Vikipeedia

Kasutaja:Oop/Filosoofia(päris artikkel)

< Kasutaja:Oop

Filosoofia (kreeka sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') defineerimine on ise filosoofiline küsimus. Esialgse määratlusena võib öelda, et filosoofia uurib kõige üldisemaid küsimusi: reaalsust, põhjuslikkust ning olemise ja mõtlemise alusprintsiipe, aga ka inimolemise põhimõisteid nagu hüve, ilu ja teadmine.

/"Filosoofia" etümoloogia - eri arvamused ja eriarvamused./

"Filosoofia" kui sõna kasutus eri tähendustes muuda

Rangemalt, filosoofilises kasutuses tähistab 'filosoofia' ülaltoodud, tavapäraseimas tähenduses teatud mõtteloolise traditsiooniga seotud distsipliini, mis tegeleb üldküsimustega. Sellise traditsiooni piirid ei ole rangelt kindlaks määratud. Eri mõtlejate ja ajalooliste mõtteliinide kuulumine või mittekuulumine filosoofiasse on tihtipeale vaieldav ning selleteemalised otsustused tähendavad filosoofilist seisukohavõttu.

Fraasides nagu "Kanti filosoofia" tähistab 'filosoofia' mõne tuntud filosoofi vaateid, samuti ka tekstikogu, milles need ilmnevad. Selline sõnakasutus jääb mõnevõrra ähmaseks, kuna enamiku filosoofide vaated jõuavad elu jooksul muutuda.

Sama tähenduse laienduses tähistab "filosoofia" tuntud filosoofide töödekogu; see võib tähendada paljude filosoofide tõstatatud küsimuste akadeemilist uurimist; samuti võib see tähendada teatud kriitilist, loovat mõtteviisi. Ühtki neist tähendustest ei saa käsitleda teistest sõltumatuna või absoluutsena. Lühidalt üteldes on filosoofial igapäevases keelekasutuses erinevaid (kaas)tähendusi, kuid käesoleva artikkel keskendub filosoofiale kui uurimisvaldkonnale.

Sõna mitteakadeemiline kasutus muuda

Tavakeeles kasutatakse sõna filosoofia sageli, tähistamaks iga kogutud teadmiste vormi või inimese vaateid elule (nagu väljendis "elufilosoofia") või millegi saavutamise alusprintsiipe või meetodeid (nagu "minu kiirteedel sõitmise filosoofia". Neist esimest tähendust väljendatakse harilikult ka sõnaga "maailmavaade". Teises tähenduses on levinud fraasid "korporatiivne filosoofia" ja "ärifilosoofia".

Teise näitena võib traagilisele elamusele filosoofiliselt reageerimine tähendada hoidumist kirglikest reaktsioonidest intellektualiseeritud lähenemise kasuks. See konkreetne määratlus tuleneb Sokratese näitest, kes arutles rahulikult oma õpilastega hinge olemuse üle, juues mürkputkeleotist, mida kasutati Ateena kohtu otsusel tema hukkamiseks. Stoikud järgisid Sokratest, otsides vabadust oma kirgedest, millest pärineb kaasaegne sõna stoiline kasutus, tähistamaks rahulikku meelekindlust.

Filosoofia problemaatika ja harud muuda

Tavapäraselt tegelevad filosoofid selliste teemadega nagu eksistents või olemine, moraal või headus, teadmine, tõde ja ilu; ajalooliselt on enamik filosoofiat keskendunud ka religioossetele uskumustele või kattunud teadus(t)ega. Filosoofid võivad esitada kriitilisi küsimusi taoliste mõistete olemuse kohta, väljapoole teaduse vaatlusala jäävaid küsimusi, ka algavad mitmed suuremad tööd uusaegses filosoofias küsimisega filosoofia enese tähenduse ja ülesannete järele. Mis on filosoofia? on iseenesest juba filosoofiline küsimus, ehkki filosoofe ajendavad sagedamini spetsiifilised küsimused nagu:

  • Mis on tõde? Kuidas või miks määratleme me lauseid kas tõese või väärana, ja kuidas me seejuures arutleme?
  • Kas teadmine on võimalik? Kuidas me teame, et me teame?
  • Kas moraalselt õigete ja väärade tegude (või väärtuste, või institutsioonide) vahel on erinevus? Kui jah, siis milles see seisneb? Millised teod on õiged ja millised väärad? Kas väärtused on absoluutsed või suhtelised? Üldiselt ja konkreetselt - kuidas peaksin ma elama?
  • Mis on reaalsus ja milliseid asju võib kirjeldada reaalsetena? Mis on selliste asjade loomus? Kas mõned asjad eksisteerivad sõltumatult meie tajust? Mis on aja ja ruumi olemus? Mis on mõtte ja mõtlemise olemus? Mida tähendab olla keegi?
  • Mida tähendab olla ilus? Kuidas erinevad ilusad asjad igapäevastest? Mis on kunst?

Neid viit Vana-Kreeka filosoofias ilmnenud laiahaardelist küsimusetüüpi nimetatakse vastavalt analüütiliseks või loogiliseks, epistemoloogiliseks, eetiliseks, metafüüsiliseks ja esteetiliseks. Need pole ainsad ning Aristoteles, kes selletaolist klassifikatsiooni esimesena kasutas, käsitles ka poliitikat, meieaegset füüsikat, geoloogiat, bioloogiat, meteoroloogiat ja astronoomiat filosoofia harudena.

Sokratese ja sokraatilise meetodi mõjul arendasid kreeklased analüüsitraditsiooni, jagades kõnealuse probleemi osadeks, et seda paremini mõista.

Teised traditsioonid pole alati kasutanud selliseid tähistusi või rõhutanud samu teemasid. Ehkki India filosoofial on sarnasusi Lääne filosoofiaga, polnud jaapani, korea ja hiina keeles 19. sajandi keskpaigani terminit filosoofia tähistamiseks, vaatamata aastatuhandetepikkusele filosoofiatraditsioonile. Eriti Hiina filosoofias oli kasutusel kreeklastest erinev kategooriate kontseptsioon ning definitsioonid ei põhinenud ühistel omadustel, vaid olid tavapäraselt metafoorsed ja viitasid korraga erinevatele nähtustele. [1] Samas ei ole ka Lääne filosoofias kategooriate vahel selgeid piire ning vähemalt alates 19. sajandist on Lääne filosoofid sageli käsitlenud küsimusi probleemikeskselt, pesakonniti, liigitamata neid eraldi valdkondadesse.
/See lõik jätab mulje, justkui oleks filosoofia alldistsipliinid nagu eetika ja epistemoloogia praktiliselt väljasurnud. Lollus. Kohitseda./

Siiski on filosoofia käsitlemine problemaatika alusel harudesse jagunevana jäänud Lääne filosoofiakäsitlustes valdavaks ning levinud yha enam ka teistesse filosoofiatraditsioonidesse.

/Filosoofia harude puu./

Lõik filosoofia enesekohasusest ja metafilosoofiast. Vähe on neid distsipliine, mis ka iseennast käsitlevad; selle seos teadus-, õigus- jms filosoofiaga.

Lõik filosoofia ajaloost kui filosoofia õpetuses tihtipeale valdavast distsipliinist, mille kuuluvus filosoofia enese valda on samas tihti kysimuse all olnud. Mõned tuntumad filosoofialoolased - meilt ja mujalt (Russell, Copleston, etc). Filosoofia ajaloo eri esitused ajalooliselt, probleemikeskselt, sotsiaalselt, metoodiliselt (Saarinen) jms jäävad kyll artiklisse Filosoofia ajalugu, mis käsitleb seda eelkõige just distsipliinina.

Ajaloofilosoofia kaks tähendust: kui teaduse ja kui ajalooprotsessi filosoofia.

Motiivid, eesmärgid ja meetodid muuda

Sõna "filosoofia" tuleneb vana-kreeka sõnast (Φιλοσοφία, philosophia), mis tähendab ligikaudselt "tarkusearmastus". See tähistab pühendumust küsimisele, õppimisele ja teadmiste levitamisele. Paljud filosoofid on tundnud huvi maailma, inimolemise, olemise, väärtuste, mõistmise ja asjade olemuse vastu.

Filosoofiat võib eristada teistest distsipliinidest selle uurimismeetodite põhjal. Filosoofid formuleerivad oma küsimused tihti probleemide või mõistatustena, toomaks selgeid näiteid enda kahtlustest neid huvitaval, võluval või segadusseajaval teemal.
/Halb toortõlkeline lõik!/

Tavapäraselt formuleerivad filosoofid probleeme loogilisel kujul, kasutades ajalooliselt traditsioonilise loogika süllogisme, kuid alates Fregest and Russellist aina enam predikaatloogikat, ning suunduvad siis lahenduse poole, mis põhineb kriitilisel lugemisel ja mõtlemisel. Nagu Sokrates, otsivad nad vastuseid arutelu abil, või vastates teiste argumentidele, või hoolika isikliku mõtiskluse kaudu. Filosoofid vaidlevad nende meetodite suhteliste paremuste üle, küsides näiteks, kas filosoofilised "lahendused" on objektiivsed, lõplikud ja ütlevad reaalsuse kohta midagi informatiivset, või selgitavad need lahendused pigem meie keele loogikat, või mõjuvad pigem vaid isikliku teraapiana. Filosoofid otsivad põhjendusi nende küsimuste vastustele.

Keel on filosoofi esmane tööriist. Analüütilises traditsioonis on vaidlused filosoofilise meetodi üle olnud tihedalt seotud vaidlustega filosoofia ja keele suhte üle. Sama küsimustik on tõusetunud ka kontinentaalses filosoofias. Metafilosoofia, "filosoofia filosoofia", uurib filosoofiliste probleemide ja lahenduste olemust ning kohaseid meetodeid, jõudmaks ühest teiseni (vrdl. Patafüüsika: kas sellise mõiste eesti keelde kantimisel on mõtet?). Need vaidlused on seotud ka vaidlustega keele ja tõlgenduse üle.

Selline diskussioon on oluline ka filosoofia kui terviku jaoks, kuna filosoofia olemus ja ülesanne ise on alati olnud oluline osa filosoofilistest arutlustest. Vastupidi, selliste valdkondade nagu patafüüsika olemasolu viitab ulatuslikule vaidlusele, mis jääb väljaspoole käesoleva artikli haaret. Selliseid küsimusi käsitletakse pikemalt artiklis Metafilosoofia.

Filosoofiale lähenetakse ka suhete läbi osade vahel, nagu on tavaks strukturalismis ja rekursionismis. Eksisteerib ka üldine teadusfilosoofia ja selle spetsiifilised harud nagu biofilosoofia, füüsika filosoofia, keemia filosoofia jts.

Filosoofiatraditsioonid muuda

Paljude ühiskondade liikmed on huvitunud filosoofilistest küsimustest ja loonud oma tööl põhinevad filosoofiatraditsioonid. Termin "filosoofia" võib Euroopa ja Ameerika akadeemilises kontekstis viidata eksitavalt ainuüksi Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni filosoofilisele traditsioonile. Seda kutsutakse ka Lääne filosoofiaks, eriti vastandatuna Ida filosoofiale, mis hõlmab Aasia filosoofilisi traditsioone. Mõlemad mõisted ühendavad erisuguseid, isegi üksteisega sobimatuid koolkondi.

Filosoofiliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning erinevates regioonides on kujunenud suuremal või vähemal määral iseseisvad filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Tavapäraselt käsitletakse Lääne filosoofia algusena Vana-Kreeka filosoofiat, mille traditsioon on kandunud tänase päevani.

Et teistest filosoofiatraditsioonidest hakati alguses filosoofiana kõnelema just Läänes, kõrvutatuna ja vastandatuna Lääne filosoofiale, on nende asend, koosseis ja omavahelised suhted siiani mõnevõrra vaieldavad. Ka jäävad teised filosoofiatraditsioonid Lääne käsitlustes siiani sekundaarseteks.

/Millised trad-d veel olemas on ning millal ja kus need paiknevad?/

/Jupike vene filosoofiast - Lääne või ei?/

/Lõiguke araabia ja islami, aga samuti juudi filosoofia eriseisundist Lääne filosoofia suhtes./

Ida ja Lähis-Ida filosoofiatraditsioonid on mõjutanud Lääne filosoofe. Vene, juudi, islami ja viimasel ajal ka Ladina-Ameerika filosoofilised traditsioonid ...trattattaa

Piirid kõigi nende traditsioonide vahel on tinglikud. Erinevused traditsioonide vahel põhinevad tihti nende poolt tähtsamaks peetavatel ajaloolistel filosoofidel, rõhuasetustel ideede ja kirjutamisstiilide või -keelte suhtes. Iga traditsiooni temaatikat ja mõttevahetust võib uurida, kasutades teistest traditsioonidest tuletatud meetodeid, ning nende vahel on olnud olulisi ühisusi ja seoseid.
/Halb tõlge, aga paremat ei tulnud hetkel pähe./

Teisi filosoofilisi traditsioone, näiteks Aafrika filosoofiat, käsitletakse mujal harva. Seoses üldlevinud rõhuasetusega Lääne filosoofiale kui lähtepunktile on väärtuslike, kuid vähemtuntud mitte-Lääne filosoofiliste tööde uurimine, säilitamine ja levitamine seotud raskustega.

Ka keeled võivad olla ideede levikule nii takistuseks kui vahendiks. Küsimust, kas üldse ja kui, siis milliseid konkreetseid keeli võib lugeda filosoofia seisukohalt olulisteks, on käsitletud paljude kaasaegsete filosoofide töödes. /Ysna ymmargune ja sisutyhi lõik. Keelefilosoofiast võiks sellegipoolest midagi natuke olla. Ja millisesse artiklisse kuuluks yldse filosoofiakeelte probleem - st, kreeka ja ladina eriseisund, või teiste filosoofiakirjanduse mõistmiseks oluliste keelte oma - ja filosoofia tõlgitavuse probleem, ehk kui tähtis või tähtsusetu see ladin ikkagi on?/

Lääne filosoofia muuda

Lääne filosoofiatraditsioon algas kreeklastega ja jätkub tänapäevani. Tuntud Lääne filosoofide hulka kuuluvad Sokrates, Platon, Aristoteles, Augustinus, Thomas Aquinas (Aquino Thomas), Michel de Montaigne, Francis Bacon, René Descartes (Cartesius), Baruch Spinoza, George Berkeley, John Locke, David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Arthur Schopenhauer, Søren Kierkegaard, Friedrich Nietzsche, Gottlob Frege, Bertrand Russell, Henri Bergson, Edmund Husserl, Ludwig Wittgenstein, Martin Heidegger, Jean-Paul Sartre, Theodor Adorno, Jacques Derrida ja Willard van Orman Quine.

Levinud on Lääne filosoofia harudesse liigitamine problemaatika alusel. Tavapäraseimad jaotised on metafüüsika, epistemoloogia (tunnetusteooria), eetika ja esteetika. Teiste alldistsipliinide seas on ka loogika, keelefilosoofia ja poliitiline filosoofia.

/Lõik kuulub Lääne filosoofiasse, aga võib ka siin korduda. Asja mõte on kirjutada sarnane ka ida filosoofiasse, näitamaks Lääne ja Ida traditsioonide erinevust nende asendis teaduse ja religiooni suhtes. Stiili tuleb lihtsustada.:/
Ehkki mingil juhul ei saa Lääne filosoofiatraditsiooni pidada ühelgi selle ajahetkel ühtseks, võib öelda, et ta üldsuunitlus on aegade jooksul teinud läbi väga olulisi kannapöördeid. Kui antiikaegne Lääne filosoofia oli teadustega tugevalt läbi põimunud ning enamjaolt kas ei suhestunud religiooni kuigi selgelt või - seoses kristluse leviku aegse religioossete küsimuste aktualiseerumisega ühiskonnas - toetas aktiivselt üht või teist levinud usundit, siis oli praktiliselt kogu keskaegne filosoofia religioosne ja seeläbi jäid teaduslikud küsimused filosoofilise dispuudi fookusest kõrvale. Uusaegse Euroopa ilmalikustumise käigus intensiivistus teadustegevus ja sellest peale on aina enam eriteadusi filosoofiast iseseisvunud. Samas on varasemate etappidega võrreldes oluliselt suurenenud teadusfilosoofia osakaal ning filosoofia ja eriteaduste tähelepanu samadele küsimustele, religioosse filosoofia akaal Lääne filosoofias on seevastu langenud.

Põhjalikumat käsitlust vaata artiklist Lääne filosoofia.

Analüütiline ja kontinentaalne filosoofia muuda

Mugavuse mõttes võib jagada kaasaegse Lääne akadeemilise filosoofia kaheks traditsiooniks, kuna mõiste "Lääne filosoofia" kasutus viimasel sajandil on sageli ilmutanud kallakut ühele või teisele poole.

Analüütilisele filosoofiale on iseloomulik täppislähenemine filosoofiliste küsimuste keele analüüsile. Selle eesmärk on paljastada probleemide aluseks olevat mõistelist segadust. Analüütiline filosoofia domineerib angloameerika filosoofias, kuid selle juured on osalt ka mandri-Euroopas, kus seda samuti praktiseeritakse. Analüütilise filosoofia traditsioon algas 20. sajandi alguses Gottlob Fregega, seda jätkasid Bertrand Russell, G. E. Moore ja Ludwig Wittgenstein.

Kontinentaalne filosoofia on nimetus erinevate koolkondade kohta, mis tegutsevad valdavalt mandri-Euroopas, kuid ka mitmete ingliskeelsete ülikoolide humanitaarteaduskondades ja võivad tegeleda keele, metafüüsiliste probleemide, poliitilise teooria/Mis on 'political theory' korrektne vaste?/, perspektivismi või kunsti ja kultuuri mitmesuguste aspektidega. Üks kontinentaalfilosoofia koolkondade viimase aja huvipunktidest on katse tuua akadeemilisse filosoofiasse mittefilosoofilistena tunduvaid teemasid, muutes tavaootusi filosoofia ülesannetele.

Stanley Cavell, filosoof, kelle huvid pole ei kindlapiiriliselt "analüütilised" ega "kontinentaalsed", kirjeldab seda erinevust lähenemises, kirjutades: "filosoofia on päritav kui kas lahendatavate probleemide kogum (nagu seda teevad angloameerika analüütikud) või loetavate tekstide kogum (nagu seda teeb Euroopa - välja arvatud muidugi seal, kus on (taas) vastu võetud analüüs). On tuntav, kuidas sellest pärilusviiside erisusest tulenevad erinevad koolitusimperatiivid, erinevad standardid kriitikaks ja vestluseks, erinevad kompositsioonižanrid, erinevad autoripersoonid." ("The Philosopher in American Life", - Emerson’s Transcendental Etudes, 45-46)

Ida filosoofia muuda

/Siia lõik sellest, mida tähendab "Ida filosoofia" - formuleering sai alguse chinoiserie-ga 17. sajandi Euroopas, on sestap hägune ja levinud eri mõistemahtudes; ses suhtes on probleem sarnane orientalistikaga. Kui inglise keeles tähendab Ida filosoofia tihtipeale eelkõige India, Hiina ja Jaapani ning nende otsese mõjusfääri filosoofiat, on eesti keeles (ilmselt eelkõige vene mõjul) arvatud sellesse ka araabia filosoofia ja islami filosoofia. Seda eristust tuleb võõrkeelsete allikate puhul silmas pidada. Ka on Ida filosoofia mõnes käsitluses hõlmanud kõiki mitteeuroopalikke mõttekoolkondi, nii nagu "orientalistika" hõlmab tänini populaarkirjanduses pahatihti ka afrikanistikat, amerikanistikat ja australistikat.

Ida filosoofia järgib arvukaid traditsioone, mis pärinevad muistsest Indiast ja Hiinast või olid seal populaarsed . Kuulsate Ida filosoofide sekka kuulusid Kapila, Yajnavalkya/Nimekuju?/, Gautama Buddha, Akshapada Gotama/Nimekuju? Kas ei ole see sama nimi mis Gautama?/, Nagarjuna/Eesti traditsioonis on olnud pigem Nagardžuna - kuidas peaks olema artiklis?/, Kong Fuzi (Confucius), Laozi (Lao Tse), Zhuangzi (Chuang Tzu), Menzi (Mencius), Xun Zi, Zhu Xi, Wang Yangming, Dharmakirti, Sankara, Ramanuja, Vivekananda, Aurobindo ja Sarvepalli Radhakrishnan/Nimekuju?/.

India filosoofia on ehk Lääne filosoofiaga kõige paremini võrreldav. Nii uurib muistne njaaja koolkond loogikat, nagu seda teevad ka mõned kaasaegsed analüütilised filosoofid; kuid on ka olulisi erinevusi - näiteks rõhutas muistne India filosoofia traditsiooniliselt koolkondade või muistsete tekstide, mitte üksikute filosoofide õpetusi, kellest enamik kirjutas kas anonüümselt või kelle nimesid lihtsalt ei antud edasi.

/Jupikesed araabia, Hiina ja Jaapani filosoofiast!/

Ida filosoofia põhjalikum käsitlus on artiklis Ida filosoofia.

Filosoofia ja teadus(t)e suhe muuda

Levinud on seisukoht, mille järgi kuuluvad filosoofia valdkonda küsimused, millele eriteadused kas ei paku lahendust või mille eriteaduslikke lahendusi peavad nende küsimuste filosoofilistena käsitlejad ebapiisavateks. Selline määratlus näitab muidugi lähtumist vastandusest teaduse ja filosoofia vahel.

Seoses eriteaduste iseseisvumisega on viimastel sajanditel aina levinum olukord, kus filosoofia ja teadus tegelevad samade probleemidega. Küsimus filosoofia päristise osa olemasolust ja filosoofia mõttekusest on olnud üks analüütilise filosoofia lähtepunkte.

Ehkki traditsioo (mis ma nyyd ytelda tahtsingi?)

/Jupike teadusfilosoofiast, eriteaduste filosoofiatest ja filosoofia enesekohasusest./

Filosoofia ja religiooni suhe muuda

/Religioosne filosoofia, religioonifilosoofia, ateism, agnostitsism, sama problemaatika ajaloolises perspektiivis (Vana-Kreeka ja keskaja filosoofia) ning Ida filosoofias./

Rakendusfilosoofia muuda

Ehkki filosoofiat peetakse tihti läbinisti abstraktseks alaks, on sel ka praktilisi rakendusi. Kõige ilmsemad rakendused on eetikal, eriti rakenduseetikal, ja poliitilisel filosoofial. Poliitilise filosoofia suurkujude, nt Kong Fuzi, Kautilya, Sun Zi, John Locke'i, Jean-Jacques Rousseau', Karl Marxi, John Stuart Milli, Mahatma Gandhi ja John Rawlsi vaated on kujundanud ja põhjendanud erinevaid valitsusvorme ja nende tegusid.

/Järgnev lõik on USA-keskne. Vajab asendamist yldisemaga, USA-spetsiifiline jutt ymber artiklisse Haridusfilosoofia./
Samuti väärib eraldi mainimist haridusfilosoofia; John Dewey' propageeritud progressiivne haridus on avaldanud suurt mõju USA hariduspraktikale 20. sajandil.

Rakenduslikust vaatenurgast on oluline ka epistemoloogia, mis võib aidata korrigeerida arusaamu teadmisest, tõestusest ja põhjendatud uskumustest. Kaks kasulikku teed, mille kaudu epistemoloogia ja loogika võivad reaalset maailma mõjutada, on ajakirjandusteooria ja kriminalistika. Mitteformaalsel loogikal on hulk tähelepanuväärivaid rakendusi, aidates inimestel säilitada kriitilisust retoorika lugemisel ja igapäevavaidlustes.
/Kahtlase väärtusega lause. Kes kasutab turul tingides mitteformaalset loogikat?/

Üldises plaanis võivad mitmesugused erifilosoofiad nagu "õigusfilosoofia", "matemaatika filosoofia" jts aidata vastavate alade spetsialistidel oma eriala teoreetilisi või kontseptuaalseid lähtealuseid paremini mõista.

Enamgi veel, viimasel ajal on tekkinud uus tegevusala, filosoofiline nõustamine, mille praktiseerijad rakendavad filosoofilist lähenemist igapäevaelu probleemide lahendamisel. Ka on mitmed ida filosoofia harud aidanud leevendada miljonitel inimestel ärevusprobleeme, keskendudes meditatsioonile, sisemisele rahule ning seosele kehalise ja vaimse tervise vahel.


Filosoofia terminoloogia muuda

Filosoofilised terminid kujunevad välja kahel viisil: nii-öelda sõnalt tähendusele ja tähenduselt sõnale.

Tavakeeles olemasolevatest sõnadest, millel on oma tähendusväli, kuid mille tähendus ei ole selgelt piiritletav, kujunevad tasapisi filosoofia terminid, ja võiks vist isegi öelda, et "filosoofide tavakeel". Kui filosoofid omavahel oma tavakeelt räägivad, siis ei maksa arvata, et nad oskavad iga sõna defineerida, isegi juhul, kui see sõna on filosoofia "termin". Veel enam, filosoofid kipuvad vaidlema iga sõna tähenduse üle, ja näiteks küsimusest, mida tähendab teadmine, on saanud omaette filosoofiline probleem.

Siin meenutab olukord seda olukorda, mis esineb luules. Sõnu, mida luuletaja kasutab, ta ei defineeri. Sõna tähenduse mõistmine lugeja poolt tugineb selle sõna tähendusele tavakeeles ning ka luuletraditsioonis, mida võiks nimetada "luuletajate tavakeeleks". Teisalt kipub luuletaja andma sõnadele erilise, selle luuletaja isikupärasesse luulekeelde kuuluva või ka ühe konkreetse luuletuse puhul kehtiva tähenduse, mida lugeja mõistab aimamisi ja mille piirjooned on lahtised. Ka filosoofias juhtub, et mõne termini mõistmiseks tuleb tunda nii vastava sõna tähendusvälja tavakeeles, selle termini kasutamise traditsiooni filosoofia ajaloos kui ka konkreetse filosoofi loomingut tervikuna ning samuti tuleb vihjete varal aimata, mida filosoof silmas peab. Ühe ja sama termini erinevad tähendused tekivad käesolevas lõigus kirjeldatud juhul traditsioonide lahknemise tõttu. Traditsioonide lahknemine omakorda põhineb klassikute isikupärasel sõnakasutusel.

Juhtub muidugi ka nii, et mõni filosoof võtab kasutusele uue mõiste ning tähistab selle siis mingi sõnaga. See olukord on sarnane terminite kasutuselevõtule defineerimise teel matemaatikas. Ühelt poolt on termini tähendus ühemõtteline ning see nõuab termini kasutamisel täpsust. Termini kasutamise õigsus on kontrollitav. Teiselt poolt võimaldab just täpse definitsiooni (seega siis ka täpse mõiste) olemasolu muuta fikseeritud mõiste väljendamiseks kasutatavat terminit kui tahes sageli. Sellisel juhul ei tasu norida sõnade kallal, vaid tuleb olla salliv kui tahes imelike sõnakasutuste vastu, eeldusel, et filosoof teeb täpselt selgeks, mida ta ühe või teise terminiga silmas peab. Sõnade mitmetähenduslikkus põhineb käesolevas lõigus kirjeldatud juhtumil sõnade tinglikkusel.


Ajutised lingid, ehkki kuhugi võiksid jääda - kasuks filosoofiaartiklite kirjutajatele muuda

Wikipedia:Philosophy basic topics Wikipedia:WikiProject_Philosophy


Vaata ka muuda


Filosoofiatraditsioonid muuda


Filosoofia harud ja valdkonnad muuda

Välislingid muuda

/Eesti- ja võõrkeelsed lingid lahku, eestikeelseid juurde - niivõrd kui neid seal võtta on. Siiski võiks rõhk olla allikapublikatsioonidel, biograafiatel ja ajaloolistel ylevaadetel, mitte esoteerikal./

Mõned neist lehekülgedest sisaldavad linke veebis avaldatud filosoofiatekstidele, nagu ka mitmed asjakohased artiklid Vikipeedias.


Foorumid muuda

  • Talk Philosophy -- Koht, kus arutletakse teemade üle kõigist filosoofia harudest eetikast esteetikani.
  • Philosophy Forums -- Koht, kus arutletakse filosoofia üle, koos filosoofilist temaatikat katva diskursiivse raamatukoguga.


Bibliograafia muuda

/Suurem osa ingliskeelseid teoseid jääb alles, sest eesti keeles pole neid millegagi asendada. Samas tuleb siia ka suur jagu eestikeelsest filosoofiakirjandusest, on see siis milline on. Eesti ja inglise omad tuleb muidugi lahku lyya. Ka oleks eesti kontekstis mõttekas lisada venekeelseid allikaid, soovitavalt koos teiste võõrkeelsetega, kuid eraldi, ladinatähestikuliste lõppu./

Sissejuhatavaid teoseid muuda

Algajaile muuda

  • Philosophy: A Very Short Introduction by Edward Craig
  • The Complete Idiot's Guide to Philosophy (2nd Edition) by Jay Stevenson
  • Sophie's World by Jostein Gaarder
  • Philosophy Now magazine
  • Big Questions: A Short Introduction to Philosophy by Robert C. Solomon
  • A Short History of Philosophy by Robert C. Solomon, Kathleen M. Higgins
  • The Problems of Philosophy by Bertrand Russell
  • Philosophy: The Basics by Nigel Warburton.


Temaatilisi sissejuhatusi muuda

  • A Short History of Modern Philosophy by Roger Scruton
  • World Philosophies by Ninian Smart
  • Indian Philosophy: a Very Short Introduction by Sue Hamilton
  • A Brief Introduction to Islamic Philosophy by Oliver Leaman
  • Eastern Philosophy For Beginners by Jim Powell, Joe Lee
  • An Introduction to African Philosophy by Samuel Oluoch Imbo
  • Philosophy in Russia: From Herzen to Lenin and Berdyaev by Frederick Copleston
  • Continental Philosophy: A Very Short Introduction by Simon Critchley
  • Complete Idiot's Guide to Eastern Philosophy by Jay Stevenson
  • Classic Asian Philosophy: A Guide to the Essential Texts by Joel J. Kupperman


Antoloogiaid muuda

  • Philosophic Classics: From Plato to Derrida (4th Edition) by Forrest E. Baird
  • Classics of Philosophy (Vols. 1 & 2, 2nd edition) by Louis P. Pojman
  • Classics of Philosophy: The 20th Century (Vol. 3) by Louis P. Pojman
  • The English Philosophers from Bacon to Mill by Edwin Arthur Burtt
  • European Philosophers from Descartes to Nietzsche by Monroe Beardsley
  • Contemporary Analytic Philosophy: Core Readings by James Baillie
  • Existentialism: Basic Writings (Second Edition) by Charles Guignon, Derk Pereboom
  • The Phenomenology Reader by Dermot Moran, Timothy Mooney
  • Medieval Islamic Philosophical Writings edited by Muhammad Ali Khalidi
  • A Source Book in Indian Philosophy by Sarvepalli Radhakrishnan, Charles A. Moore
  • A Source Book in Chinese Philosophy by Wing-Tsit Chan


Käsiraamatuid muuda

  • The Oxford Companion to Philosophy edited by Ted Honderich
  • The Cambridge Dictionary of Philosophy by Robert Audi
  • The Routledge Encyclopedia of Philosophy (10 vols.) edited by Edward Craig, Luciano Floridi (also available online by subscription); or
  • The Concise Routledge Encyclopedia of Philosophy edited by Edward Craig (an abridgement)
  • Routledge History of Philosophy (10 vols.) edited by John Marenbon
  • History of Philosophy (9 vols.) by Frederick Copleston
  • A History of Western Philosophy (5 vols.) by W. T. Jones
  • Encyclopaedia of Indian Philosophies (8 vols.), edited by Karl H. Potter et al (first 6 volumes out of print)
  • Indian Philosophy (2 vols.) by Sarvepalli Radhakrishnan
  • A History of Indian Philosophy (5 vols.) by Surendranath Dasgupta
  • History of Chinese Philosophy (2 vols.) by Fung Yu-lan, Derk Bodde
  • Encyclopedia of Chinese Philosophy edited by Antonio S. Cua
  • Encyclopedia of Eastern Philosophy and Religion by Ingrid Fischer-Schreiber, Franz-Karl Ehrhard, Kurt Friedrichs
  • Companion Encyclopedia of Asian Philosophy by Brian Carr, Indira Mahalingam
  • A Concise Dictionary of Indian Philosophy: Sanskrit Terms Defined in English by John A. Grimes
  • History of Islamic Philosophy edited by Seyyed Hossein Nasr, Oliver Leaman
  • History of Jewish Philosophy edited by Daniel H. Frank, Oliver Leaman
  • A History of Russian Philosophy: From the Tenth to the Twentieth Centuries by Valerii Aleksandrovich Kuvakin
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:Oop/Filosoofia(päris_artikkel)&oldid=2240557"