Vaegomadussõna

Vaegomadussõna väljendab omadust ja esineb lauses täiendina. Vaegomadussõna ei ühildu oma põhisõnaga ja sel puuduvad võrdlusvormid.[1]

Jaotumine muuda

"Eesti keele käsiraamatus" (EKK) on vaegomadussõnad jaotatud nelja rühma:

1. Omastavapärased sõnakujud, millel (samas tähenduses) muud käändevormid puuduvad, nt prantsuse (kirjandus), katoliku (usk), kulla (mees), paganama (poisiklutt).

2. Liitsõnapärased sõnakujud, mille viimane osis on osastavakujuline -karva, -laadi, -ohtu, -verd, -võitu, -värki, kuid millel liitsõnana teised käändevormid puuduvad, nt tuhakarva (juuksed), iselaadi (inimene), poisiohtu (töömees), mustaverd (piiga), kehvavõitu (söök), isevärki (mõtted).

3. Sõnakujud, mis ei seostu ka ühegi muutähendusliku sõna omastava ega osastavaga, nt väärt (jutt), eri (asjad).

4. Sõnakujud, mis võivad käituda ka muutuva nimi- või omadussõnana, nt sula ~ sulast (lumest), mäda ~ mädal (õunal).[1]

Samad rühmad toob välja ka "Eesti keele grammatika I" (EKG I), viienda punktina on märgitud, et osa omadussõnadena käituvaid sõnavorme ühildub oma põhisõnaga üksnes süntaktilistel tingimustel, nt Ta ammutab elujõudu loetud raamatutest. [2]

Vaegomadussõnade saamine muuda

Tiit-Rein Viitso järgi võib vaegomadussõnade tunnistamine tähendada keele taandarengut (tagasipöördumist) käänduvatelt omadussõnadelt käändumatutele.[3]

Mati Erelt sellega ei nõustu ja väidab, et täiendina mitteühilduvate omadussõnade puhul ei muutu tüüpiline omadussõna käändumatuks, mitteomadussõnaks, vaid vastupidi: ebatüüpiline omadussõna muutub tüüpiliseks või mitteomadussõna omadussõnastub. Esimese juhu, ebatüüpilise omadussõna tüüpiliseks muutmise näited võiksid olla EKK ja EKG I neljanda rühma vaegomadussõnad, mis "veel ei käändu", aga hakkavad käänduma, nt vale inimesele > valele inimesele. Teise juhu, mitteomadussõna omadussõnastumise võimalused on, et nimisõna käändevorm või määrsõna muutub täiendina ühilduvaks omadussõnaks, nt mäda neljandas rühmas. Nimisõna käändevorm või määrsõna võib saada ka omadussõnaliite, nt lõhki > lõhkine või asenduda samatüvelise deverbaaliga, nt eri > erinev.[4]

Niisiis on vaegomadussõnade materjaliks enamasti nimisõnade käändevormid, enamasti omastava ja osastava vormid, nagu EKG I ja EKK vaegomadussõnade esimeses ja teises rühmas, või määrsõnad, justnagu väärt kolmandas rühmas ja neljanda rühma näited võiksid olla.

Võib juhtuda ka vastupidi, omadussõnadest saavad määrsõnad. Keelendite käändsõnavormist, näiteks omadussõnavormist, määrsõnaks muutumise tingib eelkõige nende tähenduse muutumine.[5]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. EKG I = Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1995. Eesti keele grammatika I. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.
  3. Viitso, Tiit-Rein 2007. Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus nr 11, lk 878–887.
  4. Erelt, Mati 2008. Veel kord vaegomadussõnadest. – Keel ja Kirjandus nr 6, lk 442–449.
  5. Käändevormide adverbialiseerumisest. – Keele ehe. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 30, lk 232–248.

Välislingid muuda