Vihmavari

seadeldis enda vihma eest kaitsmiseks

Vihmavari on kaasaskantav seadeldis, mida kasutatakse selleks, et ennast vihma eest kaitsta.

Gustave Caillebotte'i (1848–1894) teos "Rue de Paris, temps de pluie" kujutab vihmavarjudega pariislasi sajumärjal tänaval. Õlimaal lõuendil, 1877
Terrakotasõdalaste armee sõjavanker külgekinnitatud vihmavarjuga. Qin Shi Huangdi hauakamber, u 210 eKr

Vihmavari koosneb tavaliselt vettpidavast kangast või kilest, mis on kinnitatud metallist ribidest karkassile, mis omakorda kinnitub varrele, millest kinni hoitakse. Vettpidav kangas moodustab pea kohal katuse, mis kaitseb vihmavarju kandjat vihma eest.

Vihmavarje on kasutatud juba tuhandeid aastaid, need olid olemas nii muistses Assüürias, Kreekas, Egiptuses kui ka Hiinas. Hiinas tehti vihmavarjud tavaliselt siidist või õlipaberist ning karkass tehti bambusest. Euroopas said kaasaskantavad vihmavarjud laiemalt tuntuks 17. sajandil. Metallkarkassiga vihmavarju leiutas Samuel Fox 1852. aastal.