Ava peamenüü

Arne Otter (23. oktoober 197320. november 2012[1]) oli eesti poliitik ja peamiselt Tartus tegutsenud üliõpilasaktivist.

Kooliõpilasena tegi Otter kaastööd noortelehele Säde.[2]

HariduskäikRedigeeri

Otter lõpetas aastal 1991 Tartu Miina Härma Gümnaasiumi[3] ning 1995. aastal Tartu Ülikooli ajaloo-osakonna. Ta kaitses 2000. aastal Tartu Ülikoolis inimgeograafias magistritöö ja sai loodusteaduse magistri kraadi (MSc).

Hiljem oli ta Eesti Maaülikoolis doktorant.[4][5]

1990. aastate teisel poolel töötas Otter Tartus Miina Härma Gümnaasiumis ajaloo ja kodanikuõpetuse õpetajana.[6]

1995–1996 kuulus ta Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatusse koos Meelis Kitsingu ja Martti Kaldaga.

1999. aastal kogus Otter üle 300 allkirja protestiks Tartu linnas kavandatud üldplaneeringu vastu, mis nägi ette Otteri kodutänava, Ujula tänava asfalteerimise ja muutmise põhiteeks.[7]

Tuntuks sai Arne Otter üliõpilaspoliitikuna, kui ta tudengite sõidusoodustuste eest võideldes korraldas bussifirma Sebe vastu protestiaktsioone, mille käigus muuhulgas kõigutati Sebele kuulunud busse. Meeleavaldusi organiseerides esitas ta ka valeandmeid[1], korraldades ühe neist 11. aprillil 2003[8] Tallinnas Balti jaama juures Sebe juhi Hugo Osula nime all. Samuti avaldas Otter lehtedes teateid sarnase nimega firma Sebe-Ekspressbuss majandusraskustest, firma juhatajaks oli registreeritud tema ise ning asukohaks Sebe konkurendile Taisto Bussidele kuulunud Pärnu bussijaam.[1]

2003. aasta 12. oktoobril tungis Otter bussifirmade Sebe ja Mootorreisid suuromaniku Hugo Osula koduaeda plakatitega «Hugo, kuhu Mootor jäi?» ja «Liiga jõukalt elame!», aiast lahkudes lõhkus Otter värava automaatika ja ühe väravaposti, mille taastamiseks kulus Osulal kokku 4457 krooni ja 40 senti. 2004. aasta 17. detsembril palus prokurör Otteri vastu algatatud kriminaalasja lõpetada, sest süü ei olnud suur, avalik menetlushuvi puudus ning kahju sai hüvitatud, kui Otteri advokaat Aadu Luberg andis kohtu ees Osulale kulude katteks 4500 krooni.[9]

Samuti süüdistati Arne Otterit häälte ostmises 2007. aasta veebruaris toimunud Riigikogu valimiste eel, mil ta olevat pakkunud raha Keskerakonna kandidaadi Alar Palloni poolt hääletamise eest. 2008. aastal mõistis Tartu maakohus ta õigeks tõendite puudumise tõttu[1][10][11], otsuse jättis jõusse ka Tartu ringkonnakohus[12].

Otter ise kuulus varem Koonderakonda (kaks aastat)[13] ja Rahvaliitu[14], kuid 2002. aastal ähvardati ta sealt välja heita seoses arvuti ja muusikakeskuse kadumisega Rahvaliidu Tartu linnaorganisatsiooni eelmistest ruumidest, mis kuulusid Otteri emale, farmakoloog Margareete Helge Otterile.[15]

Samuti oli Otter vastu Eesti astumisele Euroopa Liitu ning toetas Tartu rahu järgse piiri taastamist Eesti ja Venemaa vahel.[13][16]

Lühemat aega kuulus Arne Otter Eesti Üliõpilaste Seltsi ja korporatsiooni Rotalia.[15]

Sõidusoodustuste eestvõitlejana esitati ta 1998. aastal lasteparlamendis lastesõbralikema ühiskonnategelase kandidaadiks, valimised võitis siiski Raivo Järvi.[6]

Enda väitel oli Otter sündides 400 000. tallinlane. Samuti oli ta enda kinnitust mööda Eesti Noorsooühenduste Kogu president, Eesti Euroopa-uuringute Keskuse president, Euroopa Parlamendi fraktsiooni Rahvusriikide Euroopa esimehe Jens Peter Bonde eranõunik[1][13] ja Eesti Paremtsentristliku Noortefoorumi president[16].

Otter mängis kõrvalosa filmis "Nimed marmortahvlil" ja sarimõrvarit Veiko Õunpuu filmis "Püha Tõnu kiusamine".[1]

IsiklikkuRedigeeri

Otteril oli abikaasa Tatjanaga poeg ja tütar.[5][17] Tema vanaisa oli ettevõtja Jaan Otter, kellele kuulusid sõjaeelsed krundid Tartu raekoja taga nüüdsel Pirogovi platsil aadressidel Lossi tänav 4, 6, 8 ja 10, kokku 1497 ruutmeetrit. Arne Otter vaidlustas kohtus linnavalitsuse otsuse kinnistut mitte tagastada.[18]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Suri omaaegsete värvikate protestiliikumiste korraldaja" Õhtuleht, 22. november 2012 (vaadatud 22. novembril 2012)
  2. Allan Teras "Nekroloog pioneerilehele" EPL/Eesti Ekspress, 15. veebruar 2001 (vaadatud 22. novembril 2012)
  3. http://mhg.tartu.ee/vilistlased/index.php?form=12A&year=1991
  4. Vidrik Võsoberg "Arne Otter: arvuti on tõhus propagandavahend" Arvutimaailm, 14. veebruar 2005 (vaadatud 22. novembril 2012)
  5. 5,0 5,1 Malle Elvet "Kohtus ei leidnud tõendust protestijana tuntud Arne Otteri häälteost" Lõunaleht, 07.07.2009 (vaadatud 22. novembril 2012)
  6. 6,0 6,1 "Arne Otter ei saanudki kommionuks" Eesti Ekspress, 1997 (vaadatud 22. novembril 2012)
  7. Anu Mõistlik "Arne Otter päästab Tartus kodutänavat" Õhtuleht, 23. august 1999 (vaadatud 22. novembril 2012)
  8. "Arne Otter esitas meeleavalduse kohta valeinfot" EPL, 11. aprill 2003 (vaadatud 22. novembril 2012)
  9. "Protestiaktivist Arne Otter pääses kohtupingist" Postimees, 18.12.2004 (vaadatud 22. novembril 2012)
  10. "Keskerakonnale häälte ostmises süüdistatud Arne Otter mõisteti õigeks" Äripäev, 05.06.2008 (vaadatud 22. novembril 2012)
  11. "Arne Otter end häälteostmises süüdi ei tunnistanud" Õhtuleht, 9. aprill 2008 (vaadatud 22. novembril 2012)
  12. "Kohus: Arne Otter on süütu" Delfi, 14. november 2008 (vaadatud 22. novembril 2012)
  13. 13,0 13,1 13,2 "Arne Otter: Savisaare meetodid on päris efektiivsed" 29.04.1998 (vaadatud 22. novembril 2012)
  14. "Suri poliitik ja üliõpilasaktivist Arne Otter" ERR, 22.11.2012 (vaadatud 22. novembril 2012)
  15. 15,0 15,1 "Arne Otter saab Rahvaliidust kinga" Delfi/ETA, 14. märts 2002 (vaadatud 22. novembril 2012)
  16. 16,0 16,1 Inge Rumessen "200 000 euroskeptikutele" Delfi/Äripäev 14. juuli 2000 (vaadatud 22. novembril 2012)
  17. "David Wilkinson remembers Arne Otter 1973 – 2012" Free Britain, 22.11.2012
  18. Katrin Kurss "Arne Otter ajab õigust taga: Linn pakub Otterile maatüki eest kesklinnas 10 000 krooni" Postimees, 25.03.1997 (vaadatud 22. novembril 2012)

VälislingidRedigeeri