Vana-Pärnu piiskopilinnus
Vana-Pärnu linnus oli Saare-Lääne piiskopi residents, mis asus Vana-Pärnu linnas Sauga jõe paremal kaldal.
Linnus rajati 1251. aastal, kui Saare-Lääne piiskop Heinrich I otsustas ehitada Pärnu jõe suudme lähedale oma peakiriku ja muutis selle asula omale residentsiks. Seda oli ta kuni aastani 1263, kui leedulased Žemaitija valitseja vürst Treniota juhtimisel, selle vallutasid ja maha põletasid.
Linnuse asupaigas 1965. aastal tehtud proovikaevamised olulisi uusi tulemusi ei andnud, kuid kinnitasid varasemaid, nii rootsiaegseid kui ka 19. sajandil tehtud mõõtmisi. Endised linnuse müürid asuvad maapinnast 1,5–1,8 meetrit allpool. Toomkiriku lääne ja lõuna müürid on laotud tellistest ja põllukividest. Seinte paksus ulatub 2–2,5 meetrini.
Kaevamised kinnitasid, et tegemist olid kastell-linnusega mis sarnaneb Haapsalu linnuse algkavandiga. Vana-Pärnu linnuse ühes tiivas asus toomkirik. Teised kaks tiiba olid madalamad ja kohandatud eluruumideks.
-
Vaade idast piiskopilinnuse asukohale üle Sauga jõe -
Vaade idast piiskopilinnuse asukohale üle Sauga jõe, märts 2019 -
Vaade idast piiskopilinnuse asukohale üle Sauga jõe. Kogede jaoks oli seal soodne varjuline sadamakoht
