Veiste märgistamine
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) |
Veiste märgistamine on peamine meetod kariloomade püsivaks tuvastamiseks ja nende omandiõiguse tõendamiseks. See aitab loomi üksteisest eristada ja koguda andmeid loomade tervise ja jõudluse kohta kogu nende eluea jooksul. Omanikuvahetuse puhul on võimalik veenduda veterinaararsti väljastatud veterinaartõendi õigsuses. Veisele antud number peaks jääma samaks kogu eluks.[1]
Kariloomade märgistamise ajalugu
muudaKariloomade märgistamist on täheldatud juba aastast 2700 eKr Vana-Egiptuse hieroglüüfidel. Kuumrauaga märgistamist seostatakse kõige rohkem metsiku lääne (USA lääneosa koloniseerimisajal) kauboidega, kui märgistamist kasutati veiste omaniku tuvastamiseks, karja kaitsmiseks varaste eest või karja eraldamiseks turule sõitmisel.[2]
Märgistamine Eestis
muuda
.jpg){kind=spacer}
Tänapäeval on Eestis kohustuslik märgistada veiseid kahe kõrvamärgiga, milleks kasutatakse spetsiaalseid aplikaatortange. Vasikas tuleb märgistada 20 kalendripäeva jooksul alates sündimisest.[3] Märgistamata looma ei tohi karjast välja viia. Lisaks kohustuslikule märgistamisele on säilinud ka teised märgistamise meetodid (sälkimine, tätoveerimine, külmutamine, kaelarihma kasutamine, värvimine).[1]
Kõrvamärgiga märgistamine
muudaEestis on veise kõrvamärke kahte liiki: kollased plastist kõrvamärgid ning elektroonilise kiibiga kõrvamärgid (EID). Plastkõrvamärgil on Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli (EPJ) logo, Eesti ISO-kood „EE“ ja looma registrinumber.[1] EID-märgil on sama informatsioon, mis plastmärgilgi, kuid lisaks on elektroonilisel kõrvamärgil veise registrinumbrit sisaldav kiip. Vähemalt üks kõrvamärkidest peab olema tavaline, elektroonilist kõrvamärki kasutades paigaldatakse see vasakusse kõrva. Kõrvamärke väljastab Eestis EPJ.[4]
Sälkimine
muudaVeiseid saab märgistada kõrvade sälkimise teel, milleks kasutatakse sälkimisvõtit. Sälkimisel tehakse veise kõrvale erinevates kohtades sisselõiked ja augud, mis tähistavad vastavalt nende asukohale erinevaid numbreid. Seda ei peeta väga heaks märgistamismeetodiks, kuna see võib liigselt looma kõrva kahjustada.[5]
Tätoveerimine
muudaTätoveering tehakse tangidega kõrvale, mis peab olema eelnevalt puhastatud. Tangidel on spetsiaalsed nõeltega numbrid, millega tehakse kõrva augud ja seejärel hõõrutakse auku tume tätoveerimispasta. Kuigi see meetod kestab väga kaua, on puuduseks see, et tumedat värvi loomal ei ole märgistust näha ja enne numbri lugemist tuleb see loetavuse huvides puhastada.[5]
Külmutamine
muudaKülmutamismeetodiga märgistamiseks pügatakse karv antud piirkonnas (tavaliselt laudjal) võimalikult lühikeseks, numbritega rauad jahutatakse vedelas lämmastikus ja hoitakse vastu nahka 28–60 sekundit. Lühema aja jooksul toimub karvanääpsude depigmentatsioon, pikema aja jooksul karvanääpsud hävivad. Selle meetodi puuduseks on suur aja- ja tööriistade kulu ning see ei jää heledal karval näha.[5]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Veiste identifitseerimine ja registreerimine". Põllumajandus- ja toiduamet. 2022. Vaadatud 21.11.2022.
- ↑ Jimmy Stamp (30.04.2013). "Decoding the Range: The Secret Language of Cattle Branding". Smithsonian magazine. Vaadatud 21.11.2022.
- ↑ "Põllumajanduslooma märgistamise ja registreerimise ning veisepassi väljastamise kord, põllumajanduslooma tapmisest ja hukkumisest ning kõrvaldamisest teavitamise kord ning identifitseerimisvahendi eemaldamise ja asendamise nõuded". Riigiteataja. 14.07.2022. Vaadatud 21.11.2022.
- ↑ "Veiste märgistamine". Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS. 2013. Vaadatud 21.11.2022.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Cattle Identification" (PDF). KwaZulu-Natal Department of Agriculture and Rural Development. 2016. Vaadatud 21.11.2022.