Üksik Eesti Kütibrigaad
Üksik Eesti Kütibrigaad (nimetatud ka Eesti üksik-kütibrigaad[1]; vene keeles Эстляндская отдельная стрелковая бригада) oli Vene kodusõja ajal Nõukogude Venemaa Punaarmee koosseisus moodustatud ning Punaarmeele allunud eesti rahvusväeosa.
| Üksik Eesti Kütibrigaad | |
|---|---|
| Tegev | 9. juuni 1919 – 6. oktoober 1919 |
| Riik |
Vene SFNV.svg){kind=small} |
| Kuuluvus | Punaarmee, Läänerinne Lõunarinne |
| Ülesanne | nõukogude võimu kehtestamine Eestis ja Venemaal |
| Suurus | brigaad |
| Lahingud |
Eesti Vabadussõda Vene kodusõda Nõukogude-Poola sõda |
| Ülemad | |
| Märkimisväärsed ülemad | Jakob Palvadre |
Moodustamine muuda
9. juunil 1919 formeeriti 1. Eesti Kütidiviis ümber Nõukogude Venemaa Läänerinne juhatuse korraldusega N 262 Üksikuks Eesti Kütibrigaadiks, brigaadikomandöriks nimetati Jakob Palvadre. Ümberformeerimise direktiivis märgiti, et eesti brigaadi tuleb edaspidi kasutada ühte või teise rindelõiku antava võitlusüksusena. Formeerimise perioodiks allutati diviisi polgud operatiivselt 10. kütidiviisile. 20. juunil 1919. aasta käskkirja nr 28 kohaselt kuulusid eesti brigaadi koosseisu 1., 2., 3., 5. ja 6. eesti kütipolk, suurtükiväe juhatus, 1. eesti kommunistlik ratsapolk (nimetati hiljem ümber üksikuks ratsadivisjoniks), 1., 2., 3., 4. ja 5. eesti kergepatarei, varustusosakond, inseneripataljon, sidepataljon, inseneriväe ja suurtükiväe varustusosakond, poliitosakond, välikontroll, rahandusosakond, tribunal ja teised abiteenistused. 4. Narva kütipolk muudeti uuesti 46. polguks ja liideti 6. kütidiviisi uuestiformeeritud 46. polguga.
1. Eesti Kütidiviisi lahingulõik anti üle 10. kütidiviisile ja asuti brigaadi formeerimisele. 29. juuniks läksid eesti polgud taas Eesti kütibrigaadi staabi käsutusse, mis allus otse Lõunagrupile. Eesti kütibrigaadis oli kokku (ilma Eesti ratsapolguta) ümmarguselt 1950 tääki ja 54 kuulipildujat.[2] Augusti esimesel poolel loeti brigaadis 2825 tääki ja mõõka, 57 kuulipildujat ning neljas patareis 16 välisuurtükki[3] 26. juulil allutati Eesti kütibrigaad 15. armeele, kus anti operatiivselt 11. kütidiviisi alluvusse.
Juhtkond ja koosseis muuda
- Jakob Palvadre, üksiku Eesti kütibrigaadi brigaadikomandör
- Andrei Põld, üksiku Eesti kütibrigaadi staabiülem
- brigaadi komissarid: Aleksander Reimets ja Ivan Tamm
Koosseis muuda
- 1. eesti kütipolk, polgukomandör Voldemar Puss;
- 2. eesti kütipolk, polgukomandör Karl Kanger;
- I pataljon,
- II pataljon, ülem J. Blatt;
- III pataljon,
- 3. eesti kütipolk, polgukomandör August Lillakas;
- 5. eesti kütipolk, polgukomandör Nikolai Riuhkrand;
- I pataljon,
- II pataljon, ülem Teder;
- III pataljon, ülem Aleksei Heints;
- 6. eesti kütipolk, polgukomandör A. Abel;
- 1. eesti kommunistlik ratsapolk (nimetati hiljem ümber üksikuks ratsadivisjoniks), polguülem August Sorksepp;
- suurtükiväe juhatus, suurtükiväe ülem Heinrich Teder
- 1. eesti kergepatarei,
- 2. eesti kergepatarei,
- 3. eesti kergepatarei,
- 4. eesti kergepatarei, ülem Harald Tummeltau;
- 5. eesti kergepatarei,
- varustusosakond, inseneripataljon, sidepataljon, inseneriväe ja suurtükiväe varustusosakond, poliitosakond, välikontroll, rahandusosakond, tribunal ja teised abiteenistused.
Osalus sõjategevuses muuda
Lahingud Daugavpilsi rajoonis muuda
Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda
29. augustil lahkus Eesti kütibrigaad 11. kütidiviisist 4. kütidiviisi käsutusse Daugavpilsi rajooni. 4. septembriks 1919 olid kõik brigaadi üksused (1., 2., 3. ja 5. kütipolk, ratsadivisjon ning 1. ja 2. eesti patarei) paigutatud lahingupositsioonidele. Brigaai pidi kaitsma Daugavpilsi linna sillapead Daugava vasakul kaldal. Olukord Daugavpilsi 5 km rindelõigul oli raske, üritati peatada poola armee pealetungi. Peale Pihkva lahinguid oli eesti brigaad varustuse osas väga viletsas seisus.
4. septembril 1919. aastal alustasid Poola üksused pealetungi Daugavpilsi vallutamiseks, kuid löödi 1. ja 3. eesti kütipolgu poolt tagasi. Samas ei õnnestunud eesti kütibrigaadi 6. septembri vasturünnak Kalkunõ jaama vallutamiseks. Kuni 27. septembrini 1919. aastal pidas eesti kütibrigaad kohaliku tähtsusega lahinguid, vallutades külasid ja siis jälle taganedes. Keskmiselt oli kütipolkudes 500–600 aktiivset tääki ning kaotused olid väikesed. Üksiku ratsadivisjoniga liideti 1. Petrogradi ratsapolgu marsieskadron ning moodustati uuesti 1. eesti ratsapolk. Seisuga 17. september 1919 oli eesti brigaadis 2188 tääki, 266 mõõka, kokku 5147 meest, 75 kuulipildujat ja automaati, 12 suurtükki (peale 4 Pihkva piirkonda jäänud 4. patarei suurtüki).
20. septembril 1919. aastal nimetati Üksik Eesti Kütibrigaad ümber 1. Üksikuks Kütibrigaadiks. Tegelikult ületasid eesti brigaadi üksuste koosseisud tunduvalt ettenähtud üksikule brigaadile ettenähtud koosseise. Siiski otsustas 15. armee ülemjuhatus vähendada üksikut eesti brigaadi tavalise brigaadi koosseisuni. Selle otsusega ei nõustunud eesti brigaadi juhtkond ning asi anti otsustada Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogule Moskvas.
27. septembril 1919. aastal algas Poola armee üldpealtung Daugavpilsi vallutamiseks. Peale ettevalmistavat suurtükituld, millega katkes side eesti brigaadi üksuste vahel, tulid poolakad pidevalt tankide toetusel rünnakule. Esimene rünnak 5. eesti kütipolgu piirkonnas löödi tagasi, kuid Poola armee asus nüüd kõigi jõududega ründama kogu brigaadi rindelõigu ulatuses murdes läbi 3. eesti kütipolgu lõigu ja sundides seda üle Daugava paremale kaldale taganema. 5. eesti kütipolgu 1. pataljon kaitses mitu tundi sildasid, 2. eesti kütipolk läks täägirünnakule, kuid löödi tagasi. Kuna poolakad tõid reserve juurde, oli eesti kütibrigaad sunnitud lõpuks taganema üle jõe, kuid Daugavpilsi linn jäi Punaarmee kätte. 27. septembri lahinguga kandis kõige suuremaid kaotusi 3. eesti kütipolk, kaotades ligi 400 meest. Samuti oli suured 1. ja 2. eesti kütipolgu kaotused. Kõige väiksemad kaotused oli 5. eesti kütipolgul, millel 4. oktoobril oli rivis 533 meest.
Brigaadi ümberformeerimine diviisiks muuda
Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsiooniline Sõjanõukogu võttis 1919. aasta septembri lõpus vastu otsuse muuta eesti kütibrigaad taas kahebrigaadiliseks eesti kütidiviisiks. Brigaad vahetati 4. kütidiviisi vägede poolt välja, koondati 1. oktoobriks 1919 Rušonõ jaama piirkonda ning viidi Läänerinde reservi puhkusele ja ümberformeerimisele. Oktoobri esimese nädala lõpus saabus Eesti kütibrigaadist 10. kütidiviisi käsutusse Eesti ratsapolk (Eesti kütibrigaad ise suunati samas 15. armee koosseisust Lõunarindele).[4] 6. oktoobril 1919. aastal formeeriti Üksik Eesti Kütibrigaad ümber Nõukogude Venemaa Läänerinne 15. armee juhatuse korraldusega N 737/к Eesti Kütidiviisiks[5]. Kütidiviisi moodustasid neljapolguline eestlastest brigaad ja 86. kütipolk ning 1. Vseobutši polk.
| Eelnev 1. Eesti Kütidiviis |
Üksik Eesti Kütibrigaad 1919 |
Järgnev 1. Üksik Eesti Kütibrigaad |
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Hanno Ojalo. Punakütid: Eesti punakaartlaste ja punaste küttide sõjatee 1917–1920. Argo, 2014. ISBN 9789949527328
- ↑ Rosenthal, R (2007). Punaarmee maavägede grupeering. Tallinn (in press). Lk 231
- ↑ Samas Lk 235
- ↑ Samas Lk 243
- ↑ УПРАВЛЕНИЕ 1 ЭСТОНСКОЙ СТРЕЛКОВОЙ ДИВИЗИИ (бывш. 1 Эстляндская сд, 1 Эстонская отдельная сбр), Ф.1656; 380 д.; 1919 – 1920 гг.
Kirjandus muuda
- Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas (1934).
- Nõukogude võimu eest. Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonist Eestis aktiivselt osa võtnute mälestuste kogu. (1957) Tallinn.
- Johannes Tipner, (1953). Eesti töörahva relvastatud võitlus nõukogude võimu eest kodusõja aastail. Tallinn.
- Tipner, J (1957). Punaarmee Eesti väeosade võitlusteest. Tallinn.