Ava peamenüü

Viiekümneaastane (maailma)sõda hõlmab sõdade perioodi 1904–1953 Vene-Jaapani sõjast kuni Korea sõjani. Mõiste pärineb šoti päritolu ajaloolase Niall Fergusoni raamatust "The War of the Word" (2006, New York). Ferguson toob sellega esile Lääne tsivilisatsiooni, vähemalt kui imperiaalse jõu, senise keskse osa allakäigu alguse.

Ehkki raamatu pealkiri nimetab seda perioodi maailmasõjaks, selgub tekstis et on siiski mõeldud maailmasõda. Tegemist on uudse lähenemisega, mille koha ja väärtuse ajalooteaduses selgitab aeg. Igal juhul on teema, Sigmund Neumanni (1946) poolt välja pakutud I ja II maailmasõda hõlmava Teise kolmekümneaastase sõja (1914–1945) kõrval, juba osaliselt lahtikirjutatud (eesti keeles on raamatu mahuks 760 lehekülge). Teise kolmekümneaastase sõja eest kostis esimene I maailmasõja eelne hoiatus juba vananeva feldmarssal von Moltke viimases kõnes Riigipäevas: Härrased, see võib olla seitsmeaastane sõda, see võib olla kolmekümneaastane sõda ... .

Samas on ajaloolaste erinevaid vaatepunkte väljendavana kasutatud ka mõisteid "Euroopa kodusõda" (enamasti 1870–1945) ja "pikk sõda" (1914–1990).

18. sajandi viimasel kolmandikul olid nii riiklikult kui ka majanduslikult uuenenult esile kerkinud Saksamaa, Itaalia ja Jaapan (teljeriigid). Selleks ajaks oli USA läbi immigratsiooni ja majanduslik-tehnilise arengu tõusnud arvestatavaks ja seejärel juba ka juhtivaks maailma suurriigiks. Sajandi lõpus, kui Lääne-Euroopat oli haaranud uus kolonialismilaine (1875–1900 vallutasid eurooplased 79,65% Aafrikast) ja üldise sõjaväekohustuse kehtestamine, alustasid USA, Saksamaa ja Jaapan hegemonistlikku maailmapoliitikat.

Üldisest vaatepunktist oli, peale Vene-Jaapani sõja, tegemist demokraatia ja n-ö autokraatia (siinkohal absolutism (keisririigid) ning hiljem fašism ja Stalini kommunism, viimased ka kui natsionaalsotsialism ja sotsialism) vahelise kuuma sõjaga. Kusjuures see militaarne „autokraatia” oli pärast I maailmasõda haaranud ka Lääne-Euroopa riike. Demokraatlikud institutsioonid jäid 1918–1945 püsima ainult Suurbritannias, Soomes, Iirimaal, Rootsis ja Šveitsis. Kokku 27 riigist 17-s saadeti esinduskogud laiali enne sõda ja 5-s kaotati sõja ajal. Selles sõjas sai kommunistlik NSV Liit läbi tasakaalupoliitika, koos sellega seotud subsiidiumidega, „tõhusaks tööriistaks” (Erich Hobsbawm) piiri panemisel fašismile.

Mõiste "50-aastane sõda", erinevalt enam Lääne tsivilisatsiooni kesksetest I ja II maailmasõjast, toob hulga enam esile industrialiseeritud keiserliku Jaapani. Ja seda esimese olulise tegijana, kes kuulunud lääne tsivilisatsiooni. Jaapani osaks oli: sõda Venemaaga (ka osalemine kodusõjaaegses interventsioonis), Korea annekteerimine, Mandžuuria vallutamine, sõda Hiinaga, sõda USA-ga ja Indoneesia vallutamine (oli sel ajal USA valduses).

Samas sisaldab see ka tavaliselt mitte ühtse tervikuna nähtud NSV Liidu ettevõtmisi: vallutusi (osa Soomest, Baltikum, osa Poolast, Preisimaa, ...), II maailmasõja järgset Berliini blokeerimist, idaploki kujundamiseks korraldatud pöördeid Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, Mandžuuria ja Korea hõivamist, abi kommunistliku Hiina tekkimisele ja ka Korea sõda. Korea sõtta saatis oma vägesid 18 riiki ja seal hukkus 3 miljonit inimest. Sõjas osales ka vähemalt 150 NSV Liidu lennukit ja lendurit, ehkki NSV Liit seda avalikult ei tunnistanud.

28. aprillil 1952 kirjutasid 48 riiki alla San Francisco rahulepingule Jaapaniga, allakirjutamisest keeldusid NSV Liit ning ta sõltlased Poola ja Tšehhoslovakkia. Vastuväited esitanud Hiina selles ei osalenud. Selle, vähemalt Jaapani osas, II maailmasõja ametlikuks lõpuks saanud rahulepinguga lõppes USA okupatsioon Jaapanis. Korea sõda lõppes aastal 1953.