Viktor Frankl

Viktor Emil Frankl (26. märts 1905 – 2. september 1997) oli holokausti üle elanud Austria neuroloog ja psühhiaater ning logoteraapia rajaja. Tema tuntuim raamat "... ja siiski tahta elada" (ingliskeelse tõlke pealkiri "Man's Search for Meaning") kirjeldab kogemusi koonduslaagri asukana ja annab ülevaate Frankli eksistentsialistliku psühhoteraapia meetodist.

Viktor Frankl (1965)

Elu enne koonduslaaagrit

Frankl sündis Viinis juutide perekonnas. Juba varakult huvitus ta psühholoogiast – gümnaasiumi lõpueksamil kirjutas ta filosoofilise mõtlemise psühholoogiast. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1923. aastal läks ta Viini Ülikooli meditsiini õppima ning spetsialiseerus hiljem psühholoogiale ja neuroloogiale, eriti depressiooni- ja enesetaputeemadele. Karjääri algusaastatel mõjutas teda tutvus Sigmund Freudi ja Alfred Adleriga.

Psühholoog arstina

1924. aastal sai Frankl Austria Sotsiaaldemokraatlike Üliõpilaste Liidu presidendiks, kellena korraldas õpilastele spetsiaalse nõustamisprogrammi. Sel ajal ei teinud ükski Viini õpilane enesetappu. Programmi edu märkas Wilhelm Reich, kes kutsus Frankli Berliini. Aastatel 1933–1937 juhatas Frankl Viini üldhaiglas nn enesetapupaviljoni, kus aitas rohkem kui 30 000 enesetapumõtetega inimest. Pärast natside võimuletulekut Austrias aastal 1938 ei saanud ta seda tööd enam jätkata, kuna ta oli juut. Ta töötas eraviisil kuni 1940. aastani. Seejärel töötas Frankl neuroloogi ja ajukirurgina Rothschildi haiglas, mis oli sel ajal ainuke, kus juute tööle võeti. Mitmel korral päästsid Frankli meditsiinialased nõuanded natside eutanaasiaprogrammi ohvrite elu. 1941. aasta detsembris abiellus ta Tilly Grosseriga.

Psühholoog vangina

25. septembril 1942. aastal küüditati Frankl, tema naine ja vanemad Thereisienstadti koonduslaagrisse. Franklil lubati töötada üldarstina kliinikus. Seal märgati tema psühholoogiannet ning teda paluti eriametisse aitama uutel koondatutel šokist ja leinast üle saada. Hiljem lõi ta enesetapujälgimisameti, mis teatas talle igast laagris toimunud enesetapust. Koos toetajatega püüdis ta vange rusutusest ja depressioonist ravida, et enesetappe ennetada. Laagri neuro- ja psühholoogiaalaseid asutusi juhtides suutis ta luua vaimse abi võimalused kõigile, kel elust kõrini oli. Iseenda terve mõistuse ja emotsionaalse tervise säilitamiseks pidas ta sageli omaette jalutades kujuteldavale publikule loengut psühhoteraapilistest elamustest koonduslaagris. Loenguid pidas ta ka laagrielanikele, näiteks "Keha ja hing", "Mägironimise psühholoogia", "Kuidas närve korras hoida", "Eksistentsiga seotud probleemid psühhiaatrias", "Sotsiaalne psühhoteraapia" jne.

19. oktoobril 1944. aastal viidi Frankl Auschwitzi koonduslaagrisse, kus teda mõned päevad üle kuulati. Sealt saadeti ta Türkheimi natslikku töölislaagrisse. Frankl veetis kuus kuud ja kaks päeva orjatöölisena. Tema naine saadeti Bergen-Belseni koonduslaagrisse, kus ta mõrvati. Frankli isa oli surnud haigustesse juba Theiresienstadtis ja ema mõrvati Auschwitzis. 27. aprillil 1945 vabastasid ameeriklased Frankli vangistusest. Tema sugulastest oli jäänud ainsana ellu tema õde, kes oli põgenenud ja Austraaliasse emigreerunud.

Umbes sel ajal jõudis Frankl järeldusele, et isegi kõige absurdsemates ja piinarikkamates ebainimlikes situatsioonides on elul mõte, seega isegi kannatused ja piin on eluliselt tähtsad. Sellest sai tema logoteraapia üks põhiideid.

Elu pärast koonduslaagrit

Pärast kolme laagriaastat naasis Frankl vabana Viini. 1945. aastal kirjutas ta oma kuulsaima raamatu "... ja siiski tahta elada" ("Man’s search for meaning"), kus kirjeldab töölaagri elu psühhiaatri pilgu läbi.

1946.–1971. aastal juhtis Frankl Viini Neuroloogiapolikliinikut.

1947. aastal abiellus ta Eleonore Katharina Schwindtiga, kes oli kohusetundlik katoliiklane. Paar austas teineteise religioosseid vaateid: mõlemad käisid nii kirikus kui ka sünagoogis ning tähistasid nii jõule kui ka hanukat. Neil sündis tütar Gabriele, kes õppis hiljem lastepsühholoogiks. 1955. aastal sai Frankl Viini Ülikooli neuroloogia- ja psühhiaatriaprofessoriks. Hiljem õpetas ta Harvardis Inglismaal.

Pärast sõda avaldas Frankl üle 30 raamatu (paljud neist on tõlgitud 10–20 keelde). Ta oli logoteraapia looja, pidas sadu loenguid ja seminare üle maailma ning pälvis 29 aukraadi.

Frankl suri 2. septembril 1997 südameatakki.

Välislingid

• Viktor Frankli Logoteraapia Instituut.