Voorimees

Voorimees on endisaegne elukutseline hobusõidukiga transporditeenuse osutaja. Voorimehed vedasid nii inimesi (sõiduvoorimehed) kui kaupu (veovoorimehed).

Voorimehed Tallinna raekoja juures (1885–1890)

Kuni 20. sajandi alguseni toimus suurem osa linnatranspordist voorimeeste abil.

Voorimeheteenuse ajaloost

Väikeste ühissõidukite eelkäijaks linnades ja asulates on inimesi hobuvankritega vedanud voorimehed. Eristati sõiduvoorimeest, kes vedas inimesi, ja veovoorimeest, kes vedas kaupu või muid veoseid.

Voorimeeste staatus ühiskonnas on olnud paraku sajandeid madal. Voorimeestel on olnud pea igal pool probleeme mainega. Neid peeti joodikuteks ja sulideks, ehkki see paljudel juhtudel nii ei olnud. Arvestatav osa voorimeestest tarvitas töö ajal alkoholi, tegeles prostitutsiooni vahendamise ja sõitjate petmisega. Suurem osa voorimeestest olid siiski pikki tööpäevi tegevad perekonnapead, kel jagus sõitjate tarvis piisavalt aupaklikkust.

Voorimehe tööpäev oli tavaliselt pikk, kestes sageli 14–16 tundi. Voorimehevankri tegelik sõiduaeg oli enamasti seitse tundi, ülejäänud aeg kulus klientide ootamisele ja abitegevustele. Voorimehe elukoht pidi asuma hobuste talli läheduses, sest seal algas ja lõppes tema tööpäev. Voorimeestel oli lubatud oodata sõitjaid ainult selleks ettenähtud kohtades, tänavatel ja platsidel. Kaks esimest vankrireas ootavat voorimeest pidi olema valmis klientide ilmumisel kohe sõitu alustama.

1910. aastatel muutusid voorimehed Euroopa suurlinnades klientidele kättesaadavaks seisuplatsidele paigaldatud telefonide kaudu. Kasutati seadmeid, millega sai kõne (tellimuse) vastu võtta, kuid mitte välja helistada. Telefonide ülalpidamiskulud kandsid seisuplatse kasutavad voorimehed solidaarselt.

Kõrgetasemelist voorimeheteenust võis kogeda Pariisis. Osa Pariisi voorimehesõidukitest olid esmaklassilised. Reisijate salongi köeti külmal ajal kivisöe või brikettidega, kusjuures suits juhiti sõidukist välja nii, et see sõitjaid ja voorimeest ei häirinud. 20. sajandi algul hakati Pariisis kasutama juba 1891. aastal leiutatud taksomeetrid, mis näitasid nii läbitud kilomeetreid, sõidu aega kui ka sõidu maksumust. Sõidutariif sõltus sellest, kas sõidu maksumust arvestati läbitud teekonna või sõiduks kulunud aja alusel. Tariif sõltus ka sellest, kas sõideti päeval või öösel, linnas või linnast välja. Taksomeetrite abil saavutasid ettevõtted peaaegu täieliku kontrolli voorimeeste sissetuleku üle.

Enamikus riikidest vähenes voorimeeste arv 1920.–1930. aastatel vääramatult. Metropolidest kadusid voorimeeste vankrid kiiremini kui väiksemates linnades. Enamikus suurlinnades 1930. aastate keskpaigaks voorimehi enam polnud. Enamasti ei suutnud voorimehed konkureerida taksoautode, busside ja trammidega.

Voorimeheteenusest Venemaal

Voorimees Nõukogude Venemaal Jaroslavlis (1921)

19. sajandi lõpul töötas nii Peterburis kui ka Moskvas 15 000 – 20 000 sõiduvoorimeest. Nõukogude Venemaal hakkas voorimeeste arv kiiresti vähenema. Kuna kasvavate mahtudega autotööstus võimaldas asutada suuri bussi- ja taksoparke, oli 1925. aastal Moskvas alles umbes 5000 ja Peterburis 1928. aastal ligi 3000 voorimeest.

Lihtsa voorimehe elu Venemaal oli raske. Päev algas sageli kella viie paiku hommikul ja kestis kuni 19 tundi. Palgatud voorimehed elasid sissesõiduhoovides või kasarmutes eriti kehvades tingimustes ja töötasid seitsmel päeval nädalas. Puhati ja einestati voorimeeste sisehooviga kõrtsides või söögimajades. Sisehoovis anti hobustele süüa ja pesti troskat.

Voorimehe ja sõitja suhtlemine Venemaal toimus erilisel viisil. Tavaline oli kehaline kontakt, mis toimis omamoodi suhtluskeelena. Puudutades voorimeest vööst, õlgadest või seljast, andis sõitja teada oma soovist liikumiskiiruse, peatumise, pööramise jms kohta. Paks vammus kaitses selja tagant tulevate löökide eest, mida sõitjad jagasid tavaliselt soovist kiiremini sõita.

Seisuplatsid asusid enamasti raudteejaamades, väljakutel ja tänavanurkadel. Reisijaid oodati ka hotellide, restoranide, teatrite ja muude avalike asutuste ees. Seisukohad olid tasulised ja parimad seisukohad olid kättesaadavad ainult eliitvoorimeestele. Kõige madalama staatusega voorimeeste ehk vankade jaoks seisukohti polnud. Venemaal rakendati sõidutariife enamasti sõiduks kulunud aja alusel. Venemaale oli iseloomulik ka troika ehk kolme hobuse rakendi kasutamine. Talvel sõitsid voorimehed Venemaal väikese, kuid kiire saaniga.

Voorimeheteenusest Eestis

Tallinna voorimehi on esmamainitud 1337. ja Olevi gildi kuuluvat voorimeeste tsunfti 1371. aastal.

1874. aastast oli Tallinnas lubatud voorimeheametit pidada igal laitmata täisealisel. Tallinna viimane voorimees (kuni 1951. aastani) oli Ralf Grabbi ja Tartu viimane voorimees (kuni 1956. aastani) August Viin.

Vaata ka

• takso
• voor

Kirjandus

• Vende, Valdeko. Esimesest autost viimase voorimeheni. 1976, 1989.