Vikipeedia

Bedřich Smetana

Tšehhi helilooja
(Ümber suunatud leheküljelt Bedrich Smetana)

Bedřich Smetana (2. märts 1824 – 12. mai 1884) oli tšehhi helilooja.

Bedřich Smetana
Smetana autogramm

Ta oli koos Antonín Dvořákiga üks rahvusromantilise suuna juhtfiguure Tšehhi süvamuusikas ning teda on nimetatud Tšehhi muusika isaks[viide?]. Tema tuntumad teosed on ooper "Müüdud mõrsja", sümfooniline poeem "Vltava" ja Keelpillikvartett nr 1 "Minu elust".

Smetana oli andekas pianist, kes esines avalikkuse ees juba kuueaastaselt. Pärast kooli lõpetamist õppis ta Prahas Josef Prokschi juhendamisel klaverit ja muusikateooriat. Smetana esimene rahvusromantiline heliteos valmis 1848. aasta revolutsiooni (Praha ülestõusu) ajal. Ka helilooja ise osales ülestõusul.

Smetana ei saanud Prahas püsivat tööd. Ta asus õpetaja ja koorijuhina tööle Rootsis Göteborgis ning hakkas kirjutama sümfoonilisi suurvorme. Smetana abiellus Rootsis kaks korda ning tal sündis kuus tütart, kellest kolm surid lapsena.

1860. aastate alguse liberaalsem poliitiline kliima Böömimaal võimaldas Smetanal Prahasse tagasi minna. Ta sukeldus linna muusikaellu Tšehhi ooperi juhina. 1866. aastal esietendusid Praha uues Ajutises Teatris tema kaks esimest ooperit, "Brandenburglased Böömimaal" ja "Müüdud mõrsja", mis hiljem said suure populaarsuse osaliseks.

Samal aastal sai Smetana ka teatri peadirigendiks, kuid tema ametiaega jäid varjutama vastuolud. Tema muusikat, mis järgis Franz Liszti ja Richard Wagneri progressiivset mõttelaadi, peeti Tšehhi ooperi väljakujunemisele kahjulikuks. Smetana astus peadirigendi kohalt tagasi 1874. aastal.

1874. aasta lõpuks oli Smetana jäänud täiesti kurdiks. Vabastatuna teatrikohustustest ja sellega seotud poleemikast sai ta nüüd aga põhjalikumalt muusikale pühenduda. Tema panust Tšehhi muusikasse hinnati ja austati üha kõrgemalt, kuid vaimne kokkuvarisemine 1884. aastal viis ta hullumaja vangistuse ja peatselt ka surmani.

Smetana maine Tšehhi muusika alusepanijana on säilinud tema kodumaal, kus tema muusika propageerijad on tõstnud Smetana kõrgemaks tema kaasaegsetest ja järeltulijatest. Seevastu on aga ainult vähesed Smetana teostest jõudnud rahvusvahelisse repertuaari ning enamik välismaalasi kipub tähtsaimaks Tšehhi heliloojaks pidama Antonín Dvořákit.

Elulugu muuda

Bedřich Smetana (sündinud Friedrich Smetana) sündis 2. märtsil 1824 Litomyšlis, Prahast idas, siis veel Habsburgi impeeriumi provintside Böömimaa ja Moraavia piiri lähedal. Ta oli pere kolmas laps, František Smetana ja tema kolmanda naise Barbora Lynkova esimene poeg. Tema isa František oli varasematest abieludest olnud isaks kaheksale lapsele, kellest ainult viis kasvasid suureks; tal ja Barboral oli veel 10 last, kellest seitse jõudsid elusalt täiskasvanuikka.[1] Habsburgide võimu all oli Böömimaa riigikeeleks saksa keel. František oskas küll tšehhi keelt, aga ta kasutas seda majanduslike ja sotsiaalsete põhjuste tõttu vähe. Františeki lapsed olid tšehhi keelest elu algusaastatel vähe huvitatud.[2]

 
Krahv Waldsteini loss Smetana sünnikohas, Limyšlis, Böömimaal

Muusika muuda

Põhimaterjalid, millele tuginedes Smetana oma kunsti kujundas, olid rahvuslikkus, realism ja romantism.[3] Tema hilisema muusika iseloomulikuks jooneks on programmilisus – kõik tema mažoorsed instrumentaalteosed on narratiivse iseloomuga, osad neist autobiograafilised.[4] Smetana eestvõitlejad tundsid ära peamised mõjutused tema tööle "progressiivsetelt" heliloojatelt nagu Ferenc Liszt, Richard Wagner või Hector Berlioz – kuid pisendasid samas Smetanat mõjutanud traditsiooniliste heliloojate tähtsust nagu Gioachino Rossini, Gaetano Donizetti, Giuseppe Verdi ja Giacomo Meyerbeer.[5]

Klaveriteosed muuda

Smetana teosed enne Göteborgi siirdumist olid peale mõne erandi kirjutatud klaverile.[6] Tema 1848. aastal kogumikuna valminud "Kuus karakteristlikku pala" oli pühendatud Lisztile, kes kirjeldas neid kui kõige silmapaistvamaid teoseid, mis tema kätte hiljuti sattunud.[7] Samal perioodil plaanis Smetana ka nn "albumilehtede" tsüklit – lühipalu igas mažoori- ja minoorihelistikus, järgides nii Chopini prelüüdide eeskuju.[8] Projekt jäi küll pisut lõpetamata; valminud palades kippusid mõned helistikud korduma, samal ajal kui mõned jäid üldse vahele.[8][9] Pärast Smetana viimset naasmist Göteborgist, kui ta pühendus peamiselt Tšehhi ooperi edendamisele, ei kirjutanud ta 13 aastat midagi klaverile.[9]

 
Õliportree Smetanast, 1854

Vokaal- ja koorimuusika muuda

Smetana varased laulud on saksa poeemide seaded ühele häälele. Kui tema 1848. aastal komponeeritud "Vabaduse laul" välja jätta, alustas ta täiskoosseisus koorile komponeerimist alles pärast Göteborgis viibimist, kui ta komponeeris arvukalt töid Hlaholi kooriühingule, enamasti saateta meeshäältele.[10] Smetana koorimuusika on üldiselt karakterilt rahvuslik, ulatudes lühikesest tseremoniaalsest kooriloost, kirjutatud pärast helilooja revolutsioonilise sõbra Havliceki surma, "Laulumere" seadeni, märkimisväärse tööni kooridraama karakteriga.[11]

Kammermuusika muuda

Peale nooruses kirjutatud fantaasia viiulile ja klaverile on Smetana kirjutanud ainult neli kammerteost, igaüks sügava isikliku tähtsusega.[12] 1855. aastal komponeeritud klaveritrio g-moll oli komponeeritud pärast tema tütre Bedřiška, surma; selle stiil on sarnane Robert Schumannile, koos viidetega Lisztile. Kogu teose üldine meeleolu on eleegiline.[13]

Smetana naasis kammermuusika juurde alles 20 aasta pärast, kui ta kirjutas oma esimese keelpillikvarteti e-moll, alapealkirjaga "Minu elust". See teos oli justkui helilooja autobiograafia, kujutades helilooja nooruslikku entusiasmi oma kunsti, sõprade, armastuse vastu.[14] Teist, 1882–1883, d-moll keelpillikvartetti kirjutades oli Smetana juba peaaegu täielikult kurt.[15][16] See teos esindab Smetana pettumust enda elus, aga ei ole ometigi tervenisti sünge, sisaldades ka eredat polkat.[17] See oli üks tema viimaseid teoseid; kahe kvarteti vahel kirjutas ta veel duo viiulile ja klaverile "Kodumaalt", mis on segu melanhooliast ja rõõmust tugeva lähedusega Tšehhi rahvamuusikale.[17]

Orkestrimuusika muuda

Olles rahulolematu oma esimese suure ulatusliku orkestriteosega 1848. aastast avamänguga D-duur,[18] õppis Smetana passaaže Beethovenilt, Mendelssohnilt, Weberilt ja Berliozilt, enne oma 1853. aasta "Võiduka sümfoonia" komponeerimist.[19] Teos võeti 1860. aastal Göteborgis hästi vastu[20] ning redigeeritud versiooni teosest esitati 1882. aastal Prahas, ilma alapealkirjata "võidukas", Adolf Čechi taktikepi all.[19] Nüüd on teost mõnikord nimetatud ka "Pidulikuks sümfooniaks".

Smetana külastas Liszti Weimaris 1857. aasta suvel, kus ta kuulis viimase "Fausti sümfooniat" ja "Ideaale". See põhjustas muutusi ka Smetana orkestrimuusikas. Need tööd andsid vastused Smetana mitmetele kompositsiooniprobleemidele seoses orkestrimuusika struktuuridega. See võimaldas Smetanal kirjutada kolm Göteborgi sümfoonilist poeemi ("Richard III", "Wallensteini laager" ja "Hakon Jarl").[19] Need olid teosed, mis muutsid Smetana salongimuusika heliloojast modernseks neo-romantikuks.[19]

1862. aastast töötas Smetana peamiselt ooperite kallal ja kui paar lühiteost välja jätta,[21] ei naasnud ta puhta orkestrimuusika juurde enne "Minu isamaa" (1872) komponeerimist. "Minu isamaa" on üks esimesi Smetana küpseid suuremahulisi teoseid, mis on sõnades iseseisev ja oma muusikalistes ideedes söakam kui kõik muu, mida ta varem proovinud oli.[22] Muusikateadlase John Claphami hinnangul kujutab see tsükkel läbilõiget Tšehhi ajaloost, legendidest ja muljeid selle loodusest, andes eredalt edasi Smetana paatoslikku vaatenurka oma riigi vägevusest.[23] Smetana pühendas "Minu isamaa" Praha linnale; pärast selle esiettekannet 1882. aasta novembris kuulutas Tšehhi publik selle tõeliseks Tšehhi rahvusliku stiili esindajaks.[19]

Ühtekokku kirjutas Smetana 8 ooperit: "Müüdud mõrsja" (1866, 1870), "Suudlus" (1876), "Saladus" (1878), "Brandenburglased Böömimaal" (1866), "Dalibor" (1868), "Kuradi müür" (1882), "Kaks leske" (1874), "Libuše" (1881) ja "Viiul" (lõpetamata). Samuti lõi ta 9 sümfoonilist poeemi (sh "Minu kodumaa", 1879) ja orkestriteose "Praha karneval".

Viited muuda

  1. ↑ Clapham (1972), pp. 9–11
  2. ↑ Large, p. 3
  3. ↑ Newmarch, pp. 90–91
  4. ↑ Newmarch, pp. 100–01
  5. ↑ Tyrrell, John. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 10)
  6. ↑ Vaata Large, pp. 425–30 Lisa G: Works in order of composition
  7. ↑ Large, p. 41
  8. ↑ 8,0 8,1 Clapham (1972), pp. 58–64
  9. ↑ 9,0 9,1 Ottlová, Marta. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online, (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 9)
  10. ↑ Large, pp. 122–25
  11. ↑ Clapham (1972), pp. 87–89
  12. ↑ Ottlová, Marta. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online, (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 8)
  13. ↑ Clapham (1972), pp. 65–66
  14. ↑ Katz, Derek (1997). "Smetana's Second String Quartet: Voice of Madness or Triumph of Spirit". The Musical Quarterly. Oxford: OUP. 81 (4): 516–36.
  15. ↑ Large, pp. 376–77
  16. ↑ Clapham (1972), p. 54
  17. ↑ 17,0 17,1 Clapham (1972), pp. 68–70
  18. ↑ Large, p. 46
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 Ottlová, Marta. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 7)
  20. ↑ Large, p. 108
  21. ↑ Clapham (1972), p. 138
  22. ↑ Large, p. 288
  23. ↑ Clapham (1972), p. 76

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bedřich_Smetana&oldid=6593055"