Arlava piiskopilinnus

Arlava piiskopilinnus (läti keeles Ārlava, saksa keeles Erwahlen) oli keskajal Kuramaa piiskopkonna linnus Lätis, Talsi piirkonnas (Talsu novads)[1], Arlava vallas (Ārlavas pagasts). Linnuse täpset asukohta ei teata, kuid tõenäoliselt asus see Sasmaka järve põhjatipus väikesel soo ja järvekaldaga ümbritsetud künkal, kohas kus Mazroja (Väike-Roja) jõgi järvest välja voolab ja kus praegu asub endine Arlava mõis[2]. Teise võimaliku asukohana tuleks kõne alla ka Popervāle ("papi" ehk "piiskopi Arlava") küla mõisast 2 km loodes, Lube vallas (Lubes pagasts) Mazroja jõe paremal kaldal.

Talsi piirkonna vapp.

Nimekujud muuda

  • 1231. aastast alates – Arowelle, Arwalen, Arevalo[3]
  • 1555 – Arwalenn[4]
  • 1859 – Aarlawa (eesti)[5]

Ajalugu muuda

1497 on ürikus esmamainitud Arlava linnuselääni (borchsokinge).

1537 on linnust mainitud kui kohta, kus "meie majas Arlavas" (in unserem Hause tho Arwallenn) andis Kuramaa piiskop Hermann Ronneberg välja ühe üriku[4]. Selline kirjeldus viitab kindlustatud ehitise olemasolule.

1555 on Arlava üles tähendatud Kuramaa linnuste nimekirjas[6].

Pärast 1660. aastateni toimunud Poola-Leedu ja Rootsi kuningriikide vaheliste sõdade purustusi Arlava linnust enam ei taastatud.

Mõis oli hiljem tõenäoliselt pikka aega vana Kuramaa aadliperekonna von Behride valduses.[3]

Ehitus muuda

Linnusteuurija Armin Tuulse on selle liigitanud Kuramaa vabakujunduslike laagerkastellide hulka kuuluvaks.[7]

 
Vaade kagusuunast mõisahoonele

Praegune seisukord muuda

Arlava mõisa endise härrastemaja juures mingeid jälgi endisest linnusekohast nähtavalt ei leidu. Mõisahoone esisel platsil on üksikuid maakive. Mõisat, kus praegu asub hooldekodu, ümbritsevad enamuses mõned lagunenud majandushooned. Võimalik, et see väikelinnus oli üks neist, mis Liivi sõja ajal poolakate käsul kas maha lammutati või ümber ehitati.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Läti kaart
  2. Aarlava kaart
  3. 3,0 3,1 SCHLÖSSER, BURGEN, HERRENHÄUSER in Kurland
  4. 4,0 4,1 Bunge, Urkundenbuch III, ürik 1248
  5. EKI KNAB
  6. Bunge, Urkundenbuch, arhiiv VI, 141
  7. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 249