Vikipeedia

Hiina filosoofia

Hiina filosoofia on filosoofia, mis on kirjutatud järgides hiina mõttele omaseid kultuuritraditsioone. Lääne filosoofias on seda enamasti käsitletud osana ida filosoofiast. Hiina filosoofia lätted pärinevad Shangi ajal tekkinud ennustamise kasutamise läbi Zhou ajal väljakujunenud "Zhou Yis". Esimene teadaolev viide sellele teosele pärineb aastast 672 eKr [1]. Rääkides "Zhou Yist", millele Hani dünastia ajal kinnistati ka kanooniline nimi "Yi Jing", kui hiina filosoofia alusest, peetakse silmas "Xici Zhuani" – ühte sellele lisatud lisadest [2].

Konfutsius esitleb Laozile noorukest Buddhat

Hiina filosoofia mõju Hiina, Jaapani, Korea, Vietnami ja Taiwani kultuuridele on võrreldav vanakreeka filosoofia mõjuga Euroopa kultuurile.

Hiina filosoofia seotus klassikalise keele ja kultuuriga muuda

Hiina filosoofiale ja selle leksikale on omane omamaisus (autohtoonsus) ja äärmine kultuurisisese homogeense arengu orgaanilisus. Samas on selle eripäraks tihe seos ajaloo ja kirjandusega. Filosoofilistes teostes valitses traditsionaalselt kirjanduslik vorm. Eelnevate asjaolude tõttu langeb filosoofiline keel praktiliselt kokku hiina klassikalisele kultuurile omase keelega, milleks on kirjalik ja kirjanduslik keel wenyan. Sellest tulenevalt on enamasti klassikalise kultuuri tekstide mõistmiseks vajalik teada kasutatava leksika filosoofilist tähendust.[3]

Filosoofia ja filosoofi nimetuse vastest Hiinas muuda

Hiina klassikalises kultuuris on lähimaks lääne mõistele "filosoofia" mõningaselt vastavaks, ent samas mõneti laiemaks terminiks zi (laps, poeg). See hõlmab nii filosoofide teoseid, filosoofe, tarku, õpetlasi, kui ka teistele elutarkust õpetanuid.[4]

Shangi dünastia ajal oli nende panteoni kõrgeimaks Jumalaks Shangdi (kõrge Jumal) ehk Di, keda peeti ka Shangide esivanemaks. Just valdavalt tema poole pöörduti ennustamisel. Shangi nime võtsid kristlikud misjonärid hiljem kasutusele Jumala nimena. (Pärastpoole hakati teda katoliikluses nimetama Tianzhu (Taeva peremees)). Nime zi kasutasid Shangi kuningad enda liignimena.

Vanimates Shangi dünastia aegsetes endeluude tekstides tähistas zi esivanemale ohvritoomise rituaali keskset tegelast – järeltulijast last, kes esindas surnud esivanema (ülestõusvat) kehastust. Zhou ajal hakati teda nimetama shi'ks (laip; surnu asendaja). Tal oli selles riituses privilegeeritud osa, kuna ta sai esimesena maitsta ohvritoite. (Selle osa kuritarvitamisest ilmus hiljem keelde ka selle sõnaga seotud väljend "muiduleivasööja".)[4]

Zhou dünastia ajal, kes luges end Taeva mandaati omavaks, sai Shangdi sünonüümiks Tian (taevas). Samas arvati esivanemaid olevat Taeva tahte vahendajateks. Keiserliku Hiina usuks oli nii taoismile kui ka konfutsionismile eelnenud ja neis osaliselt kehastunud taeva kummardamine. Keiser oli Taevapoeg (Tianzi). (Hiina rahvauskumustes ja taoistide poolt kummardatakse siiamaani ka Maa (täpsemalt Mulla?) jumalat Tu Did.)

Zi tähendus tähtsustus hiina kultuuri alusteose "Zhouyi" ehk "Zhou muutuste", mis sai hiljem nimeks Muutuste raamat, läbi. Selles sisalduvate kuusjoonte kasutuselevõtjaks ja põhiteksti kirjapanijaks (vähemalt kuusjoonte osas) loetakse Zhou dünastiale vaimse aluse pannud Wen Wangi (nö Wen(i) kuningas). Hieroglüüf wen märgib mustrit, hieroglüüfe, klassikalist keelt, kultuuri ja laiemas mõttes ka tsivilisatsiooni. (Märk wang kujutab ka Taevase, Pinnase ja Inimese (keskse) ühendust.) Zhou suguvõsa liikmed, kellest koosnes kogu valitsus, lugesid end ainsateks tõelisteks hiinlasteks. Samas sai Shangi ajal vaid kuninga osaks saanud ennustusluude abil ennustamine Zhou ajal kogu Zhoude suguvõsa pärusomanduseks ja ennustama hakati raudrohu varte abil. Lääne Zhoude ajal, kui zhou suguvõsa järeltulijad hakkasid omaette ja eraldi valitsema, algas ennustamine levik juba ka valitsusse kuuluvate haritud meeste hulgas.

Zhouyi põhitekstis on enim puudutatud junzi'd – valitseva suguvõsa järeltulijat, sõna sõnalt valitsevat tarka (järeltulijat), kellele see tekst kirjutatud ongi. Sõna sai hiljem konfutsianismis inimideaali ehk täpsemalt õpetlaslikku ideaali märkiva tähenduse (täiuslik inimene, suursugune inimene). Linnart Mälli tõlkes õilis[5]. (Hiljem hakati hiina keelde selle sõnaga tõlkima inglise džentelmanni.) Seda õpetlastele ja haritlastele, kelle kutsumuseks oli olla ametnik uues Hani dünastia aegses haritlaste ideaale kandvas riigiaparaadis. Pärimuse tarkust edastavate, kokkuvõtvate, väljendavate ja kirjapanijate õpetatute nimedes hakati kasutama liidet zi. Konfutsius, kes olevat kolmed Yijingi nahkpaelad räbalateks lugenud, lausub "Lunyus" VII.17 [5]: "Saaksin aastaid juurde, viiskümmend uuriksin "Muutuste raamatut", saaksin lahti suurtest puudustest." Wen tähendas ka mustrit, mis tekkib lõimele läbi koe kudumise. Lõimeraamatuid kutsuti jing'ideks (kaanonid) ja neid kommenteerivaid koeraamatuid wei'deks (apokrüüfid). Lõpuks sai zi ka mingil ajal neljandaks viiest kõrgemast pärandatavast ülikutiitlist (vikont).

Zi tähendas ka Zhouyiga otseselt seotud vormarvuõpetuses juba Shangi ajal Maistest tüvedest esimest. Sellele vastab 2. kuusjoon ja Roti märk (halvustavas tähenduses ka kantseleirott, tähenärija). See oli 1. kuusjoonega seotud suurt (ka valitsevat) inimest (da ren) täiendav vastaspoolus: suursugune (junzi). Kuid võib tähistada ka väikest inimest, nagu 1. kuusjoon ka shengren'i. Shengren'id (täiuslikult tark inimene, pühak, L. Mälli tõlkes õnnis) olid ka Xici zhuani järgi Muutuste raamatu loojad. Shengren on omakorda Daodejingi inimideaal. 2. kuusjoone korral on tegemist teostava ja vaid nõrkadest yini joontest koosneva märgiga (justkui laip). Neidanis (sisemine alkeemia) tähistab see meditatsioonis tekkivat surnud punkti ületamist (nn Lapse tundi), kui yang jõud hakkab naasma ja see avab sisemise ringluse (zhou).

Universaalne klassifikatsionism muuda

Hiina filosoofiale ja kultuurile on omane universaalne klassifikatsionism. (M. Granet, D. Bodde, V.S. Spirin jt)[6] Sima Qian (II–I s eKr): "Klassifitseerides saab tunnetada (tundma õppida)." ("Shiji" 25). Sellega seoses on selles ja kogu kultuuris levinud ühed ja samad klassifitseerivad skeemid .

Selle alus on juba hiina mõttelaadi ja sellest tuleneva keele ja kirja enda loomuses ja eripäras. Muuhulgas sisaldab hiina keel ja sellest lähtuvalt kiri väljaarenenud kujul klassifikaatorite (arvestus- ehk loendsõnad) süsteemi. (Nagu eesti keeles arvestatakse mitu "tükki", "osa", "pead", "köidet" jne). Erinevalt teistest keeltest moodustavad need sõnad kõikehõlmava kirjeldava süsteemi, nende tarvitamine on üldiselt kohustuslik ja mitte teisejärguline ning need on enam seotud arvuliste tähistega. (Kuna hiina keeles pole grammatilist arvu kategooriat, siis antakse vastavat teavet edasi leksikaalselt.)

Klassifikaatorite väljaareng keeles järgnes vormarvuse (numeroloogia) kultuuri universaalseks metodoloogiaks saamisele. Coyaudi andmetel oli klassifikaatoreid hiina keeles enne uut aega umbes kümme, 3.–4. sajandil juba 141 ja praegusel ajal 84.[7] Arv 80–140 (92–122) on otseses vastavuses sellest sõltumatult ja empiiriliselt määratletud hiina filosoofias ja traditsionaalses kultuuris kasutatavate peakategooriate arvuga.

Erinevad klassikaliste teoste, sõnastike ja nii hiina kui ka lääne uurijate esitatud kultuuri läbivate terminite loendid toetavad oletust filosoofia erilisest osast hiina traditsionaalses kultuuris. Neid loendeid aste-astmelt koondades on terminite arvu vähendades jõutud 5 läbivama ja olulisemani.[3]

Eetikakesksus muuda

II maailmasõja ajal 1942 tõi D. Bodde välja, et hiina traditsiooniline tsivilisatsioon põhines vaimselt, erinevalt teistest suurtest religioonipõhistest tsivilisatsioonidest, eetikale.[8]. See on seotud sellega, et erinevalt indoeuroopalikest kultuuridest on hiina kultuuri tuumaks olevale filosoofiale omane universaalne eetiseeritus. See väljendub järjepidevas peamiste filosoofiliste probleemide vaatlemises moraali seisukohast ja püüdest luua terviklikku inimkeskset eetilist filosoofiat ("moraalne metafüüsika"). Teaduskirjanduses on traditsionaalse Hiina filosoofia eetiseeritus üldtunnustatud ja selle väärtusnormatiivne iseloom korralikult läbiuuritud. Hiina eetika aines oli avar ja seotud ka etiketi, rituaali, tavade, kommete, kirjutamata seaduste jmt sünkreetilise kompleksiga. ([2] Artikkel: Китайская философия как суперэтика.[3])

Selline eetikakategooriate ontoloogilistega ühte ritta seadmise teoreetiline peegeldus ilmus juba kogu hiina filosoofiale alustpanevas teoses "Zhouyi" ("Muutuste raamat"): "Kord yin, kord yang – seda kutsutakse Kuluks (dao). See mis sellele järgneb on headus (ren), see mis selle teostab (annab täielikkuse) on loomus." ("Xici zhuan", I, 5). Hiina filosoofiale omase erijoonena tekkis eetiseeritus selle "kuldajal", kui toimus ideeline võitlus "saja kooli» vahel (VI–III sajand). Neist jäid järgi konfutsionismi (rúxué) sotsialiseeriv humanism, taoismi (daojia) individualistlik naturalism, moismi (mojia) religioos-populistlik utilitarism ja legismi (fajia) legistlik etatism. Uute eetiliste põhimõtete vastuvõtmine tulenes tulevikus vaid välistest mõjudest (budism, kristlus).

Albert Schweitzer: "… miks on eetikal nii väike mõju meie kultuurile? … (lääne) eetikal pole mingit jõudu, kuna see on keeruline ja ebatäiuslik. See käsitleb meie suhteid inimestega, selle asemel, et tegelda meie suhtega kõige olevaga. Selline täiuslik eetika oleks hulga lihtsam ja sügavam tavalisest. Selle abil saavutaks me vaimse sideme kõiksusega." [9]

Viited muuda

  1. ↑ page 60, Great Thinkers of the Eastern World, edited Ian McGreal Harper Collins 1995, ISBN 0062700855
  2. ↑ Щуцкий Ю. К. Китайская классическая «Книга Перемен». Под ред. А. И. Кобзева. М., 2003.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Кобзев А.И. (Kobzjev A. I.) Artikkel: Категории и основные понятия китайской философии и культуры. Духовная культура Китая: энциклопедия: в 5 т. / Гл. ред. М.Л.Титаренко; Ин-т Дальнего Востока. – М.: Вост. лит., 2006. Т. 1. Философия / ред. М.Л.Титаренко, А.И.Кобзев, А.Е.Лукьянов. – 2006. lk 66–81.
  4. ↑ 4,0 4,1 Самоопределение китайской философии Духовная культура Китая: энциклопедия: в 5 т. / Гл. ред. М.Л.Титаренко; Ин-т Дальнего Востока. – М.: Вост. лит., 2006. Т. 1. Философия / ред. М.Л.Титаренко, А.И.Кобзев, А.Е.Лукьянов. – 2006. – 727 с. lk 56–65
  5. ↑ 5,0 5,1 L.Mäll (tõlkija) Konfutsius, Vesteid ja vestlusi. Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  6. ↑ Bodde D. Types of Chinese Categorical Thinking; Chinese "Laws of Nature": Reconsideration // Id. Essays on Chinese Civilisation. Princ., 1982, lk 141–160, 299–315
  7. ↑ Coyaud H. Classification nominal en chinois: les particules numerals. La Haye, P., 1973
  8. ↑ Bodde, D. "Dominant Ideas in the Formation of Chinese Culture" a id. (Ed.), Essays on Chinese Civilization Princeton: Princeton University Press. Resum de Raquel Crisóstomo Gálvez. (1981) [1]
  9. ↑ Götting, Gerald, Begegnung mit Albert Schweitzer Berlin : Union Verlag Umfang (1961)

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hiina_filosoofia&oldid=6205343"