Vari (psühholoogia)

Vari (saksa keeles Schatten) on analüütilises psühholoogias isiksuse poolt hüljatud või vastuvõetamatud aspektid. Need on alla surutud ja moodustavad kompensatoorse struktuuri Ego, Kõrgema Mina ja Persona jaoks. Nimetatud osad paiknevad teinekord varjus, kuna inimene, kas eitab vastavaid väärtusi ja funktsioone või tõukab eemale, kuna ei suuda neid aktsepteerida.

Tegemist võib olla tavapäraselt "negatiivseks" peetud ja ilmselt destruktiivsete isiksuse osadega nagu näiteks agressiivsus või kadedus. Mõni teine võib aga hoopiski oma haavatavat, armastavat ja tundlikumat külge eitada. Sellised ilmingud on väga tugevasti mõjutatud konkreetse inimese perekondlikust ja kultuurilisest taustast. Carl Gustav Jung on seisukohal, et kõik isiksuse aspektid, nii heledad kui ka tumedad, on vajalikud selleks, et inimene saavutaks terviklikkuse ja tugeva aluspõhja.

Varju mõiste

Jung kasutas varju mõistet psühholoogilise reaalsuse tähistamiseks, mida on suhteliselt hõlbus hoomata kujutletaval tasandil, ent millega tegelemine praktilistel ning teoreetilistel tasanditel on keerukam. Selle asemel, et viidata varjule kui mingisugusele iseseisvale asjale, on parem mõelda psühholoogilistest joontest või omadustest, mis "asuvad varjus" (st peidus, inimese selja taga, pimedas) või on "hämarad". Varju spetsiifiline sisu võib muutuda sõltuvalt ego hoiakutest ning selle eneseõigustamise määrast. Üldiselt kannab vari ebamoraalset või vähemalt halva kuulsusega kuvandit, sisaldades ühiskonna tavade ja moraalsete tõekspidamistega vastuolus olevaid loomujooni. Vari kujutab enesest ego kavatsuslike, tahteliste ning eneseõigustamisega seotud tegevuste teadvustamatut külge. See on nii-öelda tagumine pool. Igal egol on oma vari. Egol on võime oma varju kaudu olla äärmiselt isekas, kangekaelne, tundetu ning kontrolliv. Siin on inimene täielikult egoistlik ning iga hinna eest isiklike võimu- ja mõnuihade rahuldamise eest väljas. Varjus resideerivad kõik põhipatud. Egos peituv tontlik süda kujutab enesest inimliku kurjuse definitsiooni, nagu seda müütides ja lugudes välja mängitakse. William Shakespeare'i Othello figureeriv Lago on selle klassikaliseks näiteks.

Enamik inimesi käsitleb end siiski kombekate tegelastena, pidades end ülal vastavalt oma sotsiaalsetes sfäärides kohasteks peetavale reeglitele ning nende varjulised elemendid annavad enesest märku vaid juhuslikult, kas unenägudes või äärmustesse tõugatuna. Ka nende jaoks toimib ego varjukülg, kuid see toimib teadvustamatuse kaudu, manipuleerides keskkonna ning psüühega nii, et teatud taotlused ja vajadused saavad rahuldatud sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil. Inimese alateadlikke või integreerimata aspekte ning seda, kas neid peetakse alaväärseks või halvaks, esindab Jung Varjuna kirjeldatud arhetüübina. Nende hulka kuuluvad sobimatud ihad, väljakujunemata tunded või ideed ning loomalikud instinktid. Alateadvuses ilmneb Vari unenägude või müütide halbade või kurjade nägemustena. Näitena võib tuua vampiirid, olles varju kujutised, võttes inimkuju elavad pimeduses, varjates ihasid, toitudes elavate verest ning ammutades jõudu sellest, mida meie nimetame normaalsuseks või ka supervõimetega Batman, tema kangelaslikkus tuleneb tema võimest ühendada oma "nahkhiir" ehk oma variolemus inimliku olemasoluga.

Varju kaudu avalduvad ego soovid ei ole ilmtingimata halvad, sageli ei ole vari (kui sellega silmitsi seista) nii kuri, kui seda ette kujutatakse. Ego ei koge varju otseselt. Jäädes teadvustamatuks, projitseeritakse see teistele. Näiteks, kui meid kohutavalt ärritab tõeliselt enesekeskne inimene, on see reaktsioon tavaliselt signaaliks, et projitseeritakse iseenese teadvustamatut varju elementi. Loomulikult peab teine inimene varju projektsiooni jaoks "konksu" heitma, nii et selliste tugevamate emotsionaalsete reaktsioonide puhul on alati tegemist taju ning projektsiooni seguga. Psühholoogiliselt naiivne või ennastõigustavalt vastupanu osutav inimene keskendub oma argumentides tajule ning kasutab seda, ignoreerides projektiivset osa. Niisugune kaitsemehhanism välistab võimaluse kasutada sellist kogemust teadlikkuse saavutamiseks varju omaduste ning nende võimaliku integreerimise suhtes. Selle asemel nõuab kaitsepositsioonil olev ego inimestelt eneseõigustust ning asetub süütu ohvri või pelgalt vaatleja rolli. Just nimelt too teine inimene on kuri koletis, samal ajal kui ego tajub iseennast süütu lambukesena. Niisugusest dünaamikast sünnivad patuoinad.

Vari ja persona

Psüühe koosneb paljudest osadest ning teadvustatuse keset. Selles seesmises universumis ei eksisteeri mitte ainult üks isiksus, vaid mitmeid erinevaid allisiksuse vorme. Peamised lahknevad allisiksuse paarid on vari ja persona. Need on täiendstruktuurid, mis eksisteerivad igas inimhinges. Vari ja persona kujutavad klassikalist vastandite paari, mis psüühes ego polaarsusi esindavad. Vari on kujutis meist endist, mis libiseb meie kannul, kui me valguse suunas kõnnime ja hõlmab kõiki isiksuseomadusi, mis on kollektiivsesse malli sobitumise nimel teadvustamatusesse tõrjutud. Vari on vastand personale. Varju võib käsitleda ka allisiksusena, kes soovib seda, mida persona ei saa võimaldada. Persona on oma nime saanud Rooma-aegsest terminis näitleja maski kohta. See on nägu, mida me kanname end ümbritseva maailmaga kokku puutudes.

Varju tekitamine

Varju moodustamine toimub ego arengu kaudu. Nendest spetsiifilistest sisaldistest ja omadustest, mille ego-teadvustatus eemale tõukab, kujuneb vari, samal ajal see, mida ego-teadvustatus positiivsena aktsepteerib, millega ta identifitseerub ja mida enesesse kogub, muutub osaks temast enesest ning personast. Varju iseloomustavad omadused ning kvaliteedid, mis on teadliku ego ning personaga kokkusobimatud. Varju-isiksus on peidetud ning ilmub välja vaid erilistel puhkudel. Maailm on selle isiku suhtes rohkem või vähem teadmatuses. Persona on palju märgatavamal positsioonil. Vari ja persona on nagu 2 venda (mehe jaoks) või õde (naise jaoks); üks neist on avalikkuse ees ja teine peidus ning eraklik. Nad kujutavad enesest ülevaadet kontrastidest. Näitena võib tuua Kain ja Abel, Eeva ja Lilith, Afrodite ja Hera jne. Üks neist tähendab teist või sagedamini vastandub teisele. Persona ja vari on tavaliselt enam vähem teineteise vastandid ning ometigi on nad sama lähedased kui kaksikud.

Persona ja varju integreerimine

Psühholoogilise arengu üldine eesmärk on integratsioon ning terviklikkus on kõikeühendav ja ülim väärtus. Integratsioon sõltub enese osade täielikust aktsepteerimisest. Omadusi, mille pärast häbi tuntakse, tajutakse sageli radikaalselt pahelistena. Kui mõned asjad ongi tõepoolest kurjusest ja hävituslikkusest kantud, ei saa seda varjus peituva materjali osas sageli siiski öelda. Seda vaid tajutakse niisugusena tingituna häbist, mis sellega seostub tänu mittekonformsele persona suhtes. Jung on seisukohal, et vastandeid ühendab psüühes "kolmanda asja" poolne vahelesekkumine. Vastandite vahel (persona ja vari) esinevat konflikti võib käsitleda individuatsiooni kriisina. Konflikti osapooleks on persona poolelt kollektiivsed väärtused ning ego poolt varjulised, mis kuuluvad inimese loomupärase instinktiivse ülesehituse (Freudi id) juurde. Kuna varju sisu ei ole persona jaoks aktsepteeritav, võib konflikt kujuneda tuliseks. Jung oli seisukohal, et kui kahte poolt pinge all hoida, saab lahendus tekkida juhul kui ego suudab mõlemal minna lasta ning luua seesmise vaakumi, milles teadvustatus saab loomingulise lahenduse uue sümboli kujul välja pakkuda. See sümbol esindab võimalust edasiliikumiseks, mis hõlmab midagi mõlemast poolest – see pole lihtsalt kompromiss, vaid sulam, mis kutsub esile uue suhtumise ego poolt ning uut tüüpi suhestumise maailma. Seda protsessi on võimalik jälgida nii teraapiaprotsessis kui ka elukogemuste kaudu toimuvas arengus, kui inimesed kasvavad välja oma varasematest konfliktidest, omandavad uued personad ning integreerivad varem mitteaktsepteeritud Kõrgema Mina osad. Persona võib muutuda üha paindlikumaks, kui ego on nõus oma vanu mustreid modifitseerima. Mõningatel puhkudel võib varjukülg olla sedavõrd äärmuslik ning nõnda intensiivselt energiaga laetud, et integreerimine sotsiaalselt aktsepteeritava personaga on võimatu. Tänapäeval on selle probleemi ainukene lahendus psühhotroopne meditsiin, mis on võimeline teadvustamatusele tõsise summuti peale panema ning varju energiaallikad alla suruma. Teistel puhkudel on ego liiga ebastabiilne ja nõrk, et impulsiivsust piisavalt mõjutada, võimaldamaks transtsendentse funktsiooni konstellatsiooni.

Kirjanduslikult maastikult võib tuua ühe näite, kus loo peategelane kohtub oma varjuga. Goethe värsstragöödia "Faust" tegelane Mesfistofeles on varju klassikaline näide. Mefistofeles kehastab kurjust – puhast, taotluslikku, kangekaelset hävingut. Kurat ahvatleb Fausti õpinguid hülgama ning koos enesega maailma astuma, et kogeda oma teist, meelelist poolt. Ent kokkupuutel varjuga on Fausti seisukohalt ka transformatiivne toime. Ta leiab uue energia, tema igavus hajub ning ta asub seikluste rajale, mis viimaks annab talle palju täielikuma elukogemuse. Varju integreerimine on kõige okkalisem moraalne ja psühholoogiline probleem. Järelikult kui inimene varju täielikult kõrvale heidab, on elu korralik, kuid kohutavalt ebatäielik. End varju kogemusele avades puutub inimene kokku ebamoraalsusega, kuid muutub seeläbi terviklikumaks.