Vormiarv

Vormiarvuks nimetatakse koefitsienti, mille abil määratakse peamiselt puu tüve mahtu, toetudes tüve mõõtmetele vastava silindri mahule. Vormiarvu võttis metsanduses kasutusele Johann Christian Paulsen (1795), kes lõi esimese tüvevormi teooria ja konstrueeris esimesed mahutabelid[1]. Vormiarvu üldvalem on:

kus fk on vormiarv, v – tüvemaht, vk – puu läbimõõdule (dk) ja kõrgusele (h) vastava silindri maht, k – indeks, mis näitab läbimõõdu määramise kõrgust juurekaelast.

Sõltuvalt sellest, milline puutüve läbimõõt on võetud silindri diameetriks, eristatakse vana vormiarvu, normaalvormiarvu ja absoluutvormiarvu. Kõige enam kasutatakse vana vormiarvu, kus silindri diameetriks on rinnasdiameeter (k = 1,3 m). Vähem kasutatakse normaalvormiarvu, kus silindri läbimõõduks kasutatakse puutüve läbimõõtu suhtelistel kõrgustel k = 0,1×h, või muudel suhtelisel kõrgustel põhinevaid vormiarve. Absoluutvormiarvu, kus silindri diameetriks võetakse juurekaela diameeter (k = 0), kasutatakse vaid mõnedes teaduslikes uurimistöödes. [2]

ViitedRedigeeri

  1. Anthonie van Laar, Alparslan Akça, "Forest Mensuration", Springer, Holland 2007
  2. Mart Vaus, "Metsatakseerimine", Maaülikooli metsandusteaduskond, Tartu 2004.