Aragorn on üks keskseid tegelasi J. R. R. Tolkieni triloogias "Sõrmuste isand".

Aragorn, täisnimega Aragorn II Arathorni poeg, sündis 1. märtsil 2931 kolmandal ajastul. Tema vanemad on Arathorn II ja Gilraen. Aragorn on Isilduri 39. järglane ning seega ka Gondori ja Arnori troonipärija ja kuningas. Sõrmuste sõja alguses oli ta 89 aasta vanune ehk üsna noor.

2933. aastal, kui Aragorn oli alles kaheaastane, tapsid orkid ta isa Arathorni. Gilraen viis seejärel Aragorni Sauroni eest Rivendelli varju. Oma kojas võttis Elrond Aragorni enda kasvatada ja pani talle nimeks Estel, mis tähendab lootust. Elrond ütles Aragornile tema õige nime ja identiteedi alles 2951. aastal. 20-aastasele Aragornile tõde paljastades andis ta üle ka kalli päranduse: Barahiri sõrmuse ja Narsili killud. Järgmisel päeval kohtas Aragorn imekaunist haldjaneiut ja arvas, et too on Luthien, kauneim kõigist elavaist olendeist, kuid neiu osutus hoopis Arweniks, Elrondi haldjast tütreks. Elrond ei kiitnud Arweni ja Aragorni armastust heaks.

Aragorn lahkus Rivendellist ja läks Keskmaale rändama, et saada teadmisi ja kogemusi. Teel kohtus ta paljude ohtudega. Ta rändas kaugele itta kuni Rhuni ja lõunasse, kuni vastu tuli Harad. Kord rändas ta läbi Moria ja uuris isegi Mordori äärealasid, püüdes taibata Sauroni plaane.

2956. aastal kohtus ta võlur Gandalf Halliga – neist said sõbrad ja liitlased ning nad jätkasid rändu koos. Oma rännakul külastasid nad Rohani kuningat Thengelit ja Gondori valitsejat kojaülemat Ecthlion II. Aragorn hoidis oma tõelist identiteeti alati saladuses ning kasutas nime Thorongil. Ecthlion tegi Thorongilist väepealiku, sest soosis teda isegi enam kui oma poega Denethori.

Kojaülema palvel rünnati Umbariini ja hävitati piraatide laevastik. Aragorn surmas piraatide pealiku ja naasis Gondori sõduritega, kuid ta ei soovinud minna Gondori pealinna Minas Tirithi, seega jättis Ecthlionile hüvastijätukirja ja kadus. Gondori rahvas tundis selle üle meelehärmi ja muret.

2980. aastal, tagasiteel Rivendelli, peatus ta puhkamiseks Lothlorienis ning leidis sealt eest Arweni. Kesksuvel kihlus Aragorn Arweniga Cerin Amrothini kõrgendikul Lothlorienis. Kui Aragon Rivendelli naasis, teatas Elrond, et Aragorn saab Arweni oma naiseks alles siis, kui temast on saanud Gondori ja Arnori kuningas.

3006. aastal külastas Aragorn viimast korda oma ema Gilraeni, kes suri järgmisel kevadel 3007.

Kui Bilbo andis oma võlusõrmuse edasi Frodole, jagas Gandalf Aragorniga oma muret, et Üks Sõrmus võib olla leitud. Seepeale hakkasid dunedaanid pingsamalt Maakonda jälgima ja Aragorn tegi Gandalfile ettepaneku minna Guglunki otsima. Aragorn jahtis Guglunki aastaid, kuniks võttis jälje üles ja tabas otsitava. Ta viis Guglunki Sünklaande, kus Guglunk püsis kuni juunini 3018, mil tal õnnestus põgeneda.

1. mail 3018 kohtas Aragorn taas Gandalfit Maakonnast lõunas ja kuulis, et Frodo peaks Maakonnast lahkuma septembri lõpus. Uskudes, et Frodo on koos võluriga kaitstud, jätkas ta oma teekonda ega naasnud mitu kuud. Haldjas Gildori kaudu selgus aga, et Gandalf on kadunud, Nazgûlid on liikvel ning otsivad sõrmust ja kääbikuid. Samuti rääkis haldjas Aragornile, et Frodo on Kääbiklast lahkunud ja suundunud edasi Pukivalda, kuid teateid edaspidisest, nagu oleks Frodo Pukivallast lahkunud, ei ole. Aragorn sai kääbikutele jälile Vana Metsa piiril ning jälitas neid kuni Voore külani, kus teda kutsuti Rühkijaks. Sel ajastul teati teda rohkem kui rändurit, keda noil päevil kutsuti rajaleidjateks. Kõrtsmik Barliman Butterbur Kepsleva Poni kõrtsist iseloomustas Rühkijat nii: "Teeb suu harva lahti, ent kui tahab, võib rääkida asjust, mida pole enne kuuldud. Mõnikord on kadunud terve kuu või aasta, aga siis ilmub taas välja. Astub kiiresti oma pikkadel koibadel, aga ei ütle kunagi, kuhu tal kiire on." Aragorni tõelist nime ei teadnud seal keegi.

Kepsleva Poni kõrtsis kohtaski Aragorn Frodot ja tema kaaslasi. Aragorn kutsus Frodo vestlema, aga Frodos ei äratanud võõras usaldust. Pärast seda, kui Frodol oli kogemata õnnestunud end sõrmusega nähtamatuks teha, nõustus ta Aragorniga suhtlema. Aragorn andis teada, et Nazgûlid on jäljed üles võtnud ning on neil kannul, ning pakkus oma kaitset ja juhatust.

Kõrtsmiku vahendatud Gandalfi kirja sisu peale paljastas Aragorn oma vööl mõõga, mis oli murtud, ja ütles: "Mina olen Aragorn, Arathorni poeg." Sellega oligi kääbikute tõrksus murtud. Öösel ründasid Nazgûlid kõrtsi, kuid kääbikud jäid tänu Aragornile puutumata. Järgmisel päeval lahkusid nad Voorelt.

Aragorn juhatas kääbikud Ilmarünkale, Amon Süli vahitorni. Aragornil õnnestus ründavad sõrmustevaimud minema ajada, kuid Sõrmuste vaimude juht, võimsaim üheksast – nõiakuningas Angmar – haavas Frodot surmava Morguli pistodaga. Aragorn ei suutnud haava ise parandada ning pidi Frodo kiiresti haldjate juurde Rivendelli toimetama. Nad sattusid Nazgûlite piiramisrõngasse, kuid enne veel asetas Glorfindel Frodo oma hobuse selga ja luges talle sõnad peale, et too Frodo Rivendelli kannaks.

Rivendellis kohtas Aragorn taas Arwenit.

Elrondi kojas peeti nõupidamine, et otsustada sõrmuse hävitamine. Selleks loodi Sõrmuse Vennaskond, Aragorn üks selle liikmetest. Vennaskonna eesmärk oli kaitsta ja abistada sõrmusekandjat Frodo Paunastet. Kohe pärast Vennaskonna loomist asusid vennaskonna liikmed teele Mordori.

Kui Gandalf iidse koletise Balrogiga võideldes Moria kaevanduse sügavikku kukkus, võttis Aragorn Vennaskonna juhtimise üle. Peagi hukkus ka Boromir orkide rünnakus ja Vennaskond lagunes. Frodo ja Sam jätkasid reisi Mordori kahekesi. Aragorn läks koos haldjas Legolase ja päkapikk Gimliga appi Merryle ja Pippinile, kes olid orkide käes vangis. Teel kohtusid nad rohariimidega – Rohani ratsanikega – ja Èomeriga (rohariimide väejuht), kes tunnistas, et nad hävitasid terve salga orke, aga kääbikuid ei näinud. Fangorni metsa pool, kus rohariimid olid orkid hävitanud, tajus Aragorn, et Merry ja Pippin võivad elus olla, sest nende jäljed suundusid metsa. Metsas kohtusid nad Moira kaevandusse kukkunud Gandalfiga, kes oli tagasi tulnud Gandalf Valgena.

Rohanis kohtusid nad kuningas Théodeniga, kelle vaim oli Sarumani ja tema abilise Gríma poolt vaevatud. Kui Gandalf oli Théodeni tervendanud ja Gríma Rohanist välja saatnud, hakati lahinguplaane pidama. Saruman, saanud Gríma käest teada Helmi Sügaviku nõrgad kohad, saatis seda ründama 10 000 uruk-haid.

Rohan pidas lahingus vastu. Pärast võitu ratsutasid Gandalf, Aragorn, Legolas, Gimli, Théoden ja Eómer Raudlinna, mille Entid olid hävitanud. Seal tervitasid neid Merry ja Pippin. Raudlinnas kutsus Gandalf Sarumani alistuma, kuid too ei soovinud seda, mispeale puhkes tornis võitlus Sarumani ja Gríma vahel. Saruman hukkus. Võitluse käigus pudenes maha palantir (nägemiskuul), mille korjas üles Pippin. Gandalf toimetas Pippini Minas Tirithi.

Aragorn veenis Rohani, et too läheks Gondorile appi, sest Sauron plaanis seda järgmisena rünnata. Esmalt polnud Théoden nõus, kuid saades aru, et Gondori langusega kaotaksid nad rohkem kui vaid ühe kuningriigi ning sellest võib sõltuda kogu inimkonna saatus, ta nõustus. Selleks, et Gondorile appi minna, oli vaja moodustada suuremad väed kui need, millega Rohanis lahing tagasi löödi.

Ühel öösel tuli Aragorni juurde Elrond ja andis talle Isilduri mõõga – Narsili, mis on taassepistatud ja millega Isildur lõi Võimusõrmuse Sauroni enda käest. Selle mõõgaga siirdus Aragorn koos Legolase ja Gimliga Koolnute riiki ja nõudis neilt lubaduse täitmist. Koolnud olid Isildurile, Gondori kuningale lubanud appi minna, kui ta neid kutsub, aga kui ta seda tegi, jätsid nad minemata, mistõttu pani Isildur neile needuse, et nad ei saa enne rahu, kui on oma lubaduse täitnud. Koolnud naersid ja keeldusid taas, sest kuninga liin on katkenud, aga kui Aragorn Isilduri mõõga välja tõmbas ja oma tõelise olemuse paljastas, mõtlesid nad ümber – koolnutest sai hävitav ja võimas relv lahingus Sauroni vastu. Ka Gondoris jäi peale inimene koos oma liitlastega.

Frodol aga polnud õnnestunud Sõrmust hävitada. Aragorn otsustas koguda väe ning läks sellega Mordori alla, et juhtida Sauroni Silma tähelepanu kõrvale ja anda Frodole lisaaega Sõrmuse hävitamiseks. See plaan õnnestus: Sõrmus hävitati ning ühes sellega võideti Sauron lõplikult.

Võitjatena marssisid nad Minas Tirithi. Seal kohtus Aragorn Faramiriga, Gondori kojaülema pojaga, kes tundis Aragornis ära Gondori kuninga. Aragorn krooniti Gondori ja Arnorini Ühendriikide kuningaks, tema kuninganimeks sai Elessar.

Aragorn abiellus Arweniga. Tema valitsemise ajal Gondor õitses: ta tõi rahu ja õigluse kogu Keskmaale ning teda peeti Keskmaa suurimaks vürstiks ja kuningaks läbi ajaloo.

Aragorn suri 1. märtsil 120 neljandal ajastul 210-aastaselt. Trooni päris tema ja Arweni poeg Eldarion.