Vaegnägemine

Vaegnägemine võib olla kaasasündinud, elu jooksul avalduv või trauma tagajärjel tekkinud nägemisprobleem. Artikkel käsitleb vaegnägemist optika seisukohast ning sellest tulenevalt vaid füüsikaliselt seletatavaid nägemisprobleeme.

Inimese silm optilise süsteemina

Inimese silm kui optiline süsteem koosneb silmaläätsest, ripslihasest, pupillist, klaaskehast, nägemisrakkudest ja nägemisnärvist. Silmalääts on elastne kumerlääts, mille kõverusraadiust reguleerivad ripslihased. Pupill on ava vikerkestas, mis kontrollib reflektoorselt silma pääseva valguse hulka. Klaaskeha on kindlate optiliste omadustega keskkond, mida valgus silmas läbib. Nägemisrakkude nimetust kannavad silmapõhjas asuvad valguse intensiivsusele väga tundlikud kepikesed kepikesed ja värvi eristavad kolme tüüpi kolvikesed. Nägemisrakkudest läheb signaal mööda nägemisnärvi ajju, kus signaal tõlgendatakse kasulikuks informatsiooniks. Terve silma korral siseneb valgus pupilli kaudu silma, läbib läätse ja liigub sealt läbi klaaskeha silma põhja võrkkestale, kus moodustab kolbrakkuderohkel piirkonnal ehk kollatähnil ümberpööratud kujutise.

Müoopia

Müoopia ehk lühinägevuse korral fokuseeritakse kujutis silmas võrkkesta ette ning inimene näeb kaugel olevaid objekte häguselt. Seda põhjustab liiga suur kaugus silmaläätse ja -põhja vahel või läätse liiga suur tugevus. Kõige tavalisem lühinägevuse tekkimise põhjus on anatoomiline kõrvalekalle ehk liiga pikk silm. See avaldub enamjaolt kasvueas ning pidurdub täiskasvanuks saades. Müoopia ei ole silma haigus. Kuna tegemist on anatoomilise probleemiga, siis on see ka pärilik, kuid mõnel juhul võib see vanusega lausa pöörduda. Teisel juhul on viga ripslihaste töös ehk läätse reguleerivad lihased on pidevalt pingestatud asendis. Selline ülepingestatus võib tekkida liiga kaua lähedale vaatamisel, näiteks arvutiga tööd tehes, aga sellest taastub puhkamisega.

Müoopia korrigeerimise võimalused

Müoopiat korrigeeritakse üldjuhul prillide või kontaktläätsede abil. Kuna lühinägevuse korral fokuseeritakse pilt liiga lähedal ehk lääts on vastava silma jaoks liiga suure kumerusega, siis on abiks miinusprillid, mis seda kompenseerivad. Kui nägemisvõime oluliselt kannatab ja inimese igapäevaelu häirima hakkab, siis on võimalik püsivama lahendusena teha laseroperatsioon. Üks variant laseroperatsiooniks on, et silmaläätse kaitsev kude tõstetakse üles ning läätsele ja ripslihastele mõjutakse ultraviolettlaseriga. Selles protseduuris jääb alles ja mõnikord lausa paraneb läätse elastsus. Teisel juhul eemaldatakse silmalääts ja asendatakse see väikese plastikust läätsega. Sellise läätse korral ei ole loomulik akommodeerimine enam võimalik ehk kumerusraadiust ei saa muuta, aga läätse fookuskaugus peaks võimaldama igapäevaseid toimetusi adekvaatselt teha.

Hüperoopia

Hüperoopia ehk kaugnägevus tähendab seda, et silmalääts koondab pildi võrkkesta taha ja inimene näeb lähedal asuvaid objekte udusena. Kaugemal asuvad objektid võivad kaasasündinud kaugnägevuse korral olla fookuses, aga ei pruugi. Vastupidi müoopiale on hüperoopia korral silm liiga lühike ning korrigeerivaid läätsi tähistatakse plussiga. Silmalääts suudab piisava kumeruse hoidmisega nõrka müoopiat kompenseerida, aga suurema anatoomilise kõrvalekalde korral sellest ei piisa. Sarnaselt lühinägevusega saab seda korrigeerida prillide, kontaktläätsede või operatsioonidega.

Tihti pannakse kaasasündinud kaugnägevus ühte patta ealise kaugnägevuse ehk presbüootiaga. Kuigi mõlemad tähendavad, et inimene ei näe lähedal olevaid objekte hästi, on tegemist eraldiseisvate probleemidega. Ealise kaugnägevuse tekkepõhjuseks on silmaläätse elastsuse vähenemine ja läätse mõjutavate lihaste nõrgenemine. Presbüootia tekkimine on protsess, mis hakkab igapäevaelu mõjutama tavaliselt umbes 40–50-aastastel inimestel. Hüperoopia ehk kaasasündinud kaugnägevus toob kaasa varasema presbüootia ja müoopia ehk lühinägevus lükkab seda edasi. Presbüootiat korrigeeritakse tihti plussprillidega, mis on ainult lähedale vaatamiseks ehk n-ö lugemisprillidega. Ealine kaugnägevus ei ole seotud silma anatoomiliste omadustega ning ei mõjuta kaugele nägemist, seega on tugevalt lühinägevate inimeste puhul lahenduseks mitme fookusega prillid või kontaktläätsed. Võimalik on kasutada ka korraga erinevaid läätsi ehk ühes silmas müoopiat ja teises presbüootiat korrigeeriv lääts. Nendega kohanemine võtab aega ning ei pruugi iga inimese puhul õnnestuda, sest aju peab õppima ühe silmaga kaugele ja teisega lähedale vaatamist eelistama.

Astigmatism

Astigmatismiks nimetatakse optilist aberratsiooni, mille korral vertikaalsete ja horisontaalsete kiirte koondumispunktid ei lange kokku. Silmas on selle tekkepõhjuseks silmaläätse ees oleva sarvkesta ebakorrapärane või väljavenitatud kuju. Terves silmas on lääts ümmarguse piirjoonega, kuid astigmatismi korral pigem rugbypalli kujuga. Ovaalselt sarvkestalt liigub valgus mitut teed pidi läbi läätse ja ovaali lühema telje suunalised valguskiired koonduvad varem kui teistpidise suunaga kiired. Üldjuhul on sarvkesta venitus horisontaalsuunaline, mistõttu vertikaalsed kiired koonduvad enne võrkkestale jõudmist ja horisontaalsed võrkkesta taga. Tegemist on anatoomilise kõrvalekaldega ning astigmatism on pärilik, kuid võib tekkida ka traumade tagajärjel.

Astigmatismi nimetatakse korrapäraseks, kui sarvkesta kumeruste kaks meridiaani on üksteisega risti. Ebakorrapärasel juhul on meridiaanid mõne teise nurga all või on neid suisa rohkem. Väga väikest astigmatismi ei pruugi inimene isegi märgata – asjad on veidi udused, aga mitte nii palju, et elukvaliteeti häirida. Üks levinud võimalus astigmatismi diagnoosimiseks ja hindamiseks on n-ö kellatest. See tähendab, et inimesel lastakse vaadata kella ja öelda, mis suundades olevad jooned tunduvad tumedamad. Astigmatismi korrigeerimiseks saab kasutada spetsiaalseid prille, millel on meridiaanide vahelist nurka arvestades kombineeritud läätsetugevusi. Võimalik on kasutada ka kontaktläätsede või operatsioonide abi. Korrapärase astigmatismi korrigeerimine on tunduvalt lihtsam kui korrapäratu.