Böömimaa rekatoliseerimine
Böömimaa rekatoliseerimine oli periood Böömimaal aastail 1620–1711, mille jooksul taotleti protestantide minemist uuesti katoliku kiriku alla (Böömimaa vastureformatsioon)[1]. Rekatoliseerimine oli oluline periood, mis mõjutas Böömimaa usuelu kogu 17. sajandi vältel ja osal 18. sajandist.
Ajaloost muuda
Böömimaal algas rekatoliseerimine kohe pärast 1547. aastal alanud Habsburgide-vastase ülestõusu lüüasaamist Valgemäe lahingus 1620. aastal, mis lõpetas Böömimaa reformatsiooniliikumise ja Praha kui pealinna juhtrolli Püha Rooma keisririigis. Uuendatud konstitutsioon määras saksa keele teiseks riigikeeleks tšehhi keele kõrval, peale saksa keele oli eliidi hulgas teiseks oluliseks suhtluskeeleks ladina keel. Rahvuslikust liikumisest kantud populaarsetes ilukirjandusteostes on rekatoliseerimisprotsessi ja jesuiite iseloomustatud ühekülgselt halvana. Siiski edendasid jesuiidid süsteemselt haridust ja ehitasid üles paljud laiali paisatud kirikukihelkonnad. Teisest küljest ei saa salata protestantide tagakiusamist, mille määr erines piirkonniti.
Põhja-Böömimaal toimus rekatoliseerimine leebel viisil, misjonivormis ja katoliku kirik võeti leplikult omaks. Ida-Böömimaal oli olukord mõnevõrra keerulisem, sest seal oli protestantlus sügavalt juurdunud ja elanikkond oli usuvahetuse vastu. Selle tulemusena oli sealses vastureformatsioonis rohkem vägivalda.
Määrimaa oli protestantliku aristokraatia tugipunkt ja pakkus mittekatoliiklikule elanikkonnale mingil määral kaitset. Sileesias tolereeriti ka protestante, kuna mittekatoliiklaste osakaal oli seal märkimisväärne ja Habsburgide monarhia võim piiratum.[2]