Šveitsi vabadussõjad

Šveitsi vabadussõjad olid tänapäeva Šveitsi kantonite territooriumil 13. ja 14. sajandil toimunud relvakonfliktid sõltumatuse saavutamiseks. Sõditi peamiselt Habsburgide dünastia krahvide vastu.

Habsburgide valdused ca 1200 tänapäeva Šveitsi aladel: Habsburgid ja Savoia dünastia, Zähringite ja Kyburgide alad

Šveitsi Liidu loomineRedigeeri

Unterwaldenis elasid 13. sajandi keskel üksteise kõrval vabad ja mittevabad talupojad, kusjuures viimastel oli mitu pärisisandat. Vägevamad neist olid Habsburgid, kellel oli kantonis mitu lossi. 13. sajandi keskpaiku olid Šveitsis vabad kaks esimest kantonit.

Zürichi krahvkond tunnustas vaid Uri, mitte aga Švyzi iseseisvust. Nähtavasti peeti 1240.–1250. aastate paiku võitlust, milles švütslased jäid võitjaiks ja kihutasid minema Habsburgi krahvi poolt määratud foogtid. Krahvi hilisemail katseil murda švütslaste vastupanu polnud tagajärgi; 1237. aastal läksid kõik Habsburgide maad Vierwaldstätteri järve ümber krahv Rudolfi alla. Rudolf kinnitas nende mägilaste vanad eesõigused. Tema antud vabaduskirjadest selgub, et neile on antud vabadus mitte keisri, vaid Habsburgide poolt. Hiljem laiendas Rudolf oma maid "metsakantonite" ümbruses ja nähtavasti rõhus neid ka esimene Austria Habsburgidest. Niipea kui 1291. aastal levis teade Rudolfi surmast, sõlmisid nimetatud kolm kantonit liidu "igaveseks ajaks" oma vabaduse kaitseks. Nii tuleb siis 1291. aastat lugeda Šveitsi Liidu ametlikuks tekkimisaastaks, kuigi lepingu tekstis on näha, et sarnaseid liite on ka varem sõlmitud "metsakantonite" vahel.

Morgarteni lahingRedigeeri

Nassau krahv Adolf, suur Habsburgide vaenlane, kinnitas metsakantonite iseseisvuse. Kui ülekaal jäi Albrechtile, säilitas Uri oma iseseisvuse, Švyz ja Unterwalden langesid aga tagasi Habsburgide võimu alla. Pole teateid selle kohta, et mäeelanikud siis oleks korraldanud vastupanu. Mäss tekkis Küssnachtis. (Tõenäoliselt on sellest sündmusest tekkinud lugu Wilhelm Tellist.)

Pärast Albrechti tapmist muutusid šveitslased julgemaks. Nad asusid Habsburgide vastase Ludvigi poole, millepärast kuningas Friedrich kuulutas nad riigi vaenlasteks. Friedrichi vend, Austria hertsog Leopold I, lubas suurustades teha lõpparve ülemeelsete talupoegadega. 1315. aasta novembrikuus ta kogus sõjaväe ja läks Šveitsi.

Šveitslased uurisid välja Leopoldi sõjaplaani ja valmistusid vastulöögile. Nende väe peamine osa (u 1500 meest) asus kõrgustikele, mis piirasid Morgartenit, mille kaudu austerlased pidid tulema Šveitsi. Osa Šveitsi "vandeliitlasi" (Eidgenossen) võttis sarnase asendi, et tarbekorral kerge oleks tungida vaenlasele seljatagant peale.

Niipea kui Leopoldi sõjavägi jõudis Morgarteni mäekitsusse, veeresid neile ülevalt kaela kivimürakad, mis sulgesid tee nii edasi- kui tagasiminekuks, matsid enda alla sõjamehi ja hobuseid ja tekitasid paanikat. Šveitslased tungisid nüüd austerlastele kallale raiudes neid suurte mõõkadega. Austerlaste read löödi segi, nad põgenesid ja hertsog oleks ise ka peaaegu langenud vangi.

Selle võidu järel panid šveitslased uuesti maksma liidulepingu ja tõotasid omavahel "tunnustada vaid selliseid isandaid, kellel on võimalik tõestada oma õigusi". 1316. aastal tunnustas kuningas Ludvig šveitslaste iseseisvust ja kutsus neid appi rüüstama Habsburgide maid.

Uued katsed šveitslasi alistadaRedigeeri

Möödusid aastakümned ja Šveitsi vandeliidu liikmete arv oli kasvanud. Uued liikmed olid veel Švaabi ja Rheini linnad. Austria poolt lähenes uus äikesepilv. Austrias valitses hertsog Leopold III. Luzerni kanton alustas esimesena sõda purustades Habsburgide poolt ehitatud tollipunkti, mis takistas läbikäimist naabritega. Zuglased tegid sama teises kohas. Leopold III kutsus kokku oma läänimehed ja läks sõtta. Ta oskas koguda oma lipu alla kuni 10 000 rüütlit peale kannupoiste ja sulaste. 1386. aasta suvel läksid austerlased üle Sempachi järve Luzerni poole.

Saksa linnad ei tule šveitslastele appi. Need võtavad üksi lahingu vastu Sempachi linna juures. Nad võitlevad jalgsi. Ka rüütlid astuvad hobuste seljast maha ja võitlevad jalameestena. Šveitslased seavad oma sõjaväe üles talvana. Talv ei saa kaua läbi lüüa rüütlite odademetsast. Seal tormab ette vahva Unterwaldeni mees Arnold Vinkelried, haarab mitu ettepoole hoitud rüütlite oda ja surub need oma rinda. Üle vahva mehe laiba tungivad šveitslased vastaste rindest läbi. Rüütlid ei oska võidelda jalaväelastena ja tugevad mäeelanikud võidavad lahingu. Umbes 600 krahvi, parunit ja rüütlit (teistel andmetel 400) kaotavad võitluses talupoegade ja linnakodanike vastu oma elu, nende seas ka hertsog Leopold, kes tahtis päästa oma lippu.

1388. aastal tungis 6000 austerlast kallale Glaruse alplastele. Viimased panid vastu suure visadusega, sest mäeteed olid kinni tuisanud ja naaberkantonite elanikud ei pääsenud appi. Kümme kallaletungi löödi tagasi, üheteistkümnendal lõid austerlased vankuma ja põgenesid. Suurem hulk hukkus šveitslaste löökide all või uppus jõevoogudes. Varsti pärast seda sõlmis Austria mäeelanikega rahulepingu ja tunnustas Šveitsi vabadust.

Krahv Toggenburgi päranduse pärast algas sõda 1439. aastal Zürichi ja Švyzi vahel, milles vandeseltslased toetasid Švyzi kantonit, kuna Zürich liitus keiser Friedrich III-ga.

Keiser otsis endale abilisi Prantsusmaalt, kus sel ajal oli palju tööta sõjamehi – armanjakke. Friedrich III kutsus küll appi vaid 5000 meest, kuid neid ilmus 30 000 dofään Louis juhatusel. Baseli lähedal sulges armanjakkide tee kakskümmend korda väiksem mägilaste sõjavägi. See sõjavägi hukkus peaaegu täielikult, sest keegi ei tahtnud taganeda. Šveitslaste kangelasmeel äratas prantsuse palgasõdurites nii suurt lugupidamist, et kallaletungijad läksid tagasi olles arvamisel, et selliste kangelaste isamaad on võimatu võita. Keiser Friedrich ei suutnud oma sõjameestega ka midagi teha ja oli sunnitud tegema rahu Ensisheimis (1444).

Nüüd ilmus šveitslastele loodest uus vaenlane – Burgundia hertsog Charles Südi. Šveitslased võitsid teda kolmes lahingus: 1476. aastal Grandsoni ja Murteni juures, ja 1477. aastal Nancys. Viimases lahingus langes ka burgundlaste valitseja.

Giornico lahingu järel (1478) said vandeliitlased Milanolt juba endistes võitlustes omandatud Livinentali.

Need võidud kindlustasid šveitslastele vabaduse ja võitmatute sõdijate kuulsuse. Kuid ühtlasi sai see kuulsus neile ka saatuslikuks: kõik naabermaade valitsejad palkasid šveitslasi endale sõjasulasteks, ja šveitsi mägedepojad läksid raha eest surema Itaalia ja Prantsuse võitlusväljadele. Kuni Prantsuse revolutsioonini oli Prantsuse kuningatel šveitslastest koosnev ihukaitsevägi. (Praegugi veel on paavstil šveitslastest koosnev ihukaardivägi.)

Vaata kaRedigeeri