Blutzeuge
Blutzeuge ( saksa keeles 'veretunnistaja') oli Natsi-Saksamaal termin, mida kasutati Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) ja sellega seotud organisatsioonide tapetud liikmete kohta, keda peeti märtriteks. Terminit Blutzeuge kasutati natsipropagandas 1930. ja 1940. aastatel, kujundades "langenud" natside kangelaskultust, kes mõrvati Saksamaal Weimari vabariigi ajal toimunud poliitilise vägivalla käigus ja pärast kontrolli haaramist 1933. aasta jaanuaris. Selle mõiste varajane kasutus oli Adolf Hitleri pühendus "Mein Kampfi" alguses, mille ta pühendas kuueteistkümnele NSDAP liikmele, kes surid 1923. aasta Õllekeldriputšis.[1]
Märkimisväärsed Blutzeuge 'd muuda
- Wilhelm Gustloff, NSDAP/AO filiaali asutaja Šveitsis, mõrvati 1936. aastal.
- Herbert Norkus, 15-aastane Hitlerjugendi liige, kes mõrvati 1932. aastal võitluses Roter Frontkämpferbundi noortega.
- Max Erwin von Scheubner-Richter, varajane silmapaistev NSDAP liige ja 1923. aastal õllesaali putšis tapetud Adolf Hitleri lähedane kaaslane.
- Albert Leo Schlageter, Freikorpsi liige, kes hukati 1923. aastal Ruhri okupatsiooni ajal sabotaaži eest.
- Horst Wessel, Berliini Sturmabteilungi juhtiv liige, mõrvati 1930. aastal.
Viited muuda
- ↑ Andreas Daum; Christof Mauch (26. detsember 2005). Berlin - Washington, 1800-2000: Capital Cities, Cultural Representation, and National Identities. Cambridge University Press. Lk 145–. ISBN 978-0-521-84117-7.