Arutelu:Niguliste muuseum
Nimetatud ka kui Niguliste muuseum-kontserdisaal. Seda kontserdisaali funktsiooni peaks mainima--Estopedist1 (arutelu) 23. oktoober 2015, kell 20:59 (EEST)
- sama nime Niguliste muuseum-kontsertsaal kohta. --Estopedist1 (arutelu) 25. august 2016, kell 23:36 (EEST)
Pöörasin tagasi viimase paranduse - kopipeist siit. Ursus scribens (arutelu) 28. august 2022, kell 14:29 (EEST)
Allpool kopitud informatsiooni (kasutaja Merikeku tehtud muutused) saaks integreerida artiklisse küll, kui seda sõnastada ümber, liigendada temaatiliselt, korralikult viidata, võtta välja hinnangud ja teksti sisse pandud välislingid. Keegi võiks seda kasutajat Vikipeedia reeglite osas harida, siis oleks tema tööst rohkem kasu.
Niguliste muuseum on üks Eesti Kunstimuuseumi filiaalidest. Seal on väljas Eesti Kunstimuuseumi kesk- ja varauusaegse kirikukunsti kollektsioon. See hõlmab kõige silmapaistvamat ja väärtuslikumat osa Eesti kesk- ja varauusaegsest kirikukunstist. Muuseumi tähtteosteks on Põhja-Saksa ja Madalmaade hiliskeskaegsed retaablid ning Bernt Notke maalitud „Surmatants” 15. sajandi lõpust. Eriliselt väärtuslik on Hõbedakambris eksponeeritud kirikute ning gildide-tsunftide ja Mustpeade vennaskonna hõbevara.13. sajandil rajatud Niguliste kirikus ja on üks väheseid Põhja-Euroopa muuseume, mis asub endises sakraalhoones, võimaldades kirikukunsti esitleda selle ajaloolises kontekstis.
Suur osa Niguliste muuseumi kogus asuvaid teoseid pärineb Niguliste kirikust ning on täna välja pandud oma algsetel asukohtadel. Esimesed kirikukunsti teosed annetati Eesti Kunstimuuseumi kogudesse 1920. aastatel, kuid lõviosa teostest on jõudnud muuseumisse Teise maailmasõja järel. 1984. aastal avatud Niguliste muuseum tegutseb sõjajärgsete purustuste järel taastatud Niguliste kirikus.
Niguliste kogu keskmeks on hiliskeskaegsed altariretaablid ja puuskulptuurid. Kollektsiooni üheks uhkuseks on Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud ja 1481. aastal Tallinnasse jõudnud kahe tiivapaariga Niguliste kiriku peaaltari retaabel. Tegemist on ühe kõige paremini säilinud ja suurima hiliskeskaegse Põhja-Saksa kappaltariga kogu maailmas. Samuti kuulub kogusse kolm Madalmaade päritolu retaablit – Brügge meistri Adriaen Isenbrandti töökoja Kannatusaltar (Michel Sittowi hilisemate ülemaalingutega), Lucia legendi meistrile omistatud Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel ning Brüsseli Püha Hõimkonna kappaltar. Neile lisanduvad erinevatest Eesti kirikutest pärinevad kappaltarid ja pühakuskulptuurid. Kõige tuntumaks muuseumis olevaks teoseks on Bernt Notke töökojast pärinev “Surmatants” 15. sajandi lõpul valminud maalist on tänaseni alles 7,5 meetri pikkune algustükk.
Niguliste kogusse kuuluvad ka varauusaegsed, peamiselt 16. –17. sajandist pärinevad epitaafid ja vappepitaafid . Omaette kollektsioonid loovad 16.–18. sajandi seina- ja kroonlühtrid. Niguliste muuseumis on välja pandud ka üle saja hauaplaadi ja nende fragmendi. 14.–17. sajandi hauaplaadid pärinevad põhiosas Niguliste kirikust.
Eriti nörritab muidugi viidatud ja informatiivse materjali põhjenduseta kustutamine. Evlper (arutelu) 28. august 2022, kell 14:45 (EEST)
Stiili ("Niguliste ekspositsiooni üheks uhkuseks [...]") ja osalt vormistuse (välislingid teksti sees on väga erandlikud) poolest ei sobi minu poolest jätkuvalt, aga mul pole praegu aega toimetada. Tuleb lõimida vana variandiga, mis vaevalt oli täielikult sobimatu. - Neptuunium ❯❯❯ arutelu 29. august 2022, kell 00:13 (EEST)