Ava peamenüü

Benedicamus Domino

Benedicamus Domino koos vastusega officiumi lõpus
Benedicamus-troop Codex Las Huelgas'es aastast 1300, Johannes Roderici

Benedicamus Domino (ladina keeles 'õnnistagem Issandat') on lause, mis kõlab roomakatoliku kirikus officium'i lõpul ja mida lauluna kasutati varasematel aegadel missa lõpetusena (dismissio) "Ite, missa est" asemel nendes missades, kus ei laulda Gloria't[1] (advendiajal, paastu jooksul ja kannatusnädalal ja enamikul votiivmissadel). Lause laulavad vaimulikud ja tava kohaselt vastab kogudus sellele "Deo gratias" (ladina 'tänu olgu Jumalale').

Ajalugu ja liturgiline kasutusRedigeeri

Enne aastat 1000 oli see vormel rooma liturgias tundmatu[2]. Vanim üleskirjutus sellest pärineb aastast 800 vana-gallia liturgiast[1]. Umbes 12. sajandi paiku hakatakse paastu- ja advendiaja missadel "Ite, missa est"-vormelit järjekindlamalt asendama, samal ajal tekib alternatiivina "Requiescat in pace" (vastusega "Aamen") leinamissas. Keskajal ja varauusajal oli "Benedicamus domino" laialt levinud, nagu tunnistab säilinud käsikirjaline materjal.

20. sajandil paavstide Pius XII (1938–1958) ja Johannes XXIII (1958–1963) reformid kärpisid vormeli kasutust oluliselt. Siiski, katoliku kiriku traditsionalistide haru kasutab vormelit missa lõpetusena siiamaani. Samuti kasutavad kõik katoliku kirikud seda endiselt tunnipalvete teenistustel.

MuusikaRedigeeri

Keskaegsed ühehäälsed Benedicamus Domino-viisid võib jagada kolme rühma: officium'i meloodiad, Ite, missa est-adaptatsioonid missal laulmiseks ja spetsiaalselt missa jaoks komponeeritud uued meloodiad. Analüüsides teksti ja muusika omavahelist suhet meloodiates, paistavad tunnipalvuste teenistuste viisid kõige rohkem ladina keele iseärasusi arvestavad ja kõige pealiskaudsemad on Ite-missa est-viiside adapatatsioonid. Tehniliselt kuulub dismissio missa muutumatusse osasse (ordinarium missae) ja sel on oma viis, kuigi lühike ja lihtne[3].

"Benedicamus Domino" kuulub missa nende lauluosade hulka, mida muusikaajaloos juba varakult sageli tropeeriti lisades uut teksti kahe sõna vahele[4], või kasutati polüfoonia arenedes selle meloodiat cantus firmus'ena organumis. St Martiali koolkonna ja Notre-Dame'i koolkonna muusikas oli Benedicamus tenorina tavaline, 12.–13. sajandi vahetusest pärit kogumik "Magnus Liber Organi" sisaldab tosinkond Benedicamus'e seadet[5]. Codex Calixtinuses leiduv varaseim kolmehäälne kompositsioon "Congaudeant catholici" on samuti Benedicamus-troop.

Tänapäeval katoliku kirikus kasutatavad lauluraamatud annavad missa lõpetusvormeli jaoks enamikul juhtudel ette Kyrie-meloodia[6].

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri

KirjandusRedigeeri