1945. aasta Suurbritannia parlamendivalimised

1945. aasta Suurbritannia parlamendivalimised olid riiklikud valimised, mis toimusid 5. juulil 1945. Hääletamine viibis mõnes ringkonnas mõne päeva võrra ja häälte lugemine lükkus edasi 26. juulini, et anda aega ülemeremaade häälte toomiseks Suurbritanniasse. Võimul olnud Konservatiivne Partei püüdis säilitada oma positsiooni parlamendis, kuid seisis sõjajärgsel perioodil silmitsi väljakutsetega, mis peegeldusid ka avaliku arvamuse küsitlustes. Peaminister Winston Churchill tegi parlamendile ettepaneku korraldada valimised, ettepanek läks häälteenamusega läbi vähem kui kaks kuud pärast teise maailmasõja lõppemist Euroopas.

5. juuli 1945
640 House of Commonsi mandaati 321 kohta vajalik enamuse saavutamiseks
Osavõtt	72,8% (1,7pp)
Juht Clement Attlee Winston Churchill Erakond Leiboristlik Partei Konservatiivne Partei Juht alates 25. oktoober 1935 9. oktoober 1940 Juhi valimisringkond Limehouse Woodford Eelmised valimised 154 kohta, 38,0% 386 kohta, 47,8% Võidetud kohti 393 197 Kohtade muutus 239 189 Hääli 11 967 746 8 716 211 Protsent 47,7% 36,2% Muutus 9,7pp 15,6pp
Peaminister enne valimisi Winston Churchill Konservatiivne Partei Peaminister pärast valimisi Clement Attlee Leiboristlik Partei

Valimiskampaaniad keskendusid riigi juhtimisele ja sõjajärgsele tulevikule. Churchill püüdis kasutada oma sõjaaegset populaarsust oma kampaania osana konservatiivide võimul hoidmiseks pärast seda, kui 1940. aastast oli võimul olnud sõjaaegne koalitsioon koos teiste erakondadega, kuid avalikku arvamust mõjutasid küsimused, mis puudutasid konservatiivide tegevust 1930. aastatel ning Churchilli võimetust lahendada sõjaga mitteseotud riigisiseseid probleeme. Leiboristliku Partei juht Clement Attlee oli aastatel 1940–1945 sõjaaegse koalitsiooni asepeaminister ja valijad pidasid teda pädevamaks juhiks. Tema toetus oli eriti kõrge nende hulgas, kes kartsid naasmist 1930. aastate tööpuuduse tasemele ja otsisid Briti poliitikasse tugevat juhti, kes tagaks riigi sõjajärgse ülesehitamise. Valimiste väljakuulutamise ajal tehtud arvamusküsitlused näitasid Churchilli tugevat edu, kuid leiboristid sõja lõpukuudel omad edu järk-järgult kasvatama hakanud.

Leiboristid võtsid ülekaaluka võidu, nad said parlamendis juurde 239 kohta ning kogusid häältest 47,7%. Nende enamus parlamendis oli 145 kohta ja seega sai Attlee peaministriks. See oli esimene kord, kui Leiboristlik Partei saavutas parlamendis enamuse, Attleel oli võimalik kiiresti alustada partei sõjajärgsete reformide elluviimisega. Konservatiivide jaoks oli leiboristide võit šokk, kuna nad kaotasid parlamendis 189 kohta. Konservatiivid said häältest 36,2% ja olid valimiseelsel kampaanial ekslikul arvamusel, et Churchill võidab tänu Suurbritannia edule teises maailmasõjas. Ülejäänud kahest suurest erakonnast sai Liberaalpartei tõsise löögi, kuna 9,0%-se häältesaagiga kaotati parlamendis üheksa kohta, paljud linnapiirkondades, koha kaotas ka erakonna juht Archibald Sinclair. Rahvusliberaalne Partei kogus 2,9% häältest ning kaotas koguni 22 kohta, ka nende juht, Ernest Brown, kaotas enda koha parlamendis.

10,7% suurune konservatiivide häältekadu ning kukkumine opositsioonierakonnaks on suurim pärast 1800. aasta liiduakte; konservatiivide häältekaotus oli suurem isegi lüüasaamisest 1906. aasta valimistel. Ühtlasi olid need esimesed valimised pärast 1906. aastat, kus konservatiivid rahvahääletusel ei võitnud. Churchill jäi pärast lüüasaamist poliitikasse ja naasis peaministri ametisse pärast võitu 1951. aasta valimistel. Rahvusliberaalide erakonna jaoks olid 1945. aasta valimised viimased, kuna nad ühinesid 1947. aastal konservatiividega. Esimees Ernest Brown astus pärast valimisi poliitikast tagasi.

Vaata ka

• Clement Attlee valitsus

Kirjandus

• Addison, Paul (1975), The Road to 1945: British politics and the Second World War, London: Cape.
• Baines, Malcolm (1995), "The liberal Party and 1945 general election", Contemporary Record, 9 (1): 48–61.
• Brooke, Stephen (1992), Labour's war: the Labour party during the Second World War, Oxford University Press.
• Burgess, Simon (1991), "1945 Observed – A History of the Histories", Contemporary Record, 5 (1): 155–170.
• Craig, F.W.S. (1989), British Electoral Facts: 1832–1987, Dartmouth: Gower, ISBN 0900178302.
• Fielding, Steven (1992), "What did 'the people' want?: the meaning of the 1945 general election", Historical Journal, 35 (3): 623–639.
• Fry, Geoffrey K. (1991), "A Reconsideration of the British General Election of 1935 and the Electoral Revolution of 1945", History, 76 (246): 43–55.
• Gilbert, Bentley B. (1972), "Third Parties and Voters' Decisions: The Liberals and the General Election of 1945", Journal of British Studies, 11 (2): 131–141.
• Kandiah, Michael David (1995), The conservative party and the 1945 general election, pp. 22–47.
• McCallum, R.B.; Readman, Alison (1947), The British general election of 1945, the standard scholarly study.
• McCulloch, Gary (1985), "Labour, the Left, and the British General Election of 1945", Journal of British Studies, 24 (4): 465–489.
• Nicholas, H. (1951), The British general election of 1950, London: Macmillan, ISBN 0-333-77865-0.
• Toye, Richard (2010), "Winston Churchill's 'Crazy Broadcast': Party, Nation, and the 1945 Gestapo Speech" (PDF), Journal of British Studies, 49 (3): 655–680.

Välislingid

• Catalogue of general election ephemera held at LSE Archives
• "Labour Wins". Melbourne Argus. 27. juuli 1945.
• Let Us Face the Future, 1945 Labour Party manifesto