Ballata on tantsulaulust välja kasvanud luule- ja muusikavorm, mis oli Itaalias ilmaliku lauluna kasutusel 13.–15. sajandil. Seda on peetud ka prantsuse virelai itaaliapäraseks paralleeliks[1].

AjaloostRedigeeri

Kunagisele põlvnemisele tantsulaulust vihjab kõigepealt lauluvormi nimi, ballare tähendab 'tantsima'. Tantsulaulule viitab ka teksti ja muusika vorm: algselt koosnes see koori lauldud refräänist (ripresa) ja salmidest (stanze), mida laulis solist. Esimesed teadaolevad ballata-vormis tekstid on muusikata ja pärinevad 13. sajandi teisest poolest[2]. Dante mainib ballata't oma teoses "De vulgari eloquentia", märkides, et kantsoon on üllam kui ballata, sest et ballata vajab peale lauljate veel tantsijaid, kelle jaoks ta on loodud[3]:

Adhuc: quicquid per se ipsum efficit illud ad quod factum est, nobilius esse videtur quam quod extrinseco indiget: sed cantiones per se totum quod debent efficiunt, quod ballate non faciunt: indigent enim plausoribus, ad quos edite sunt; ergo cantiones nobiliores ballatis esse sequitur extimandas, et per consequens nobilissimum aliorum esse modum illarum, cum nemo dubitet quin ballate sonitus nobilitate excellant. ("De vulgari eloquentia" libro II, iii. 5, 1304–1305)

Giovanni Boccaccio "Dekameronis" lauldakse iga päeva lõpul üks ballata[4].

VormRedigeeri

Ballata värsiread on tavaliselt kas üheteistkümne- või seitsmesilbilised või kombineeritakse üheteistkümne- ja seitsmesilbilisi ridu. Tekstiline ja muusikaline struktuur on täpses vastavuses. Ballata algab refrääniga, järgneb salm uue meloodiaga, salmi teine pool on volta, mis toob sisse endise meloodia uute sõnadega, ja seejärel korratakse refrääni uuesti (muusikalise struktuuri skeem A Bba A)[5]:

  • A esimene meloodia (algsed sõnad) (ripresa, refrään)
  • B teine meloodia (algsed sõnad) (piedi, salm)
  • b teine meloodia (uued sõnad) (piedi, salm)
  • a esimene meloodia (uued sõnad) (salm jätkub, volta)
  • A esimene meloodia (algsed sõnad) (ripresa)

Näiteks Francesco Landini kahehäälne ballata "Ecco la primavera" on vaid ühe salmiga, riimiskeem abba cdcd deea abba:

Ecco la primavera,
Che'l cor fa rallegrare,
Temp'è d'annamorare
E star con lieta cera. (ripresa)
Noi vegiam l'aria e'l tempo
Che pur chiam' allegreça
In questo vago tempo
Ogni cosa vagheça. (salm)
L'erbe con gran frescheça (salm jätkub, volta)
E fior' coprono i prati,
E gli arbori adornati
Sono in simil manera.
Ecco la primavera
Che'l cor fa rallegrare
Temp'è d'annamorare
E star con lieta cera. (ripresa kordub)

Ballata muusikaline põhistruktuur on sama mis virelai'l, kuid

  • tekst on itaalia keeles
  • ballata on stroofiline, sel võib olla palju salme, tavaliselt neli; kuid võib olla ka vaid üks
  • igal osal on oma iseloomulik riimiskeem[6]
  • itaalia ballata's ei kasutata avatud ja suletud lõppu nagu prantsuse muusikas; kui seda esineb, siis vaid hilise laenuna

MuusikaRedigeeri

Trecento muusikas oli ballata kõige olulisem ilmaliku laulu vorm, mis 14. sajandi jooksul tõrjus jõuliselt kõrvale madrigali. Üks varaseid ballata'de allikaid on Rossi Codex ja seal leiduvad laulud on ühehäälsed. Hilisemad ballata'd on tavaliselt kahe- või kolmehäälsed.

Tuntuim ballata'sid kirjutanud helilooja on Francesco Landini, teised tema kaasaegsed on Andrea da Firenze, Bartolino da Padova ja Johannes Ciconia. 15. sajandil kirjutas mõned ballata'd veel Guillaume Dufay, kuid ta oli üks viimaseid.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri