Andekas härra Ripley
"Andekas härra Ripley" on Patricia Highsmithi põnevusromaan, mis ilmus 1955. aastal.
| Andekas härra Ripley | |
|---|---|
| Autor | Patricia Highsmith |
| Päritolumaa | Ameerika Ühendriigid |
| Žanr | põnevusromaan |
| Ilmumisaeg | 1955 |
Mary Patricia Highsmith (1921–1995) sündis Ameerika Ühendriikides Texase osariigis. Highsmith elas hiljem kaua aega New Yorgis, kuid reisis ja elas ka Euroopas. Ta lõpetas Barnard College’i, kust sai bakalaureusekraadi inglise keele erialal ning tema esimesed kirjatükid avaldati kolledži ajalehes Barnard Quarterly. Highsmithi esimene romaan oli „Võõrad rongis“, mis ilmus 1950. aastal. Highsmithi inspireeris Dostojevski ning tema käsitlus kristlusest, kuna Highsmith ise oli üles kasvanud religioosses perekonnas. Highsmith käis ka psühhoteraapias, kus teda üritati homoseksuaalsusest terveks ravida.[1] Siin võib märgata sarnasusi ka „Andeka härra Ripley“ peategelase Tomiga, kelle loos mängib olulist rolli tema seksuaalsus. Oma päevikutes oli Highsmith väidetavalt kritiseerinud kõiki oma teoste peategelasi peale Tom Ripley, keda ta pidas oma lemmikuks.[2]
Tänu „Andeka härra Ripley“ edule kirjutas Highsmith Tomist veel neli raamatut. Teosest „Andekas härra Ripley“ on tehtud ka kaks filmi: „Plein Soleil“ (1960) ja „Andekas härra Ripley“ (1999).[3]
Sisukokkuvõte muuda
Loo peategelane Tom Ripley on New Yorgis elav 25-aastane mees, kellel pole korralikku tööd ning on seetõttu sunnitud elama ühe oma tuttavaga. Lugu algab sellest, kui baaris olles läheneb Tomile Herbert Greenleaf, kes paistab arvavat, et tema poeg Richard (Dickie) on Tomi vana sõber. Dickie on Itaaliasse elama kolinud ning eirab vanemate kutset koju tagasi pöörduda, et nende pereäri juhtimine üle võtta. Nii palub härra Greenleaf Tomil Itaaliasse minna, et veenda Dickiet koju naasma. Tom ei tunnistanud, et ta tegelikult Dickiet isiklikult ei tunne ja haaras võimalusest oma vana elu maha jätta. Vahepeal on juttu ka Tomi varasemast elust Bostonis, kus tädi Dottie teda pärast Tomi vanemate surma kasvatas. Dottie ei sallinud Tomi, kohtles teda halvasti ning tegi mõnitavaid kommentaare poisi seksuaalse orientatsiooni kohta. Siinkohal tuleb ka ilmsiks teose üks keskseid teemasid, milleks on Tomi eeldatav homoseksuaalsus.
Itaaliasse saabudes tutvustab Tom ennast Dickiele ja mehe sõbrannale Marge’ile. Marge on ameeriklannast kirjanik, kes on Dickiesse armunud. Dickie esmamulje Tomist ei tundu kuigi hea, kuni Tom mainib, et on seal härra Greenleafi raha eest, mis teeb Dickiele nalja. Dickie ja Tom muutuvad lähedasemaks ning viimane asub Dickie majja elama. Ühel päeval, kui nad Napolisse teel on, kohtavad nad Dickie sõpra Freddie Milesi, kes on Tomile kohe vastukarva.
Dickie ja Marge’i suhted on keerulised, sest Dickie ei ole enda sõnul Marge’i armunud, kuid Tom näeb neid suudlemas. See vahejuhtum ärritab Tomi ja tekitab temas kadedust. Pärast nähtut pöördub ta Dickie majja tagasi, proovib selga tema riideid ning üritab peegli ees Dickiet imiteerida. Dickie satub olukorda pealt nägema ning hakkab pärast seda Tomi külmemalt suhtuma. Kuna Tom tundis üha enam, et Dickie ootab tema lahkumist, hakkas Tom plaanima, kuidas Dickiet mõrvata.
Dickie ja Tom otsustavad San Remos olles kahekesi paadiga sõitma minna. Paadil olles peksab Tom Dickiet aeruga, kuni viimane sureb. Tom viskab Dickie koos raskustega merre ning ise pöördub kaldale tagasi, kus uputab paadi kividega. Pärast mõrva läheb Tom Mongibellosse tagasi ning valetab Marge’ile, et Dickie on Rooma reisinud. Hiljem kuulutab Tom, et Dickie on Rooma elama asunud ning võtab Dickie asjad kaasa ja lahkub Mongibellost. Ta reisib Itaalias ringi ning peab Marge’iga Dickie nime alt kirjavahetust, et naine midagi kahtlustama ei hakkaks. Ta esineb uute inimeste ees Dickiena ning üritab jäljendada mehe välimust, käitumis- ja kõnemaneere. Muuhulgas proovib Tom Dickiest jälgi maha jätta, et kui keegi peaks hiljem Dickie vastu huvi tundma, oleks olemas tõendid, et too on elus. Tom end tapmise pärast süüdi ei tunne ja on üldiselt üsna enesekindel. See kestab, kuni Tomi korteri ukse taha ilmub Freddie, lootes sealt eest leida hoopis Dickie, kelle nime all Tom esineb. Tom kardab, et Freddie võib saladuse paljastada, ja tapab mehe tuhatoosiga. Tom võtab Freddie auto, mis maja ees seisab, ja viib surnukeha korterist kaugemale.
Pärast seda, kui Freddie laip leitakse, läheb politsei Tomi küsitlema. Mees valetab, et Freddie oli tema korterist elusana lahkunud. Hiljem loeb Tom ajalehte, kus teatatakse, et San Remost leiti Tomi uputatud verine paat. Tom taipab, et ta ei ole iseenda tegemistest Tom Ripleyna ühtegi märki maha jätnud, nii et nüüd võidakse Dickiet süüdistada nii Tomi kui ka Freddie mõrvas. Dickie vastu hakatakse üha enam huvi tundma ning kui ka Marge välja ilmub ja uurib Dickie ja Tomi vahelise suhte kohta, põgeneb Tom Palermosse. Ta üritab Marge’i kirjavahetuses veenda, et Dickie sooritas suure tõenäosusega enesetapu. Peale kõige muu on Tomil ka pankadega sekeldusi, sest ta on Dickie raha kasutamiseks viimase allkirju võltsinud ning peab panku nüüd allkirjade õigsuses veenma.
Marge otsib taas Tomi üles ning seekord tuleb kohale ka härra Greenleaf koos eradetektiiviga. Selleks, et ennast päästa, kirjutab Tom Dickie nime alt kirja, milles ütleb, et sooritas tõesti enesetapu ja pärandab kõik oma varad Tomile. Kartes vahele jääda, läheb Tom Kreekasse, kus ta saab härra Greenleafilt kirja, et Tom on Dickie pärija ning kogu vara kantakse talle peatselt üle.
Tõlgendused muuda
Patricia Highsmith on „Andeka härra Ripley“ peategelasele andnud jooni, mis olid ka autorile endale omased. Näiteks hakkab Tomi edu saatma just Euroopas, mitte Ameerikas. Highsmith leidis, et Euroopa on Ameerika Ühendriikidest mitmest küljest parem paik, kus elada.[1] Sellega seoses võib Highsmithi romaani vaadelda sotsiaal-poliitilise nurga alt.
Pärast teist maailmasõda kujunes Ameerika Ühendriikides tarbimisühiskond, mis vastandus Nõukogude sotsialismile, defitsiidile ja plaanimajandusele. Peale selle muutus keskseks perekond ning rõhutatumalt tõusid esile sotsiaalsed normid, mis keskendusid inimeste nahavärvusele ja soorollidele. Tom Ripley aga ei vastanud kõigile selle normatiivse maailma standarditele. Tom ei olnud heteroseksuaal, seega läheb ta juba oma olemuselt normidele vastu. Nii võib arvata, et Tomi käitumist üritatakse õigustada või seletada tegelase seksuaalse sättumuse kaudu: Tom on halb, sest ühiskond on halb ega aktsepteeri teda. Siiski on Highsmithi teos kohati sotsiaalkriitiline, kuid mitte poliitiline. Tomi käitumist ei üritatagi õigustada tema seksuaalsuse ja seeläbi erilisuse kaudu. Ta üritas normidest kasu lõigata ja tappis inimesi enda huvidest lähtuvalt. Tomi tegevuse tagajärjed ei olnudki kõige olulisem; Highsmithi teoses on tähtis miljöö, mitte olukordade moraalsus.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Schenkar, Joan (2009). The Talented Miss Highsmith: The Secret Life and Serious Art of Patricia Highsmith (inglise). New York: St. Martin’s Press. Lk 365–367.
- ↑ Schenkar, Joan (2009). The Talented Miss Highsmith: The Secret Life and Serious Art of Patricia Highsmith (inglise). New York: St. Martin’s Press. Lk 10–15.
- ↑ White, Edmund. 2021. In ‘The Talented Mr. Ripley,’ a Shape-Shifting Protagonist Who’s Up to No Good. The New York Times Style Magazine. https://www.nytimes.com/2021/03/24/t-magazine/talented-mr-ripley-patricia-highsmith.html.
- ↑ Hesford, Victoria. 2018. Tom Ripley, Queer Exceptionalism, and the Anxiety of Being Close to Normal. Angelaki 23(1). Lk-d 102–115.