Aspektverb

Aspektverb ehk aspektiline verb on sihiline tegusõna, mis väljendab tegevust, millele on omane sisemine piirivõimalus. S.t et seda tegevust on võimalik piiritleda näiteks kestuse või tulemuslikkuse alusel, pidada lõpetatud või lõpetamata tegevuseks. Aspektverb on verb, millel on oma leksikaalne aspekt. Aspektverbile vastandub partitiivverb, mis väljendab piiritlemata tegevust.[1]

Eesti keelRedigeeri

Kuna piirivõimalus võib, aga ei pruugi lauses realiseeruda, võimaldab aspektverb eesti keeles kasutada nii nimetavas, omastavas kui ka osastavas käändes sihitist.

Näited:

  • Keegi ei öelnud Christopher Kolumbusele, et mine avasta üks uus maailmajagu – aspektverb avastama väljendab tegevust, millel on või saab olema kindel tulemus. Seega toob aspektverb lausesse nimetavas käändes täissihitise üks uus maailmajagu.
  • Ameerikas avastasin hoopis teistsuguse elu kui telekast nähtu – aspektverb avastama väljendab samuti tulemuslikku tegevust ja tingib omastavas käändes täissihitise hoopis teistsuguse elu kui telekast nähtu.
  • Pärast Las Vegast avastasime ülejäänud Ameerikat – aspektverb avastama väljendab tegevust, mille tulemuslikkuse suhtes ei saa seisukohta võtta, st konkreetne tegevus ei pruugi objekti suhtes olla ammendav. Mis võib tähendada, et pole avastatud kogu eluavalduste hulka, mis moodustavad mõttelise terviku nimega ülejäänud Ameerika.

Seevastu partitiivverb võimaldab kasutada lauses ainult osasihitist. Näiteks partitiivverbi nägema laiendab vaid osastavas käändes sihitis. Võimatu on öelda Ma nägin meri/mere, võimalik on vaid Ma nägin merd.

Eesti keele aspektverbeRedigeeri

Aspektverbide hulka kuuluvad näiteks üksikverbid avastama, jätma, looma, parandama, saavutama, kujundama, tekitama, äratama, sooritama, koostama, leotama, moodustama, keetma, võtma, saama, haarama, voltima, laenama, tooma, viima, kutsuma, teatama, varuma.

ViitedRedigeeri

  1. M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. § 506.