Balletto on muusikas 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul levinud kergesisuline mitmehäälne laul, mis levis päritolumaalt Itaaliast ka teistesse maadesse. Väga iseloomulik balletto'le on salmilisus ja "falala"-refrään[1].

G. Gastoldi "Balletti a cinque voci ... per cantare, sonare, et ballare" (Antwerpen, 1596) ülemise hääle nootide tiitelleht

Kirjeldus muuda

Balletto on tantsulise karakteriga ja sel on kergesti eristatav rõhuliste ja rõhutute löökide vaheldumise muster, mis oli tavaline selle perioodi meelelahutuslikumas muusika vormides, nagu canzonetta, villota, villanesca või villanella. Ta sarnaneb põhijoontes 16. sajandi kõige tavalisema mitmehäälse ilmaliku vokaalmuusika vormi madrigaliga, on tüüpiliselt salmistruktuuriga, mille värsse korratakse ja iga korratud rea järele lauldakse balletto'le väga iseloomulik "falala"-refrään.

Ajaloost muuda

Nimetus on pärit 16. sajandist ja ilmus esmakordselt itaalia helilooja Giovanni Gastoldi 1591. aastal ilmunud laulukogumiku "Balletti a cinque voci ... per cantare, sonare, et ballare" tiitlil.

Itaalia balletto'st mõjutatuna kirjutas balletto'sid ka inglise helilooja Thomas Morley ja avaldas need kogumikus "First Booke of Balletts" (1595), tõlgendades balletto't küll omal moel, nii et need on selgelt eristatavad itaalia balletto'dest. Morley stiil omakorda mõjutas mitte ainult teisi inglise heliloojaid, vaid ka sakslast Hans Leo Hasslerit ja tema nooremaid kaasaegseid, kes kirjutasid 17. sajandi alguses balletto'st inspireeritud instrumentaalteoseid sellele iseloomulikus akordilises stiilis. Johann Hermann Scheini süidid ja ka 17. sajandi alguse Itaalia instrumentaalteosed, näiteks Girolamo Frescobaldi omad, sisaldavad sageli selliseid balletto-osi.[2]

Veel ka 18. sajandil on Johann Sebastian Bachi sulest ilmunud instrumentaalpalasid, mis on määratletud kui balletto.

Viited muuda

  1. T. Siitan. Õhtumaade muusikalugu I. 1998
  2. https://www.britannica.com/art/balletto

Välislingid muuda