Esa Saarinen

Esa Jouni Olavi Saarinen (sündinud 27. juulil 1953 Hyvinkääs) on soome filosoof, Helsingi Ülikooli ja Helsingi Tehnikaülikooli õppejõud.

Esa Saarinen

Ta omandas 1978. aastal Helsingi Ülikoolis doktorikraadi loogikat ja keelefilosoofiat käsitleva väitekirjaga "Backwards-Looking Operators in Intensional Logic and in Natural Language".

Alates 1978. aastast on ta töötanud Helsingi Ülikooli teoreetilise filosoofia dotsendina. Aastatel 2002–2007 oli ta korraline professor Helsingi Tehnikaülikoolis. Rööbiti akadeemilise tegevusega on ta töötanud konsultandina Soome tööstuses, muuhulgas ka Nokia ja Marimekko heaks, juurutades "filosoofiat juhtidele" ka tegelikus elus.

Rünnak

5. märtsil 2014 oli ta teel Otaniemi Dipoli kongressikeskusse (Espoos), kui teda hoone peaukse ees ründas noaga 21-aastane üliõpilane. Pussitamise järel toimus rüselus ja tekkinud vigastused vajasid haiglaravi. Ta oli ravil Meilahti haiglas Helsingis.

Poeg Jerome Saarineni vahendusel edastatud pressiteate põhjal soovis Esa taas peatselt loenguid pidada, osaleda koos teiste inimestega headuse loomisel ja jätkata argifilosoofia teel.

2. aprillil 2014 suundus Saarinen Otaniemi Dipoli kongressikeskusse pidama ärajäänud loengut.

Looming

Uuendusliku ja akadeemilisuse piire ületava filosoofina tegi Saarinen endale nime juba 1980ndatel. 1994. aastal nägi ilmavalgust Saarise rahvusvaheliselt tuntuim teos, Mark C. Tayloriga kahasse kirjutatud "Imagologies: Media Philosophy", mis käsitleb postmodernistliku kultuuri meediafilosoofiat.

Esa Saarise raamatus "Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini" ("Länsimaisen filosofian historia huipulta huipulle Sokrateesta Marxiin", 1985) on esitletud Lääne filosoofia ajaloo kesksemaid tegelasi. Saarinen ise kutsub ennast "argifilosoofiks". Üheks oma filosoofia põhiküsimuseks peab Saarinen "hea elu" võimalikkust. Tema filosoofia on tavalugejale köitev ja hõlpsalt loetav "elav filosoofia", mida Saarinen ise kutsub "sokraatiliseks". Saarineni filosoofia eesmärk on panna kuulaja mõte liikuma ning lugeja filosoofiga kaasa mõtlema. Sellise taotlusega on ka eesti keeles ilmunud "Symposium" ja "Filosoofia!".

Pidevus ja sarnasus ristsamastamisel

Artiklis "Continuity and Similarity in Cross-Identification" väidab Saarinen muu hulgas, et eri võimalikesse maailmadesse kuuluvate objektide samastamise probleem ei ole pseudoprobleem.

Jaakko Hintikka on väitnud, et üks peamisi ristsamastamise vahendeid on ruumiline ja ajaline järjepidevus. Ruumiline ja ajaline järjepidevus on indiviidide taassamastamise tähtsaim vahend, ja kui Hintikkal on õigus, ei too ristsamastamine kaasa uusi ületamatuid raskusi. Hintikka järgi me tavaliselt ristsamastame uskuja uskumusalternatiivide vahel (võimalike maailmade vahel, mis on uskuja kõikide uskumustega kooskõlas), jälgides indiviide edasi-tagasi ruumis ja ajas ning püüdes jõuda maailmadevahelisele ühisele pinnale. Saarinen väidab, et propositsiooniliste hoiakute kontekstis on see skeem kõlbmatu, enamikus kontrafaktuaalide kontekstides ja mõnedes teistes intensionaalsetes kontekstides aga rakendatav.

Saarinen teeb vahet võimalikel asjade seisudel ja võimalikel sündmuste käikudel. Sündmuste käik on lineaarselt järjestatud asjade seisude klass. Erinevalt sündmuste käikudest pole asjade seisudel tulevikku ega ajalugu. Üks ja see sama asjade seis saab olla mitme sündmuste käigu ajaviil. Vaatleme võimalikke tulevasi sündmuste käike teatud asjade seisude (võimaliku maailma staadiumi) jaoks. Neid saab esitada puuna, mille juur on selles staadiumis. Hintikka skeemi järgi tuleb selleks, et kontrollida eri sündmuste käikudest võetud indiviidide samasust, jälgida neid tagasi algse staadiumini ja vaadata, kas nad langevad seal kokku. Me taassamastame kummagi indiviidi algse staadiumi asukaga, ja algne staadium on sündmuste käikude ühine pind. Siin on selge, mida tähendab ajas ja ruumis järjepidevate indiviidide kokkulangemine ühisel pinnal. Enamikul juhtudel me aga ei ristsamasta võimalike sündmuste käikude vahel, millel on vähemalt üks ühine staadium. Näiteks kui me ristsamastame kõigi võimalike tulevaste sündmuste käikude vahel, mis on kooskõlas kõigega, mida ma tean, siis eeldus, et kõigil neil on vähemalt üks ühine staadium, eeldab, et ma tean maailma teatud hetke kohta kõike, mis on aga ebarealistlik.

Vaatleme olukorda teatud auditooriumis teatud hetkel. Siis võib mõelda sealt algust saavatele alternatiivsetele sündmuste käikudele. Väljaspool auditooriumi toimuva jätame täpsustamata. Siis ei ole sündmuste käikudel ühtki täielikku ühist staadiumi, kuid osa staadiumist on neile ühine. Tegu on lokaalselt, kuid mitte globaalselt identsete võimalike asjade seisudega. See "väike maailm" saab olla Hintikka mudelis ühiseks pinnaks. Piisab tavalisest taassamastamisest. Propositsiooniliste hoiakute puhul saab seda mudelit rakendada aga ainult piiratud arvul juhtumitel. Vaatame jälle kõiki võimalikke sündmuste käike, mis on kooskõlas kõigega, mida ma tean. Mudel on rakendatav eeldusel, et on olemas maailma staadium, mille mingi ruumiliselt piiratud osa kohta teatud hetkel on mul täielik teadmine. Ka see eeldus on ebarealistlik. Pealegi ei ütle mudel midagi nende indiviidide ristsamastamise kohta, mis ei ole taassamastatavad ühegi ühise osa asukatega.

Mudel võimaldab ka sündmuste käike, mis tulevikus langevad kokku, aga minevikus lahknevad. Saul Kripke, John Mackie ja Colin McGinn on väitnud, et indiviidi päritolu on tema paratamatu omadus. Kui aga ristsamastamine on võimalik minevikku lahknevate sündmuste käikude vahel, siis ei ole kindel, et ristsamastatud indiviididel on sarnane päritolu. See lahkarvamus tundub Saarisele pealiskaudne. Intensionaalsete mõistete võimalike maailmade semantika üks põhiideid, on mitme võimaliku maailma üheaegne vaatlemine. Vaadeldav võimalike maailmade klass sõltub mõistest ning on erinev eri võimalikkusemõistete (praktiline võimalikkus, füüsiline võimalikkus, loogiline võimalikkus jne) ja eri propositsiooniliste hoiakute korral. Kui Kripke jt räägivad päritolu de re paratamatusest, siis nad pidasid silmas üht konkreetset intensionaalset mõistet ja üht konkreetset võimalikkusmõistet. Nad peavad silmas tavatarvituses olevat võimalikkuse mõistet, mis on loogilisest võimalikkusest vähem helde. Kripke väide ei kehti kõigi intensionaalsete mõistete puhul ega pruugi kehtida võimalike maailmade laiemate klasside puhul. Meil tuleb sageli tegelda tagurpidi lahknevate lugudega, mille korral ristsamastatavatel indiviididel ei ole identset ega isegi mitte sarnast päritolu.

Vaatame tegelikku maailma, nagu ta praegu on, ja üht indiviidi selles, näiteks Nixonit. Saab mõelda erinevatest sündmuste käikudest, mis on kooskõlas kõigega, mida me teame (või näiteks usume) ja mis toovad praeguse asjade seisuni ja täpselt praeguse Nixonini. Tõenäoliselt me ei tea ega usu Nixoni päritolu üksikasjade kohta suurt midagi, rääkimata sügootidest ja gameetidest, millest Colin McGinn räägib. Nii et on sündmuste käike, mis on kooskõlas kõigega, mida me teame või usume, ja on Nixoni päritolu koha pealt väga erinevad. Pole mingit de re paratamatust, et Nixonil oleks see päritolu, mis tal tegelikult on. Nixoni ristsamastamiseks piisab Nixoni ajas ja ruumis edasi-tagasi jälgimisest. (Eeldame, et on teada, et inimesed on ajas ja ruumis järjepidevad.)

Tuleb alati hoolikalt eristada küsimust, millised võimalikud maailmad on ühes või teises intensionaalses kontekstis relevantsed, ja ristsamastamise probleemi. Saarisele tundub, et seda pole märgatud.

Põhiraskus tundub olevat see, et me nõuame, et ühine pind oleks täiesti sarnane. Selle nõude me esitame nii kogu staadiumi kui ka staadiumi osa puhul. Selle nõude tõttu meie mudel propositsiooniliste hoiakute kontekstis enamasti ei tööta, sest meie propositsioonilised hoiakud ei täpsusta praktiliselt kunagi mingit maailma osa lõpuni. Et mudelit parandada, loobume täieliku sarnasuse nõudest. Kui sarnased peavad staadiumid või nende osad olema, et mudel töötaks?

Oletame, et tegu on inimese a uskumustega. Need täpsustavad ühtesid ruumipiirkondi rohkem kui teisi. Kindlasti aga ei täpsusta need ühtki ruumiosa ammendavalt, vahe on ainult detailsuse astmes. Oletame, et me tahame ristsamastada a-d ennast üle tema doksastiliste alternatiivide. Eeldatavasti on see võimalik. Meil on enda kohta de re uskumusi. Kindlasti aga ei täpsusta a uskumused kõiki tema omadusi. Nii et a omadused on tema eri doksastilistes alternatiivides erinevad. Vaevalt see näitab, et teda ei saa üle nende ristsamastada. Aga Hintikka mudeli järgi pole siin ristsamastamine võimalik. Pole kõigega, mida a usub, kooskõlas olevate sündmuste käikude ajas ja ruumis piiratud osa, mis sisaldaks a-d. (Igal sündmuste käigul, mis on kooskõlas kõigega, mida a usub, on küll ruumiliselt ja ajaliselt piiratud osa, mis sisaldab a-d, aga see on teine asi. Tundub, et siin saab a-d ristsamastada ainult selle põhjal, et a uskumused täpsustavad teda piisava detailsusega. See ongi sarnasuse kaalutlus. See sarnaneb David Lewise ideedega. Hintikka on leidnud, et Lewise idee, et vasted eri maailmades on määratud sarnasusega (sarnasuskaalutluste kaalutud keskmisega), sest maailmadevahelise võrdluse kaugelt tähtsaim vahend on antud järjepidevuse printsiipidega. Ristsamastamise jäävad sõltuma loodusseadustest, mis tagavad meie loomulike indiviidide, näiteks füüsiliste esemete järjepidevuse ruumis ja ajas. Aga a näites a küll usub, et ta on ruumis ja ajas pidev, nii et me saame tema esmapilgu vasteid edasi ja tagasi jälgida, nii et me saame tõmmata staadiumijooni, mis seovad üht indiviidi eri hetkedel ühe sündmuste käigu raames, kuid ei saa neid ühendada maailmajooneks, mis eraldaks välja ühe ja sama indiviidi eri sündmuste käikudes. (David Kaplani kujundit kasutades: pidevus võimaldab lennata kodumaa piires, kuid mitte välismaale.)

Propositsiooniliste hoiakute kontekstis ei ole Hintikka kriitika sarnasuslähenemise aadressil õigustatud. Suhteliselt kerge on näha, mis viis Hintikka järjepidevuse ületähtsustamisele selles kontekstis. Kui jutt on uskuja uskumustest, siis Hintikka järgi on ühine pind lihtsalt mis tahes maailmaosa, mille täpsustavad tema määratud uskumused. Kui niisugune ühise pinna definitsioon Hintikka mudelisse sobiks, siis oleks see mudel rakendatav ka propositsiooniliste hoiakute kontekstis. Kuid see definitsioon on sobimatu (põhjendus on allpoo). Saarise meelest ei määratle määratud uskumused maailma kohta mingit ühist pinda doksastilistele alternatiividele, sest inimese uskumused ei määratle (ei täpsusta) tavaliselt mingit ruumiliselt ja ajaliselt piiratud maailmaosa, kuigi need määratlevad maailma osaliselt. Oletame, et politseinik ei tea, kes teatud hetkel linnapea majja sisse murdis, kuid tal on varga (kes ta ka ei oleks) kohta teatud ebakonkreetsed uskumused. On erinevad sündmuste käigud, mis on kooskõlas kõigega, mida politseinik usub. Kõigis neis murdis keegi teatud ajal linnapea majja sisse, kuid isik on erinev. Ühes on varas Joe Smith, ühes teises Bob Brown. Võib eeldada, et mõlemat saab ruumis ja ajas edasi ja tagasi jälgida. Nendele sündmuste käikudele on ühine see, et hetkel t murdis keegi linnapea majja sisse. Neile on ühine see, mis on fikseeritud politseiniku fikseeritud uskumustega maailma kohta. Neil kahel on ühine pind, nimelt osaliselt kirjeldatud asjade seis, et hetkel t murdis keegi linnapea majja sisse. Hintikka mudeli järgi tuleb tavaliselt lihtsalt indiviide jälgida ja vaadata, kas nad ühisel pinnal kokku langevad. Kas Joe Smith ja Bob Brown langevad ühisel pinnal kokku? Tundub, et langevad, sest ühine pind on "Keegi murrab linnapea majja sisse" ja olemasolukvantori ettenähtud väärtused on vastavalt Smith ja Brown. Aga neid ei peaks ristsamastama. Teisest küljest, kui väita, et nad ei lange kokku, siis tuleb esitada mingisugused süstemaatilised argumendid, aga neid ei paista olevat.

Nii et kui defineerida a doksastiliste uskumuste vahelise ühine pind lihtsalt mis tahes vana maailmaosana, mille kõik a uskumused täpsustavad, siis Hintikka skeem kaotab usutavuse. Indiviidide jälgimisest ühise pinnani pole kasu, kui pole meetodeid ühiste pindade vaheliseks ristsamastamiseks. Neid Hintikkal pole. Olukord muutub, kui kasutada Lewise sarnasuslähenemist. Nüüd ei saa ühe sündmuste käigu Joe Smithi teise sündmuste käigu Bpb Browniga samastada, sest nad pole asjakohaste omaduste suhtes küllalt sarnased.

Relevantse mõtlemise relevantsus: märkusi Carlin Romano raamatu "America the Philosophical" kohta

Artiklis "The Relevance of Relevant Thinking: Remarks on Carlin Romano's America the Philosophical" ütleb Saarinen, et Carlin Romano raamat "America the Philosophical" laiendab filosoofia õpetusest isiklikuks kalduvuseks reflektiivselt mõtelda, filosoofia on autori järgi reflektiivne kalduvus relevantse teenistuses ja tegelikust parema elu kasuks; filosoofia mõte on väljuda näiliselt mittefilosoofilistesse tegevusvaldadesse, et neid kultiveerida; raamat murrab lahti filosoofia akadeemilistest piiridest ja sillutab teed filosoofiale, mis aitab kaasa inimeste elamise viisile.

Saarinen võrdleb tunnet Romano raamatu lugemisest tundega 10-aastaselt esimese biitlite laulu "All My Loving" kuulamisest jäänud liigutusest koos tundega, et see on õige. Raamat avaldab muljet ohjeldamatu huumori, rõõmsa stiiliga, sooja, sõbraliku ja inspireeritud õpetatusega ning kirega teha nähtavaks filosofeeriva hoiaku relevantsus, suurus ja vitaalsus. Selle põnevus oli nakkav. Romano paigutab filosoofia aladele (teemadesse, kontekstidesse, väljenduskeskkondadesse, praktikatesse, eluviisidesse), mida akadeemiline filosoofia ja selle praktikad on ignoreerinud või ära põlanud, ning väidab, see varem aimamata maastik on filosoofilise mõtlemise kullasoon. Romano järgi on filosoofia lahutamatu mõtleja eraelust, on fundamentaalselt palju isiklikum, kui on arvatud. Ta peab filosoofilist mõtlemist vitaalseks, elumuutvaks jõuks, mis aitab kaasa demokraatiale ja inimprogressile. Ta näeb filosoofial palju varem aimamata võimalusi.

Romano näitab rakendusliku, elufilosoofilise mõtlemise tähtsust ning pakub dispositsioonilise vaatenurga. Saarinen on peaaegu 30 aastat püüdnud välja töötada dispositsiooniliselt orienteeritud, positiivset ja konstruktiivset, kaudset ja otsustavalt mittedistsiplinaarset filosoofilist praktikat loengute näol. Romano arendab sedasama metafilosoofilist paradigmalaiendust kirjalikus vormis. Mõned pedagoogid peavad loengut ühesuunaliseks, passiivseks ja vanamoeliseks, isegi allutavaks, ja halbu loenguid ongi palju peetud. Saarinen usub, et koidab uus, mõtlema ärgitavate loengute ajastu. Ta peab silmas kohaloleva auditooriumi ees peetud etenduslikke loenguid. Lektor on mõtete dirigent. Võrdselt olulised on mõttevoog, intensiivsuse areng ning muusikute ja dirigendi vaheline häälestus. Erinevalt orkestrist ei mängi muusikud mõttepilli nootide järgi. Mõttekäigud, assotsiatsioonid, jutustused ja kogemused, mille üle loeng kutsub osalejat järele mõtlema, ei tule väljast, vaid puhkevad seest, ainult mõningase toetusega väljastpoolt. Elufilosoofiline loengupidamine kui etenduskunst ja elufilosoofiline praktika on hübriidne nähtus sarnaselt sellega, mis on olnud muusika ajaloos. Traditsioonilise loengu ja motivatsioonikõnelemise elemendid on ühitatud tingimusteta austusega indiviidi kui oma mõtete ja taipamiste allika vastu. See on loengusarnane energiseeritud ülikeskendunud ühine järelemõtlemisistung. Tuleb luua väestav ruum, võimestav keskkond, toetav õhustik, milles inimesed saaksid tegelda elufilosoofiliselt relevantse järelemõtlemisega, milles saaksid huvitatud osalejad leida elumuutvad sekkumised seestpoolt, ilma et ta peaks filosoofiat tundma. Tuleb anda ajend järelemõtlemisele, mida tavaliselt välditakse. Missugused kontekstid ja ajendid on kõige sobivamad? Tähtsam kui "mis" on "millal" ja "kus". Asi pole filosoofilise materjali valikus, vaid selles, millal ja kus saab osaleja tegelda isiklikult äratasuva elufilosoofilise järelemõtlemisega. Üks vastus on: Romano raamatut lugedes; teine vastus on: Saarise loenguid kuulates. Asi on selles, mis saab osalejaga raamatu või loengu kaasabil toimuda. Autor soovib, et lugeja mõtleks järele võimalusega muutuda. Autori käsituses on Ameerika väga rikas mõtlejatest, kirjanikest ja aktivistidest, kellel on olnud seesama kirg panna inimesi mõtlema, kuidas elada.

Mis teeb raamatus käsitletud inimeste püüdlused filosoofiliseks? Nad analüüsivad eelarvamusi jätkuvalt, avavad silmi ja muudavad inimeste vaimu, mõtlevad kujutlusvõimeliselt probleemide lahenduste peale, revideerivad kujutlusvõimeliselt mõtlemisviisi, jutustavad veenvaid lugusid reaalsest kogemusest, seovad kogemuse, uurimise ja järelemõtlemise elu endaga, seisavad vastu igavestele õigetele vastustele, tegelevad veenmisega, nende mõtlemine jääb mõistlikult hoolikaks, reaalsuse suhtes tundlikuks, neil on õnnestumisse uskuv hoiak ja nad püüavad ületada mõtte ja teo vahelist lõhet, tõeline filosoofia peab nende arvates alati tegelema reaalsete inimeste reaalsete igapäevaelu probleemidega. Nendel tunnustel pole pistmist spetsiifilise kutsealaga ega valdkonnaga. Ükski ei eelda filosoofia või mõne muu distsipliini privilegeeritud autoriteeti. Ühine on see, et inimsus ületab iseennast, jäädes kehastunuks ja konkreetse eluga seotuks. Filosoofilisus tähendab Romano jaoks orienteeritust järelemõtlikule tegutsemisele, dispositsiooni ja püüdlust elule, milles tõsine, avatud kaalutlemine on kõrvuti vajadusega tegutseda. Romano kutsub üles laiendama paradigmat filosoofialt kui õpetuselt filosoofiale kui dispositsioonile järele mõelda. Romano ei pea õpetuse filosoofide tööd väärtusetuks. Kuid vabad vaimud, kes tahavad kasutada oma aru ja kujutlusvõimet enese sidumiseks ülejäänud maailmaga ning eluga kui interaktsiooni, seikluse ja muutumisega, hindavad küllap Romano nägemust rohkem.

Saarinen on alates 1995. aastast korraldanud Küprosel 47 korda nädalaajalist Paphose seminari kokku üle 4000 väga erineva osalejaga. See on kõigile avatud. Ta peab seda oma suurimaks saavutuseks filosoofiapraktikuna. Saarinen ei kahtle ettevõtmise õnnestumises. Osalejatele ei avaldata survet, et nad võtaksid ette mõne konkreetse muutuse oma elus või jõuaksid mingile konkreetsele järeldusele. Saarinen teeb oma kogemusest järgmised järeldused. Inimestel on vajadus oma elu üle järele mõelda ja nad haaravad võimalusest entusiastlikult kinni, kui õhustik tundub õige ning piisavalt stimuleeriv ja turvaline. Inimesed ei taha saada palumata nõuandeid, kuidas oma elu elada. Neil ei ole tarvis mitte niivõrd uusi teadmisi elu aluste kohta kui konstruktiivselt meelde tuletada, mida nad juba teavad, ja see järelemõtlikult tervikuks seostada. Igaühel on kaasasündinud võime mõelda nii, et see teeb tema elu paremaks. On võimalik luua õhustik, mis just seda soodustab. Aga kutseline filosoofia ei saa sellest aru. Ta on liiga ametis oma professionaalsete teemade ja vaidlustega, et võtta kinni filosoofilisest järelemõtlemisest kui elu paranemise allikast.

Inimene võib olla kuulus majandusteadlane juhtivas ülikoolis ja mitte mõista tegeliku elu majandusnähtusi. Inimene võib olla juhtiv filosoofiaprofessor, suutmata mõista tegeliku elu filosoofilisi nähtusi. Teooriatel on iseväärtus, kuid teooriate kõrval on ka elu. Mõned õpetlased on uhked, et nad on tavaelust kaugel. Ükskõik kui kunstlik ja elukauge mingi intellektuaalne süsteem on, mõned inimesed tahavad saada selle ülempreestriteks ja väravavahtideks. Representatsioonisüsteemid elavad oma elu, ja varsti on neile pühendatud terved institutsioonid, distsipliinid ja eluviisid. Aga teoreetiliste probleemide maailm ei tee elatavat elu olematuks. Romano idee on mitte karta elu. Tema kirg on avada lairibaühendus filosoofia ja elu vahele, kaotades privilegeeritud ühesuunaliste eksperdikanalite autoriteedi. Kasvamine, isiklik vastutus, seiklus, proovilepanek ja loovus on tagasi. Isiklik kasvamine, mida ei saa teiste õlule panna, on tagasi. Järelemõtlemine kui mõõtmatult oluline allikas on tagasi. Aga seda tuleb ise teha. Ükski ekspert ei saa minu eest mõelda minu elu aluste üle ega minu elu elada. Järelemõtlemine vajab elu ja elu vajab järelemõtlemist. Järelemõtlemist tuleb harjutada, hõlbustada, ärgitada ja aktiivselt kasutada. See peab olema seotud elu algsete määramatustega, käitumisega, eluga kui jätkuva ja areneva protsessiga, millesse inimene saab sekkuda. Nagu elugi, saab järelemõtlemist alati taaslaadida, taaselustada ja ümber suunata. Seda Romano raamatu kangelased teevadki.

Jay F. Rosenberg ütleb raamatus "The Practice of Philosophers", et praktiseerivad filosoofid on teoreetikute eeskuju, ning kuna nende teoretiseerimise aine on faktidest kaugel, on nad praktiliste inimeste vastand. Romano ei ole nõus. Ta otsib aktiivset elavat järelemõtlemist, mida motiveerib inimlik vajadust. Romano arvates tuleb filosoofilist mõtlemist proovile panna praktilistes asjades ja seda ei saa nendest lahutada. Filosoofiline järelemõtlemine ei ole eneseküllane üksildande tegevus, mis on päris inimeste päris muredest kaugel. Romano aktivism toetub Ralph Waldo Emersonile, William Jamesile ja John Deweyle, ja see on valmis elu mõjutama. Filosoofia on järelemõtlemise kalduvus, dispositsioon ja püüdlus relevantse teenistuses ja parema elu kasuks. Filosoofia ülesanne on fundamentaalselt elustav ja dünaamiline, see on kasvamiseks ja progressiks hädavajalik. Olla filosoofiline tähendab saada tähelepanelikuks selle suhtes, mis päriselt loeb, ning olla sellest teravalt teadlik, tunnistades ka mõtlemise enda otsustavat rolli selliste otsustuste tegemisel. Filosoofia ei tähenda eemalseisja vaatlusi, vaid tähelepanelikumat ja produktiivsemat osalemist maailmas. See eeldab lõppematut dialoogi selle üle, mis on relevantne. See tõstab esile inimese järelemõtlemisvõime, võime mõelda ja ümber mõelda, võtta vaatekohti, omaks võtta ja ümber kujundada, muuta ja otsustada, kõrvalt vaadata ja aru pidada, suunata ja ümber suunata, võrrelda ja suhestada. Elu on seal, kus on tegu, ja iga tegu on filosoofiline. Romano näitab filosoofia kujutlusvõimet ja piiramatust inimliku dünaamika mootorina. Filosoof peaks end seostama inimlike tegevuste, praktikate ja eluviisidega, nende poole pöörduma, neid sihikule võtma, neid lahti mõistestama ning olla valmis neid muutma. Romano ütleb, et Ameerika on rikas sellesuunaliste filosoofiliste ettevõtmiste poolest.

Raamat ei pööra palju tähelepanu akadeemilistele teoreetilistele filosoofidele, kes keskenduvad kitsaste teadmispretensioonide õigustamisele tükikaupa ja teaduslikkusele pretendeerivate argumentidega. See ei tähenda, et neil poleks teeneid. Lihtsalt Ameerika vaimupärandi peamine uhkus on väljaspool kitsast teadust jäljendavat filosoofiat. Filosoofiline järelemõtlemine toob välja filosoofia loomuse, mis on seostumine filosoofiavälise tegevusega. Selle mõte on olla kasulik, kommunikatiivne ja rikastav. See ei kanna kohale formaalseid veatuid laiatarbekaupu, mis on mõnede ekspertide poolt hästi läbi mõeldud. Romano on veendunud, et filosoofia on fundamentaalselt rakenduslik ettevõtmine. Tuleb minna näivalt mittefilosoofilistesse dünaamilistesse valdadesse, et neid kultiveerida. See on arusaam filosoofiast kui ämmaemandast, mida Sokrates ülistas, mida aga tänapäeva akadeemiline filosoofia põlgab.

Publikatsioone

• Intentional Identity Interpreted. // Linguistics and Philosophy, 1978, lk 151–223
• Propositional Attitudes, Anaphora, and Backwards-Looking Operators. 1978
• E. Saarinen, R. Hilpinen, I. Niiniluoto, M. Provence Hintikka (toim). Essays in Honour of Jaakko Hintikka, D. Reidel 1979
  • Continuity and Similarity in Cross-Identification, lk 189–215
• Esa Saarinen, S. Slotte. Philosophical Lecturing as a Philosophical Practice. – Practical Philosophy, 2003, 6(2), lk 7–23
• Philosophy for managers: Reflections of a practitioner. // Philosophy of Management, kd 7, Supplement 2008
• The Paphos Seminar. Elevated Reflections on Life as Good Work, GoodWork Project Report Series, nr 80, Harvard University 2013
• Kindness To Babies and Other Radical Ideas: Rorty's Anti-cynical Philosophy. – A. Gröschner, C. Koopman, M. Sandbothe (toim). Richard Rorty: From Pragmatist Philosophy to Cultural Politics, London: Bloomsbury 2013
• Esa Saarinen, T. Lehti. Inducing Mindfulness Through Life-Philosophical Lecturing. – A. Ie, C. T. Ngnoumen, E. Langer (toim). The Wiley Blackwell Handbook of Mindfulness, John Wiley & Sons 2014, lk 1105–1131
• Life-Philosophical Lecturing as a Systems-Intelligent Technology of the Self. Special Supplement. Journal of Philosophical Research, 2015, 33, lk 263–280
• Esa Saarinen, J. Korhonen. Contextualized Personality, Beyond Personality Traits: The Case of Life-Philosophical Lecturing. // European Journal of Personality, 2015, 29, lk 344–345
• The Relevance of Relevant Thinking: Remarks on Carlin Romano's America the Philosophical. // Transactions of the Charles S. Peirce Society, 2016

Lektorina

Saarinen on avaliku elu tegelasena ekstravertne ja karismaatiline isiksus, ta loengud on üliõpilaste seas, aga ka laiemalt ülipopulaarsed. Akadeemilistes ringkondades on Saarineni nimetatud punkdoktoriks kõmulise intervjuu järgi ajalehes Helsingin Sanomat, kus nii nimetas Saarineni intervjueerija, esseist Jan Blomstedt, ja seda kinnistas ka järgnevalt ilmunud raamat oma pealkirjaga "Punk-akatemia". Muu hulgas on Saarinen oma loengutes käsitlenud tõelust, edu saavutamist, juhtimisfilosoofiat, paarisuhteteemasid jms. Saarise loenguid on avaldatud ka CD-dena.

Videod

• Näin Esa Saarinen toivotettiin tervetulleeksi töihin, kolmapäev 2.4.2014, 18.13, veebiversioon (vaadatud 12.04.2014) (soome keeles)

Teoseid eesti keeles

• "Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini". Soome keelest tõlkinud Juhan Kahk noorem, Kaido Floren, Tõnis Idarand, Katrin Raid. Tallinn, Avita 1996; kordustrükid 2002, 2004, 2007. ISBN 998582573X
• "Symposium". Soome keelest tõlkinud Andres Luure. Tallinn, Avita 2003. ISBN 9985208765
• Esa Saarinen, Kirsti Lonka. "Muutumised: vaimse kasvamise poole." Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits. Tartu, Fontese kirjastus 2004. ISBN 9985940695
• "Filosoofia!" Soome keelest tõlkinud Kalle Kurg. Tartu, Hermes, 2007. ISBN 9789985981733

Tunnustus

• 2014 Maarjamaa Risti III klassi teenetemärk

Isiklikku

Ta on abielus Pipsa Pallasvesaga, kellega tal on kaksikpojad Oliver ja Jerome.

Välislingid

• Esa Saarineni koduleht
• Pärnus Saarineni kuulamas, november 2004