Aragorn

Aragorn on üks keskseid tegelasi J. R. R. Tolkieni triloogias "Sõrmuste Isand".

Aragorn on sündinud 1. märtsil 2931 Kolmandal Ajastul. Tema vanemad on Arathorn II ja Gilraen. Tema täisnimi on Aragorn II Arathorni poeg. Aragorn on Isilduri 39. järglane ja seega ka Gondori ning Arnori troonipärija ja kuningas. Sõrmuste Sõja alguses on ta 89 aasta vanune, olles seega üsna noor.

2933. aastal, kui Aragorn on alles kaheaastane, tapavad orkid ta isa Arathorni. Gilraen viib seejärel Aragorni Sauroni eest Rivendelli varju. Oma kojas võtab Elrond Aragorni enda kasvatada ja paneb talle nimeks Estel, mis tähendab lootust. Elrond ütleb Aragornile tema õige nime ja identiteedi alles 2951. aastal. Elrond paljastab 20-aastasele Aragornile tõe ja annab talle üle kalli päranduse: Barahiri sõrmuse ja Narsili killud. Järgmisel päeval kohtab Aragorn imekaunist haldjaneiut ja arvab, et too on Luthien, kauneim kõigist elavaist olendeist. Kuid neiu osutub hoopis Arweniks, Elrondi haldjast tütreks. Elrond ei kiida Arweni ja Aragorni armastust heaks.

Argorn lahkub Rivendellist ja läheb Keskmaale rändama, saamaks teadmisi ja kogemusi, teel kohtub ta mitmete ohtudega. Ta rändab kaugele itta kuni Rhuni ja lõunasse kuni vastu tuleb Harad. Kord rändab ta läbi Moria ja isegi uurib Mordori äärealasid, püüdes taibata Sauroni plaane. 2956. aastal kohtub ta võluri Gandalf Halliga ning neist saavad sõbrad ning liitlased ja nad jätkavad rändu koos. Oma rännakul külastavad nad Rohani kuningat Thengelit ja Gondori valitsejat Kojaülemat Ecthlion II, rännakul hoiab Aragorn oma tõelist identiteeti saladuses ning kasutab nime Thorongil. Ecthlion teeb Thorongilist väepealiku. Ecthlion II soosib igati oma müstilist väepealiku, isegi enam, kui oma poega Denethori. Kojaülema palvel rünnatakse Umbariini ja hävitatakse piraatide laevastik. Aragorn surmab piraatide pealiku ja naaseb Gondori sõduritega. Ta ei soovi aga kuidagi minna Gondori pealinna Minas Tirithi ning jätab Ecthlionile hüvastijätukirja ja kaob. Gondori rahvas tunneb seepeale meelehärmi ja muret suure Thorongili kaotamise pärast.

2980. aastal, tagasiteel Rivendelli, peatub ta puhkamiseks Lothlorienis ning leiab sealt eest Arweni. Kesksuvel kihlub Aragorn Arweniga Cerin Amrothini kõrgendikul Lothlorienis. Kui Aragon Rivendelli naaseb, ütleb Elrond, et Aragorn saab Arweni oma naiseks alles siis, kui temast on saanud Gondori ja Arnori kuningas.

3006. aastal külastab Aragorn viimast korda oma ema Gilraeni. Gilraen sureb järgmisel kevadel 3007.

Kui Bilbo annab oma võlusõrmuse edasi Frodole, jagab Gandalf Aragorniga oma muret, et Üks Sõrmus võib olla leitud. Seepeale hakkavad dunedaanid pingsamalt Maakonda jälgima ja Aragorn teeb Gandalfile ettepaneku minna otsima Guglunki. Aastaid jahib Aragorn Guglunkit, ajades kõikjalt tema jälgi. Viimaks võtab ta Guglunki jälje üles ja tabab ka Guglunki enda. Ta viib Guglunki Sünklaande ning Guglunk püsib seal kuni juunini 3018, misjärel tal õnnestub põgeneda.

1. mail 3018 kohtab Aragorn taas Gandalfit Maakonnast lõunas, ja kuuleb temalt, et Frodo peaks Maakonnast lahkuma septembri lõpus. Uskudes, et Frodo on koos võluriga kaitstud, jätkab ta oma teekonda ega naase mitme kuu jooksul. Aga kui ta kohtub haldjas Gildorit, kuuleb ta temalt, et Gandalf on kadunud ja et Nazgulid on liikvel ja otsivad sõrmust ning kääbikuid. Samuti räägib haldjas Aragornile, et Frodo on Kääbiklast lahkunud ja suundunud edasi Pukivalda, kuid teateid edaspidisest, nagu oleks Frodo Pukivallast lahkunud, ei ole. Nii on Aragorn ärevusega jälginud Idateed. Ta saab kääbikutele jälile Vana Metsa piiril ning jälitab neid kuni Voore külani. Voore külas kutsutakse Aragorni Rühkijaks. Sel ajastul teatakse teda rohkem kui rändurit, keda noil päevil kutsuti rajaleidjateks. Kõrtsmik Barliman Butterbur Kepsleva Poni kõrtsist iseloomustab Rühkijat nii – teeb suu harva lahti, ent kui tahab, võib rääkida asjust, mida pole enne kuuldud. Mõnikord on ta kuu kadunud, või terve aasta, aga siis ilmub taas välja. Astub kiiresti oma pikkadel koibadel, aga ega ta kunagi ütle, kuhu tal kiire on. Lisab, et tema tõelist nime nad ei tea ja et Voorel kutsutaks teda Rühkijaks.

Sealses Kepsleva Poni kõrtsis kohtabki Aragorn Frodot ja tema kaaslasi. Kaua jälgib ta nende tegevust eemalt pimedast nurgast, kus ta ise üsna varjule jääb. Aragorn kutsub Frodo enese juurde vestlema, aga Frodos ei ärata võõras usaldust. Pärast seda, kui Frodol on kogemata õnnestunud sõrmusega end nähtamatuks teha, läheb ta taas Aragorni juurde istuma. Aragorn palub temalt tungivalt võimalust temaga privaatsemas paigas vestelda. Lõpuks Frodo nõustub ja kutsub Aragorni oma tuppa, et nad ei peaks kõrtsis vestlema. Aragorn ütleb talle, et Nazgûlid on tema jäljed üles võtnud ning on neil kannul, ta pakub neile aga oma kaitset ja juhatust. Siis tuleb kõrtsmik lagedale Gandalfi kirjaga, mille ta oli õigeaegselt unustanud Frodole anda. Kirjas on ka Bilbo poolt lisatud luuleread iseloomustamaks Aragorni. Aragorn paljastab oma vööl mõõga, mis oli murtud ja ütleb: "Mina olen Aragorn, Arathorni poeg." Frodo on hämmingus – kuidas Aragorn teab, mis seisab Gandalfi kirjas ning Aragorn ütleb, et ta ei teagi ja need luuleread käivad tema kohta. Sellega on kääbikute tõrksus murtud. Aragorn ütleb kääbikutele, et need jääks elutuppa ega läheks magamistubadesse ning jääb ärkvele neid valvama. Öösel ründavadki Nazgûlid kõrtsi kuid kääbikud jäävad puutumata. Järgmisel lahkub Aragon koos kääbikutega Voorelt ja üritab Nazgûlid nende jälgedelt eksitada.

Aragorn juhib kääbikud Ilmarünkale, Amon Süli vahitorni. Sinna jäävad nad ka ööbima, kuni Sõrmustevaimud neid ründavad. Aragornil õnnestub nad minema ajada, kuid Frodot haavab Sõrmuste vaimude juht, võimsaim üheksast – Nõiakuningas Angmar surmava Morguli pistodaga. Aragorn ei suuda seda haava ise parandada ning peab Frodo kiiresti haldjate juurde Rivendelli toimetama. Pärast mitmeid päevi vintsutusi, olles väga lähedal Rivendellile, kohtavad nad haldjas Glorfindelit, kes toob neile sõnumeid neid jälitavatest Nazgûlitest. Nad satuvadki Nazgûlite piiramisrõngasse, kuid enne veel asetab Glorfindel Frodo oma hobuse selga ja loeb hobusele sõnad peale, et too Frodo Rivendelli kannaks.

Rivendellis kohtab Aragorn taas Arwenit.

Elrondi kojas peetakse nõupidamine, et otsustada sõrmuse hävitamine. Selleks luuakse Sõrmuse Vennaskond. Aragorn määratakse üheks Vennaskonna liikmeks. Vennaskonna eesmärk on kaitsta ja abistada Sõrmusekandjat Frodo Paunastet. Kohe pärast Vennaskonna loomist asuvad vennaskonna liikmed teele Mordori. Nende tee on pikk ja täis ohte.

Kui Gandalf iidse koletise Balrogiga võideldes Moria kaevanduse sügavikku kukub, võtab Aragorn Vennaskonna juhtimise üle. Kuid peagi hukkub ka Boromir orkide rünnakus ja Vennaskond laguneb. Frodo ja Sam on ise eraldunud vennaskonnast ja jätkavad reisi Mordori kahekesi. Aragorn läheb seejärel koos haldjas Legolase ja päkapikk Gimliga appi Merryle ja Pippinile, kes on orkide käes vangis. Nad on jahtinud orke juba neli päeva, kui kohtuvad roharimidega – Rohani ratsanikega, ja Eomeriga (rohariimide väejuht). Aragorn uurib, ega nad ole orke ja väikseid kääbikuid koos nendega näinud. Èomer tunnistab, et neil oli kokkupõrge orkidega ja nad hävitasid terve orkide salga – kedagi ellu ei jäetud ja neile pandi lõpuks tuli otsa, aga kääbikuid nad ei näinud. Èomer annab neile 2 ratsut – Hasufeli ja Arodini. Edasi ratsutavad nad Fangorni metsa poole, kus rohariimid olid orkid hävitanud. Ümbrust vaadates tajub Aragorn, et Merry ja Pippin said võitlusest kõrvale ja võivad elus olla. Ta märkab, et nende jäljed suunduvad metsa. Metsas neid otsides kohtuvad nad vana mehega, kes osutub Gandalfiks, kes kukkus Moira kaevandusse, kuid tuli tagasi Gandalf Valgena.

Sealt edasi lähevad nad juba neljakesi koos Rohani. Seal kohtuvad nad kuningas Théodeniga. Kuid Théodeni vaim on Sarumani ja tema abilise Gríma poolt vaevatud. Kui Gandalf on Théodeni tervendanud ja Gríma Rohanist välja saatnud, hakkavad nad lahinguplaane pidama. Nad saadavad Rohani rahva Helmi Sügaviku kindlusse, mis on Rohani rahvale alati kaitset pakkunud. Gandalf lahkub Rohanist, et kutsuda tagasi rohariimid – Rohani ratsanikud. Saruman, saanud Gríma käest teada Helmi Sügaviku nõrgad kohad, saadab seda ründama 10 000 uruk-haid.

Toimub lahing, aga Rohan peab vastu, kolmanda päeva varavalges jõuab pärale ka Gandalf koos rohariimidega, kelle Gríma oli Rohanist pagendanud ja lahing võidetakse. Pärast seda ratsutavad Gandalf, Aragorn, Legolas, Gimli, Théoden ja Eómer Raudlinna, mille Entid on hävitanud. Seal tervitavad nende saabumist Merry ja Pippin. #Raudlinnas kutsub Gandalf Sarumani alistuma, kuid too ei soovi seda, seepeale puhkeb tornis võitlus Sarumani ja Gríma vahel ning Saruman hukkub Gríma käe läbi (filmis, raamatus on lugu teisiti!)# Võitluse käigus on maha pudenenud palantir (nägemiskuul) ja Pippin korjab selle üles ning vaatab sellesse. Gandalf toimetab Pippini Minas Tirithi.

Aragorn veenab Rohani, et too läheks Gondorile appi, mida Sauron plaanib järgmisena rünnata. Esmalt pole Théoden nõus, kuid saades aru, et Gondori langusega kaotavad nad rohkem kui vaid ühe kuningriigi ning sellest võib sõltuda kogu inimkonna saatus, ta nõustub. Kuid selleks, et Gondorile appi minna, on vaja moodustada suuremad väed kui need, millega Rohanis lahing tagasi löödi. Nii peavad nad aru, et liiguvad 2 päeva ringi ja proovivad kokku saada nii palju mehi kui võimalik, kolmandal päeval ratsutavad nad Gondori poole. Kahjuks aga on mehi loodetust tunduvalt vähem. Ühel öösel tuleb Aragorni juurde Elrond ja annab talle Isilduri mõõga – Narsili, mis on taassepistatud ja millega Isildur lõi Võimusõrmuse Sauroni enda käest. Selle mõõgaga siirdub Aragorn koos Legolase ja Gimliga Koolnute riiki ja nõuab neilt lubaduse täitmist. Koolnud lubasid Isildurile, Gondori kuningale appi minna, kui ta neid kutsub, aga kui ta neid kutsus, jätsid nad minemata ja Isildur pani neile peale needuse, et nad ei saa enne rahu, kui nad on oma lubaduse täitnud. Koolnud naeravad ja ütlevad, et kuninga liin on katkenud ja nad ei tule, kui aga Aragorn taassepistatud Isilduri mõõga välja tõmbab ja ütleb, tema on Gondori kuningas ja kui koolnud talle appi tulevad, loeb ta nende lubaduse täidetuks ja nad saavad rahu, siis mõtlevad koolnud ümber. Koolnutest saab hävitav ja võimas relv lahingus Sauroni vastu. Ka Gondoris jääb peale inimene koos oma liitlastega. Kuid see pole veel kõik, sest Frodol pole õnnestunud Sõrmust hävitada. Siis otsustab Aragorn koguda väe ja läheb sellega Mordori alla, et juhtida Sauroni Silma tähelepanu kõrvale ja anda Frodole lisaaaega Sõrmuse hävitamiseks. See plaan õnnestub ja Sõrmus hävitatakse ning ühes sellega on Sauron lõplikult võidetud.

Võitjatena marsivad nad Minas Tirithi. Seal kohtub Aagorn Faramiriga, Gondori Kojaülema pojaga, ning viimane tunneb Aragornis ära Gondori kuninga. Ta toob Aragornile Gondori kuninga krooni. Aragorn kroonitakse Gondori ja Arnorini Ühendriikide kuningaks, tema kuninganimeks saab Elessar.

Aragorn abiellub Arweniga. Tema valitsemise ajal Gondor õitseb. Ta toob oma valitsusajal rahu ja õigluse kogu Keskmaale ning teda peetakse suurimaks vürstiks ja kuningaks, kes Keskmaal kunagi on olnud.

Aragorn sureb 1. märtsil 120 Neljandal Ajastul, olles surres 210-aastane. Tema trooni pärib tema ja Arweni poeg Eldarion.