Rietdijki-Putnami argument
Rietdijki-Putnami argument, mis on nime saanud Wim Rietdijki ja Hilary Putnami järgi, kasutab 20. sajandi füüsika avastusi – eriti relatiivsusteooriat –, et tõestada filosoofia seisukohta neljadimensioonilisusest.
Kui relatiivsusteooria vastab tõele, siis on igal vaatlejal oma arusaam samaaegsusest, mis koosneb unikaalsetest ürituste hulgast, mis moodustavad vaatleja praeguse hetke. Vaatlejatel, kes liiguvad eri kiirusel, on eri arusaam sellest, mis toimub hetkel, sest neid mõjutavad erinevad sündmused. Iga vaatleja võtab enda sündmuste hulka kolmedimensioonilisuses universumis, aga isegi väikseim pealiigutus kahe vaatleja vahel võib kaasa tuua, et nende kolmedimensioonilisus sisaldab eri asju. Kui iga kolmedimensiooniline maailm eksisteerib, siis mitme kolmedimensiooniga maailm pakub, et maailm on neljadimensiooniline. Sellele argumendile pandi nimi pärast Rietdijki (1966)[1] ja Putnami (1967)[2] vestlust. Mõnikord kutsutakse seda Rietdijki-Putnami-Penrose'i argumendiks.[3]
Andromeeda paradoks muuda
Roger Penrose[4] arendas edasi argumenti, mida nimetatakse Andromeeda paradoksiks, milles väidab, et kahel inimesel, kes kõnnivad üksteisest tänaval mööda, võib olla hetkel toimuvast väga erinev arusaam. Kui üks inimene kõnnib galaktika suunas, siis need sündmused võisid olla juba tunde või päevi eespool Andromeda sündmustest selle inimese jaoks, kes kõnnib teises suunas. Kui see on tõsi, muudab see tähelepanuväärselt meie arusaama ajast. Penrose arutas ka tagajärgedest, mis kaasnevad, kui Andromedal elavad tulnukad vallutavad Maa. Tema enda sõnade järgi:[4]
„Kaks inimest mööduvad üksteisest tänaval, siis ühe inimese jaoks on Andromeda kosmoselaevastik alustanud reisi, samal ajal kui teise inimese jaoks otsus, kas reis toimub või ei, pole veel tehtudki.Kuidas saab see otsus olla ebamäärane? Kui ühegi inimese jaoks on see otsus tehtud, siis see ei saa olla ebamäärane. Kosmoselaevastiku tulek on vältimatu. Tegelikult kumbki kahest inimesest ei saa veel teada kosmoselaevastiku õhkutõusmisest. Nad saavad alles hiljem teada, kui teleskoobivaatlused Maalt näitavad, et kosmoselaevastik on tõepoolest teel. Siis nad saavad tagasi mõelda juhuslikule kohtumisele ja jõuda järeldusele, et sel ajal oli ühe jaoks otsus veel ebakindel, samal ajal, kui teise jaoks oli see juba minevik. Kas sellel hetkel oli ebmäärasust tulevikus? Või olid nad juba mõlemad tuleviku fikseerinud?“
– Roger Penrose, "The Emperor's New Mind: Concerning Computers, Minds, and the Laws of Physics"
Paradoks koosneb kahest vaatlejast, kes on samal ajal samas kohas kogemas erinevaid üritusi. Pange tähele, et kumbki vaatleja tegelikult ei näe, mis toimub Andromedal, sest valgus Andromedalt võtab 2,5 miljonit aastat, et jõuda Maale. Väide ei seisne selles, mida saab näha. See seisneb puhtalt sündmuses, mis erinevate vaatlejate arvates peaks samal hetkel toimuma.
Viited muuda
- ↑ Rietdijk, C.W. (1966) A Rigorous Proof of Determinism Derived from the Special Theory of Relativity, Philosophy of Science, 33 (1966) pp. 341–344
- ↑ Putnam, H. (1967). Time and Physical Geometry, Journal of Philosophy, 64, (1967) pp. 240–247
- ↑ "Being and Becoming in Modern Physics". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
- ↑ 4,0 4,1 Penrose, Roger (1989). The Emperor's New Mind: Concerning Computers, Minds, and the Laws of Physics. Oxford University Press. Lk 392–393. ISBN 0192861980.