu või et kohane ühepoolne moraalne andestus on võimatu? Esimene on kahtlane, sest see tähendaks, et enne andekspalumist pole üldse võimalik andestada ja neile, keda enam ei kohta, pole võimalik andestada. Pole mõisteline tõde, et ühepoolselt andestada ei saa. Teisel juhul eeldatakse, et ühepoolne moraalne andestus võib olla kohatu, ühepoolne majanduslik andestus aga mitte. Aga kas siis mõne rahalise võla andestamine ei või olla rahaliselt vastutustundetu (kui ma näiteks oma võlgu ei saa tasuda, kui teised mulle ära ei maksa)? Pealegi ei pea selleks, et analoogia oleks valgustav, moraalsel andestusel olema samad normid nagu majanduslikul andestusel. Kas majanduslik mudel lubab ise endale andestust hankida? Tuleb eristada võla tasumist ja võla andeksandmist. Kui eeldada, et moraalsed võlad saab ära tasuda (näiteks kõik kohustused ohvri vastu täita), ei tähenda see veel andestuse saamist. (Mark Timmonsil on idee, et kohustused ohvri vastu võivad olla Immanuel Kanti mõttes mittetäielikud kohused, mida ei saa kunagi täielikult täita. Võib-olla see on nii väga koletute tegude puhul. (Aga on ka nii suuri rahalisi võlgu, mida ei jõua mitte kunagi ära maksta, ja on võlgu, mida ei saa rahaga korvata.) Aga paljude igapäevaste väärade tegude puhul jõuab kätte hetk, kus on küllalt andeks palutud, hüvitatud ja südamemuutust näidatud, nii et pahategija on oma kohustused lõpuni täitnud. Paistab, et Richard Swinburne arvab nii.) Andeksandmine nõuab ohvrilt teatud kohustustest vabastamist ja teatud õigustest loobumist, aga teda ei saa sundida seda tegema. Siit tuleneb veel üks vastuväide: et rahalise võla saab tasuda kolmas isik, siis majanduslik mudel lubab ekslikult kolmandal isikul moraalselt andeks anda. Aga ka siin läheb segi võla äramaksmine ja võla andekssaamine. Kolmas isik saab küll võla ära maksta, kuid ei saa võlga andestada. Nii et majanduslik mudel saab eitada, et kohustuste täitmisest piisab andekssaamiseks. (Võlamakse saamine pole sama mis võla andeksandmine. Makse võib saada, seda teadmata, aga võlga ei saa andeks anda, seda teadmata.) Kuidas jääb Griswoldi väitega, et majanduslik mudel ei arvesta ohvri hoiakute ja tunnete tähtsust? Majanduslik mudel ei sisalda konkreetset vaadet selle kohta, milles moraalse võla andestamine seisneb. (Glen Pettigrove'il ("Understanding, Excusing, Forgiving") on samuti mure seoses andestuse võlakustutusemudeliga, nimelt et selle järgi ei peagi ohver pahategijat mõistma, vaid ta võib lihtsalt võla tühistada. Ent Pettigrove'i järgi on mõistmine (mis erineb vabandamisest, õigustamisest ja leppimisest) andestuse tähtis aspekt. Aga see ootab sellelt mudelilt liiga palju.)

Paul Hughes ("What is Involved in Forgiving?") on esitanud vastuväite, et kui moraalne andestus on analoogne majanduslikuga, siis ta teeb liiga palju: kui võlausaldajad võlad andeks annavad, siis see ka kõrvaldab võla. Aga andestus ei kaota tehtud ülekohut ära, mistõttu andestus ongi ühitatav karistusega (lapsevanem karistab laps lapse enda hüveks või isegi sellepärast, et laps on karistuse ära teeninud.). Üks vastus on lihtsalt eitada, et karistus on andestusega ühitatav (näiteks Leo Zaibert, Richard Swinburne). Ent Warmke ("Is Forgiveness the Deliberate Refusal to Punish?", "Two Arguments Against the Punishment-Forbearance Account of Forgiveness") meelest on usutav mõelda, et karistus on mõnikord andestusega kooskõlas. Parem vastus põhineb moraalse süü eristamisel moraalsetest võlgadest. Inimestevahelised moraalsed võlad saab andestusega kõrvaldada, nagu ka majanduslikul juhtumil, aga sellega ei kõrvaldata süüd. Süü on just nagu ainult fakt moraalses pearaamatus (Michael J. Zimmerman, An Essay on Moral Responsibility). Andestus ei muuda süüd ja sellest tulenevat karistust. Õiglus võib nõuda või lubada karistust isegi juhul, kui ohver on andestanud (Charles Griswold). Samamoodi, kui ma kustutan kellegi võla, siis see ei tee olematuks, et ta oli võlgu. Teistel on õigus tema kohtlemisel seda arvestada. See kehtib ka moraalsete võlgade kohta.

Omistades andestajale normatiivse võimu, võtab majanduslik mudel andestust armuandmise ja võla kustutamise sarnasena. Kui aga andestust nii võtta, siis paistab nii välja tulevat, et andestus ei olene sellest, mida ohver pahategijat pärast andestuse väljakuulutamist kohtleb või vaatab. Aga tegelikult võidakse andestus tagasi võtta. Warmke nimetab seda tagasivõtmise vastuväiteks. Warmke visandab kolm alternatiivi majandusliku mudeli kaitsmiseks ning jätab asja lahendamata. Esiteks, saab öelda, et kui andestus on välja kuulutatud, siis normid on muutunud ja kogu lugu, andestust tagasi võtta ei saa. Kui andestaja kohtleb või vaatab pahategijat andestuse vastaselt, siis see on eksimus. Teine võimalus on möönda, et andestust saab tagasi võtta näiteks, kui leitakse, et tegelikult poldud valmis andestama, või tahetakse pahategijat veel laita, et talle veel midagi õpetada, või leitakse, et kättemaks on väga ahvatlev, või peaaegu mis tahes põhjendil. Siis aga tuleb selgitada, mis on majanduslikust mudelist veel alles jäänud või mis roll sellel on. Kolmandaks saab möönda, et mõnel juhul võetakse andestus tagasi, ning öelda, et mõned põhjendid võimaldavad seda. Siis saab viidata sellele, et isegi rahalise võla kustutamisest saab mõnel juhul taganeda. Näiteks kui ma annan võla andeks, sest ma usun, et muidu võlgniku perekond kannatab rängalt, ning hiljem selgub, et nii suurt kitsikust siiski pole, siis mul on piisavalt alust võlakustutamine tühistada: see põhines vääral uskumusel. Samamoodi võidakse moraalne andestus tagasi võtta, kui see põhines näiteks vääral uskumusel pahategija kahetsuse siirusest. Ent kõik põhjendid andestuse tagasivõtmist ei võimaldaks andestust tagasi võtta, ja siis peab majandusliku mudeli kaitsja ütlema, millised põhjendid on sobivad. Warmke paneb ette kolm head kandidaati: 1) andestajal ei olnud õiget infot näiteks ülekohtu loomuse või pahategija andekspalumise ja südamemuutuse kohta; 2) pahategija teeb uuesti sama asja või hullematki, nii et ohver mõtestab eelmise üleastumise suhte kontekstis ümber (näiteks: "tuleb välja, et see pole üksikjuhtum"); 3) ohver taipab, et andestamine läheb moraalselt (või mittemoraalselt) liiga kalliks maksma. Mida me tagasivõtmise vastuväite kohta ka ütleks, tuleb silmas pidada, mis on majanduslikus mudelis sellist, mis seda vastuväidet üldse võimaldab. On tarvis teooriat, mis seletab, kuidas andeksandmine saab kõneks olnud norme muuta. Selles asjas on majanduslikul mudelil Warmke arvates õigus. Ja kui hakata vaatama, mis olukordades saab andestust tagasi võtta, ei tundu see tagasivõtmine enam nii hämmastav. Pealegi, me tahame, et andestuse näidisjuhtumite teooria oleks niisugune, mis ei eelda, et andestaja saab andestuse heast peast tagasi võtta. Kui ma ütlen, et annan andeks, siis on parem, kui ma võtan seda tõsiselt ning kavatsengi vastavalt käituda. Muidu ma kutsun esile kriitika. Ja Warmke meelest nii peabki olema.

Publikatsioone

• Artifact and Essence. – Philosophia, 2010, 38, lk 595–614.
• Moral Responsibility Invariantism. – Philosophia, 2011, 39, lk 179–200.
• Is Forgiveness the Deliberate Refusal to Punish? – Journal of Moral Philosophy, 2011, 8, lk 613–620.
• koos Michael McKennaga. Moral Responsibility, Forgiveness, and Conversation. – Ishtiyaque Haji, Justin Caouette (toim). Free Will and Moral Responsibility, Cambridge Scholars Publishing 2013, lk 189–212.
• Two Arguments Against the Punishment-Forbearance Account of Forgiveness. – Philosophical Studies, 2013, 165, lk 915–920.
• koos Travis J. Rodgersiga. Situationism versus Situationism. – Ethical Theory and Moral Practice, 2015, 19, lk 9–26.
• Articulate Forgiveness and Normative Constraints. – Canadian Journal of Philosophy, 2015, 45, lk 490–514.
• The Economic Model of Forgiveness. – Pacific Philosophical Quarterly, 2016, 97, lk 570–589.
• The Normative Significance of Forgiveness. – Australasian Journal of Philosophy, 2016, 94, lk 687–703.
• koos Justin Tosiga. Moral Grandstanding. – Philosophy & Public Affairs, 2016, 44, lk 197–217.
• koos Justin Tosiga. Punishment and Forgiveness. – Jonathan Jacobs, Jonathan Jackson (toim). Routledge Handbook of Criminal Justice Ethics, Routledge 2017, lk 203–216.

Välislingid

• Koduleht
• Kirjutised Academias
• Andestuse bibliograafia