Arutelu:Representatsioon

Kas ka mittesubjektidel võib olla ettekujutus? Andres 28. juuli 2006, kell 05.58 (UTC)

Sõna üldkeelne tähendus on 'esindus' või 'esindamine'. Seda peaks kuidagi arvestama. Andres 28. juuli 2006, kell 05.58 (UTC)

Sõna kasutatakse ka analüütilises vaimufilosoofias. Ma ei oska öelda, kas tähendus langeb kokku. Oxfordi filosoofialeksikoni järgi on sünonüümiks "esitus". Andres 28. juuli 2006, kell 05.58 (UTC)

No pannudki siis vähemalt see Oxfordi viide, ja see, kust pärineb info 'üldkeelne tähendus'. Ja mõned analüütilise vaimufilosoofia tõlgete viited. Ei pea olema online, võivad olla paberist raamatutele. Aga nii filosoofilisel teemal artikkel on ikka ääretult piinlik ilma viideteta. Seekord ma mõtlen seda tõsiselt, et oleks vaja kustutada. :) Siis korda teha, ja siis uuesti avaldada. Sest ühel inimesel oli just vaja seda tegelikult, ja käesolev kuju mõjub pigem eksitavalt.BirgittaMTh (arutelu) 11. aprill 2017, kell 11:39 (EEST)Vasta

"No pannudki siis vähemalt see Oxfordi viide..." - tüüpi plärtsumine on Vikipeedia arendamisel lubamatu. Kui kriitikul on midagi sisulist öelda, tuleks seda teha artiklit täiendades ja täpsustades. --Andrus Kallastu (arutelu) 11. aprill 2017, kell 21:28 (EEST)Vasta

Ma ju ütlesin, et ma ei tea, kas tähendus analüütilises filosoofias langeb kokku sellega, millest siin juttu on. Võib-olla peaks olema eraldi artiklid. Sellepärast ma Oxfordi viidet ei pane. See siin ei igatahes analüütilisse filosoofiasse ei kuulu. Saksa vikipeedia artikli de:Repräsentation (Philosophie) esimene lause langeb siinse artikli esimese lausega sisult kokku, sellega see tulekski siduda, ma ei tea küll, kas sealt edasi läheb õigesse kohta.

Üldkeelse tähenduse kohta vt EKSS. Andres (arutelu) 11. aprill 2017, kell 19:05 (EEST)Vasta

Infot üldkeelse tähenduse kohta artiklis ei ole, see on ainult arutelulehel, nii et pole, kuhu seda viidet panna. Andres (arutelu) 11. aprill 2017, kell 19:08 (EEST)Vasta

Alustada tuleks uurimisest, millistes tähendustes seda sõna kasutatakse ja kas need on nii erinevad, et tuleks mitu artiklit teha. Kui keegi teeb üldistava artikli, siis võib praeguse panna arutelulehele, kuni selgub, kuhu see sisu sobiks.

See artikkel on kirjutatud siis, kui viitamist ei olnud. Minu meelest on see artikkel (autori eeldustel) läbi mõeldud (välja arvatud võib-olla asi, mille kohta käib minu esimene küsimus), ainult vaatekoht tundub olevat liiga kitsas, et sellest siin lähtuda. Andres (arutelu) 11. aprill 2017, kell 19:27 (EEST)Vasta

inglise representation esineb ka semiootikas, eriti C. S. Peirce'i semiootikas, aga ma pole päris kindel, kuidas seda kõige parem tõlkida oleks ja kas alati saab yhe ja sama sõnaga tõlkida. representamen näiteks on eesti keeli esitis. head viidet ei ole käepärast, artiklit kirjutada praegu ei oska. -- Ohpuu (arutelu) 17. juuli 2017, kell 23:36 (EEST)Vasta

Tundub, et enamik inglise "representation" tähendusi on kaetud sõnadega "esindus", "esitus" või isegi "kujutus" (nt "Representation (chemistry)" viitab artiklile "Struktuurivalem", mis kõneleb keemilise struktuuri graafilisest kujutusest). Siin võikski seega kõnelda filosoofiamõistest ja muude tähenduste asjus viidata päisemärkuses täpsustuslehtedele nagu Esindus. Kui keegi suudab selgitada termini kasutamist analüütikas ning näidata, et tegu on teise mõistega sama termini all, siis võib teha selle jaoks ka eraldi artikli, aga kuni pole selget tõestust, et tegu ei ole sama mõiste erineva(te) kasutusviisi(de)ga, ei ole tolle tegemisega vaja vaeva näha. Kustutada pole tarvis, tööd tuleb teha. Aa, ja intervikid täpsustuslehtedele kaotada. --82.131.109.135 16. juuli 2017, kell 00:49 (EEST)Vasta

Teksti muudab segaseks grammatiline tõik, et eesti keeles võib "representatsioon" tähendada: 1) seda, mis midagi esindab; 2) esindusprotsessi; 3) esindussuhet. Artikli senises sõnastuses esitatud väide, et see tähendab "võimet", on minu arvates grammatiliselt väär. Et artiklil oleks mingi sisuline mõte, peaks see olema konkreetsem: tuleks rääkida mitte umbmääraselt, vaid tuua alalõikudes kirjeldused konkreetsete filosoofide, semiootikute, psühholoogide ja kunstiteadlaste termini- ja mõistekasutusest, mille järgi siis ajapikku selguks, mida on üldosas alust väita ja mida pole. Kui autor ei ole seda terminit kasutanud, võib ta olla küll kõnelnud samast mõistest, kuid seda peaks siis sekundaarallikate abil alles demonstreerima. Vaevalt küll keegi peale Andrese seda tööd teha viitsib, kui temagi. --82.131.109.135 16. juuli 2017, kell 01:02 (EEST)Vasta

Tasub kaaluda, kas interviki peaks olema "representation (Q1272626)", millele vastavad nt de:Gleichzeitigkeit (Philosophie) ja it:Rappresentazione (filosofia) või "representation (Q2145270)", millele vastavad nt de:Repräsentation (Philosophie), it:Rappresentazione (arti figurative), fi:Representaatio (taide) ja en:Representation (arts). Intervikidega on üldse põhjalik segadus. Laias laastus arvaksin praegu, olemata teemasse pikemalt süvenenud, et kunstiteaduses, semiootikas ja filosoofias kõneldakse valdavalt samast nähtusest või nähtuste rühmast, mõnes keeles lahku löödud artiklid kirjeldavad vaid sama mõiste pruukimise eri traditsioone ja rakendusi - aga korralik ülevaade eeldaks rohkem kui ühe monograafia kirjutamist. --82.131.109.135 16. juuli 2017, kell 01:27 (EEST)Vasta

Mõned näited mõistekasutusest muuda

Viimane kommentaar: 6 aasta eest2 kommentaari1 arutelus osaleja

Esmane otsing annab nt Richard Burthogge'i "An Essay upon Reason, and the Nature of Spirits" (London, 1694): "It is certain that things to us men are ... nothing to us but as they are in our faculties - in our senses, imagination, or mind" ning kasutab sellega seoses väljendit "true resemblance or representation" (lk 561 jj). Fraser kirjutab Berkeleyt summeerides: "'How,' he asks, 'can it be known that things which are perceived (i.e. only the representative ideas) are conformable to those things that are not perceived, or that exist without the mind?' We can test the representations of our imagination by the presentations of sense. But, if what is given in sense too is essentially representative, how can we verify its representations?" (The works of George Berkeley, Volume 1, p. 384, "Life and Letters of Berkeley") Leibnizi järgi oli mõistus eelkõige vis representiva ehk "representeeriv jõud" ning seda arusaama propageerides andis Wolff ta edasi psühholoogistidele nagu Herbart. (Journal of the Hisfom of the Behavioral Sciences 16 (1080): 150-16B. THE HISTORICAL FOUNDATION OF HERBART’S MATHEMATIZATION OF PSYCHOLOGY. DAVID E. LEARY) Ning Theodore Mischel alustab oma artiklit "AFFECTIVE CONCEPTS IN THE PSYCHOLOGY OF J. F. HERBART" (Journal of the History of the Behavioral Sciences, 1967, vol. 3, pp. 262-3) järgneva lõiguga: "My interest in what follows is not in Herbart’s attempt to transform psychology into a “mechanics” of representations (Vorstellungen) as such, but only in the theory of affects to which it 1eads. Since feelings, desires, etc., are not representations, an interpretation of the affects as some sort of relations between representations had to be provided before psychology could claim to be simply the mechanics of representations. Herbart points out that every time we feel something there is something represented in consciousness “so that this particular representation is encapsulated in this particular feeling. ... But we must not suppose that a feeling of X, or a desire for X, is the association of two separate mental contents, i.e. the representation of X and a feeling or desire. For feeling and desire “are not objects being represented, but the manner and way in which something is being represented” -they are not what is being represented, but how it is being represented. (Psychologie als Wissenschaft (1824-25), in Herbart’s Sarnmtliche Werke, Hartenstein edtn., Leipzig, 1850, vol. 6, p. 76)" Ning edasi: "Specifically, a feeling (Gefuhl) is to be understood as ‘(that condition of consciousness in which a representation swings under pressure from opposing forces' (PW 6, p. 76). If the forces are in balance, the represented content will not be affected, but the representation will be “encapsulated” in a specific feeling because certain representations are trying to repress it while others, through fusion, are resisting this pressure. Since feelings are a function of the “pressures” to which a representation is subjected by others, they depend on the stable “representational masses” that are formed in the course of life by one’s social position, occupation, interests, etc. Representational masses are the source of our feelings because a representation which belongs to such a mass is connected with many others and “if it is subjected to pressure, this will be communicated to those [representations] connected with it, and it can maintain itself under their support.” (PW 6, p. 86)" Siin peaks nüüd esialgseks analüüsiks materjali küllaga olema. --82.131.109.135 16. juuli 2017, kell 02:01 (EEST)Vasta

Eestikeelset spetsiifilisemat kirjandust:

Anneli Saro Reaalsuse re/presenteerimise strateegiad etenduskunstides / Strategies to Re-(Present) Reality in the Performing Arts Methis, Vol 11, No 14 (2015)
Anneli Saro, Kristiina Reidolv, Tanel Lepsoo Representatsioon, presentatsioon ja kohalolu teatris / Representation, presentation and presence in theatre Methis, Vol 11, No 14 (2015)

Üsna kitsas, aga näitab taas üht mõiste rakendust. --82.131.109.135 17. juuli 2017, kell 23:25 (EEST)Vasta

Lisa teema