Ava peamenüü
Tianjin'i Suure Teatri kontserdisaale

Arhitektuuriakustika hõlmab hoonete akustiliselt optimaalsete arhitektuurilahenduste planeerimist ja loomist.

AjaluguRedigeeri

Juba 20 aastal kirjutas Rooma arhitekt ja insener Vitruvius teatrite akustilistest omadustest ja lisas arutluskäike interferentsist, kajadest ja järelkõladest – seega käsitles arhitektuuriakustikat. Seejuures esimesed teadaolevad teaduslikud arutluskäigud helide kuuldavuse parendamiseks siseruumides põhinesid puhtalt geomeetrilistele kaalutlustele. Sellest tulenevalt prooviti kuuldavuse probleeme lahendada ainult läbi heli peegeldavate pindade paigaldamise. Bostonist pärit arst Jabez Baxter Upham kirjutas 1853 mitu ruumiakustikat käsitlevat artiklit[1], milles leidub ka viiteid arusaamisest, et peale peegelduste avaldavad ruumiakustikale mõju ka teised faktorid. Peamiselt järelkõla ja korduvate peegelduste mõju ruumis olevatelt pindadelt. Upham demonstreeris, kuidas riidest kardinad ja pehme mööbel vähendavad ruumi järelkõla kestust. Arhitektuuriakustika kui teadusvaldkonna tõeliseks pioneeriks ja alusepanijaks peetakse Ameerika Ühendriikide füüsikut Wallace Clement Sabine'i.[2]

Eesti arhitektuuriakustikudRedigeeri

Kuulsaimad Eesti päritoluga arhitektuuriakustikud on Helmut Oruvee, Rein Pirn ja Linda Madalik.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Jabez Baxter Upham, A consideration of Some of the Phenomena and Laws of Sound, and their Application in the Construction of Buildings Designed especially for Musical Effects. Am. J. of Science and Art 65, lk 215-226, (1853)
  2. J. W. S. Rayleigh (1945). The Theory of Sound. Dover. Lk xxiii.