Zimbabwe kirjandus

Zimbabwe kirjandus on Zimbabwe kunstide liik, mis koosneb kõigist kirjalikkudest teostest, mille on kirjutanud Zimbabwest pärit või Zimbabwega seotud kirjanikud.

Kirjanduse arengRedigeeri

Rodeesiasse tulnud misjonärid vaatlesid Zimbabwe kultuuri kui maausku ja sellepärast kippusid seda asendama kristlikkude õpetustega, mistõttu suur osa Zimbabwe kuningriigi pärandist oli kaotatud. Tänapäeval pole palju teada Zimbabwe kuningriigi teostest, välja arvatud rahvaluulest.

Kristlikud misjonärid õpetasid Zimbabwe elanikele Euroopa kultuuri, sealhulgas kirjutamise ja lugemise oskusi, ning tutvustasid neile Euroopa raamatuid, mistõttu 20. sajandi keskpaigaks zimbabwelaste hulgast hakkasid ilmuma esimesed kirjanikud. Mõne aja pärast ilmusid ka esimesed raamatud šona keeles (levinuim keel Zimbabwes). Näiteks kirjutas Solomon Mutswairo, Zimbabwe kirjanik ja luuletaja, 1957. aastal esimese raamatu šona keeles („Feso”). Mõned kirjanikud jätkasid inglise keeles kirjutamist.

Zimbabwe kirjandus jätkab oma arengut ka tänapäeval. Aastal 2018 pani BBC televisioonikontsern Zimbabwe kirjaniku ja filmitegija Tsitsi Dangarembga raamatu „Nervous Conditions” (1988) loetellu „The 100 stories that shaped the world”.[1]

Peamised motiividRedigeeri

Peamised motiivid Zimbabwe kirjanduses on kitsalt seotud tavalist rahvast puudatavate teemadega. Sealhulgas on kaks peamist teemat, mis on vastuolulised: kommete säilitamine ja minevikust loobumine.

Kommete säilitamineRedigeeri

Kommete säilitamise teema arenes paralleelselt natsionalismi ideede levikuga Zimbabwes 20. sajandi esimesel poolel. Kirjanikud ja luuletajad kirjutasid Zimbabwe kuningriigist, muinasaja kangelastest, samas protesteerisid Euroopa kultuuri mõju vastu. Ilmekas näide sellest žanrist on eelpool nimetatud Solomon Mutswairo teos „Feso”, mis kirjeldab Rozwe kuningriigi sissetungi ning sisaldab autori igatsust traditsioonilise mineviku järele.[2] Teiseks näiteks võib tuua John Maragwanda „Who Goes There Never Comes Back”, mis kirjeldab, kuidas noormees Saraoga tuleb linna, tutvub lääne kultuuriga, läheb moraalselt hukka, muudab oma nime ja satub vanglasse.[3]

Minevikust loobumineRedigeeri

Minevikust loobumise teema avab Zimbabwe rahva arengu teed 20. sajandi teisest poolest tänapäevani. Selles žanris vaadeldakse tribalismi ja demokraatia ideaalide konflikti, kus „isakuju toores tugevus” kaotab „vabadust armastavale pojale”. Sellist tüüpi teosed on näiteks Charles Mungoshi „The Sins of Fathers” ja Nevanji Madanhire’i „The Grim Reaper’s Car”. Esimene jutustab lugu sellest, kuidas Rwafa, armutu eksminister, tahab, et tema poeg Rondo järgiks oma isa eluteed, kuid Rondo ei taha hukata inimesi. Lõpuks annab Rondo püstoli oma isale ja ütleb, et ta tapaks enda, mida Rwafa teebki. Teine jutustab tüdrukust, kes on suremas ning räägib oma viimast juttu sellest, kuidas president on parem, kui tema isa, sest president võitleb vabaduse eest, aga isa on lihtsalt julm.[3]

Sama žanri raamides saab vaadelda ka pöördumist naiste õiguste rikkumise poole, näiteks Freedom Nyamubaya teoses „That Special Place”. See on autobiograafiline lugu sellest, kuidas iseseisvussõjal naistel ei olnud kohta uues, aga samamoodi brutaalses ja patriarhaalses ühiskonnas. Teos kirjeldab vägitamist, piinamist ja mõrva. Veel üks näide on Yvonne Vera „Without a Name”, mis räägib Mazvitast – naisest, kes elab samamoodi iseseisvussõja õudusi taludes.[3]

ViitedRedigeeri

  1. "The 100 stories that shaped the world". BBC Culture, 22. mai 2018. Vaadatud 27.11.2019.
  2. (2015). "Boy with Thorn". University of Pittsburgh Press. Lk 75-82. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Kizito Z. Muchemwa, Robert Muponde (2007). "Manning the Nation. Father Figures in Zimbzbwean Literature and society". Avondale, Harare: Weaver Press. Lk 1-28.