Boccaccio (operett)

"Boccaccio" (originaali täispealkiri "Boccaccio, oder Der Prinz von Palermo") on Franz von Suppé operett kolmes vaatuses Friedrich Zelli ja Richard Genée libretole Jean-François Bayardi, Adolphe de Leuveni, Léon Lévy Brunswicki ja Arthur de Beauplani näidendi "Boccace, ou le Décaméron" (1853) järgi, mis omakorda põhines Giovanni Boccaccio "Dekameronil" (1353).

Faktoloogia

Esmaettekanne 1. veebruaril 1879 Viini Carl-Theateris.

Rollide esmaesitajad: Antonie Link (Boccaccio), Rosa Streitmann (Fiametta), Karl Blasel (Lambertuccio), Therese Schäfer (Peronella), Franz Tewele (Pietro), Regine Klein (Isabella).

Heliloojal on õnnestunud oma muusika osavalt panna kandma groteskset sündmustikku. Seda kireva faabula ja särtsaka muusikaga operetti peetakse von Suppé parimaks tööks. Oli väljatulekul väga populaarne. Aasta jooksul esitati üle 100 korra. Levis kiiresti paljudesse Saksamaa teatritesse, samuti Budapesti, Philadelphiasse, Pariisi, Sydneysse jm. Esitati Viinis ligi 50 aasta jooksul eri teatrites korduslavastusena üle 2000 korra. On tänapäevani püsirepertuaaris Saksamaal, Austrias ja Skandinaavias.

Peamised osad: luuletaja ja proosakirjanik Giovanni Boccaccio (bariton), Parma prints Pietro (tenor), Fiametta (sopran), Beatrice (sopran), Lambertuccio (bariton), Lotteringhi (tenor), Leonetto (bariton), Isabella (metsosopran), Petronella (sopran), Scalza (bass).

1940. aastal valmis Itaalia stuudios Venus Film (režissöör Marcello Albani) opereti teemadel film. Peaosades Clara Calamai, Oscaldo Valenti, Vigilio Riento, Cesrae Polacco.

Eestis on seda teost ette kantud ühel korral Estonias 1929. aastal.

Faabula

Tegevus toimub Firenzes 1331. aastal ning on seotud itaalia poeedi Giovanni Boccaccio elu ja armuseiklustega. Rahvas läheb Santa Maria Novella kirikusse missale. Boccaccio riietab end kerjuseks, et pääseda võimalikult lähedale Toscana hertsogi tütrele ja vürtspoodnik Lambertuccio kasutütrele Fiamettale.

Kuna Boccaccio ammutab oma lugude ainet reaalsest elust, siis tema jutud tekitavad rahva hulgas võõristust ja genereerivad skandaale. Firenze mehed on nendest lugudest häiritud ning plaanivad püttsepp Lotteringhi juhtimisel poeedile kere peale anda. Kuid Boccaccioti ei leita üles. Vihas põletatakse tema raamatuid.

Boccaccio on vihameestest hoidumiseks maskeerunud talupojaks. Ta aitab oma üliõpilastest sõpradel Leonellol ja Pietrol (viimane on tegelikult Palermo prints) pisut vallatleda oma armastatute Lambertuccio naise Beatrice, kes oma mehest eriti lugu ei pea ja püttsepp Lotteringhi abikaasa Isabellaga. Armukadedale Lambertucciole seletatakse, et tema aias kasvab võlupuu, mis võiks aidata tal naise tähelepanu võita. Vürtspoodnik kasutabki võlupuu abi ja võidab oma kaasa Leonellolt tagasi. Boccaccio ise saab võimaluse kohtuda Fiamettaga.

Firenzesse saabub Palermo prints Pietro. Talle on kavas anda naiseks hertsogi tütar Fiametta, kuid ise ta eelistab Isabellat. Boccacciole on aga tehtud ülesandeks korraldada pulmade meelelahutus. Fiametta on šokeeritud, et noormees, keda ta on hakanud armastama, osutub firenzelaste poolt vihatud pilalugude autoriks. Boccaccio aga veenab Fiamettat, et ärgu too võtku tema lugusid südamesse. Et Fiametta armastuse võitmine lõplikult oleks kindel, astub Boccaccio samme hertsogi poolehoiu võitmiseks. See tal ka õnnestub ning luba Fiamettaga abiellumiseks antakse.

Peamised muusikalood

• Boccaccio ja Fiametta duet „Holde Schöne, hör’ diese Töne”
• Fiametta ja Boccaccio duett „Mia bella florentina”
• ansambel „Er ist ein Prinz”
• Boccaccio laul „Ich sehe einen jungen Mann dort stehen”
• Püttseppade laul „Tagtäglich zankt mein Weib”
• Lambertuccio laul „Um des Fürsten Zorn zu meiden”
• Fiametta laul „Hab' ich nur deine Liebe"
• Fiametta, Isabella ja Peronelle tertsettvalss "Wie pocht mein Herz so ungestüm"